Eurounistus – universaalne süljekauss

Valle-Sten Maiste

Rifkini peale on soristatud liiga mugavalt ja kõrvaltvaatajaks jäädes.  

 

Jeremy Rifkin, Euroopa unistus. Hermes, 2007. 488 lk.

Vt ka Marek Kallin, “Propagandistlik tellimustöö” (Areen 22. III) ja Ahto Lobjakas, “Euroopa õunad ja ameerika apelsinid” (Sirp 30. III).

 

Rifkini “Euroopa unistusest” on saanud universaalne süljekauss. Raamat on kirjutatud tõepoolest sedavõrd räpakalt, et ka Rifkini püüdlustesse sümpaatiaga suhtudes on raske autoriga kaasa mõelda. Pole imestada, et need, kel globaalsetes küsimustes midagi hinge peal, on kasutanud Rifkini raamatut mõnusa võimalusena oma süljelärakad lendu lasta. Paremliberaalsete väljaannete kriitika on kohati isegi olnud leebe ja neutraalne, kuigi see loomulikult ei ole kallutanud võitlevate neoliberaalide meelt, kes peavad Rifkini visioone pikemata sotsialisti loraks. Enim paistab Rifkin ärritavat ent Euroopa Liidu ja globaliseerumise vastaste ning vanade vasakpoolsete ja sotsialistlike unistuste kandjate kirjut seltskonda. 

Vasakpoolse võrguväljaande Spectrezine arvustaja nägemuses toob “Euroopa unistus” tuntud autorinime all laia publiku huviorbiiti niipalju soga, jama ja ekslikke väiteid, et oleks parem, kui Rifkin oleks jäänud tubliks keskkonnaaktivistiks ja selle raamatu kirjutamata jätnud. Meie väikeses kultuuriruumis peaks aga eriti kaaluma, mida tõlkida ning milliseid raamatuid autoriteetsete institutsioonide toel avalikkusele serveerida. Vaadates, kuidas Rifkin oma tööd on teinud, on tema kaitseks raske midagi öelda.

Heatahtliku lugeja jaoks ei ole küsimus ju selles, et Rifkini varasemad Ameerika allakäigu, biotehnoloogia ohtude ja töö lõpu ennustused ei ole oma äärmuslikkuses kinnitust leidnud. Kuigi Rifkin on andnud oma väärika panuse ohu-, kriisi- ja lõpuretoorika devalveerumisse, nii et isegi sotsiaalselt ärksad inimesed reageerivad ohukuulutustele tänapäeva maailmas pika vinna ja skepsisega, on Rifkini paatos teadvustada sotsiaalset ülekohut ja lõhesid ehk suurele osale inimestest siiski sümpaatne. Teadvustada eksistentsiaalseid ja eetilisi küsimusi meie suuresti instrumentaalse mõtlemise ja tehnika poolt valitsetavas maailmas on tänuväärne ettevõtmine, millega kaugeltki piisavalt ei tegeleta. Rifkin on kahtlemata liikunud aastakümneid vastavate pürgimuste esirinnas ja tema panust meie tehnilise efektiivsuse sabas jooksvate ühiskondade kriitikataju ergutamisel ei peaks alahindama.

Ometi on “Euroopa unistus” detailidest kuni läbivate joonteni nii viimistlemata ja vasturääkivustest tulvil, et küsitav on, kas midagi sellest veel ka üle jääb. Asi pole selles, et Rifkin ei taha näha Euroopa sotsiaalsete probleemide süvenemist ning lõhede suurenemist ja kiidab Euroopat multikultuursuse, sotsiaalse tundlikkuse ja lokaalsete juustusortide rohkuse eest, kuigi näiteks prantsuse arvustajad näevad kodutute telkide rivi ja pisikeste paikkondliku eripäraga kaupade-äride kadumist.

Võib-olla ei olegi kõige suurem patt, et see, mida Rifkin Euroopana kirjeldab, vastab tegelikkusele vaid tükati üksikutes Euroopa osades. Rifkinit peetakse ju visionääriks ehk nn moodsaks utopistiks, kes visandab oma ideaalidest lähtudes võimalikke arengusuundi. Rifkini arutlused ei ole siiski ju poliitiliste programmide peenraha, mis haihtub hajuva vastutuse udusse. Rifkin ei aja oma utoopiatega odavalt hääli kokku, vaid üritab täita dimensiooni, mis poliitikas kadumas on – püüab ühiskonnale idealistlikult teed näidata.

Võtted nagu Prantsusmaa 35-tunnise töönädala näitamine vastuoludevaba meetmena, millega kõik võidavad kõiges, on siiski kurjast. Rifkini esituses on töönädala lühendamine vaid suurendanud tööviljakust ja vähendanud tööpuudust. Et töökohad on loodud peamiselt riigisektoris ning seda, millist survet avaldab töönädala neljatunnisest vähendamisest tekkinud auk ja töötajate senise jõukuse nivoo säilitamine riigieelarvele, Rifkin ei näe. Inimareng, keskkonna kvaliteet ning üldine heaolu ja teiselt poolt individuaalne jõukus tõusevad Rifkinil nagu muudki vastandlikud asjad käsikäes. Rifkini pakutud valikutel puudub hind, s.t on maha salatud.

Sotsialistid on siin Rifkinile teinekord võib-olla liiga teinud, viidates, et on absurdne rääkida kõrvuti rikkuse suhteliselt võrdsest jagunemisest Euroopa ühiskondades ja ka Vana Maailma miljonäride arvukuse kasvust. Oma kesises majanduse- ja matemaatikatundmises ei suutnud ma leida valemit, mille alusel kaaluda nende kahe näitaja vastuolulisust või kokkusobivust. Majandusharidusega autor oleks seda siiski teha võinud, selle asemel, et lihtsalt fakte loopida.

Kuigi Rifkin on faktide esitlemisel meelevaldne, siis suunavad teda siiski sotsiaalsed ideaalid ja nendest lähtuv õiglustunne. Materjali serveerimisest ei peaks välja lugema iga hinna eest Ameerika materdamise püüdu. Tegu ei ole Michel Moore’iga, kes Ameerika nuhtlemisel ei pea paljuks ka Bushi tütarde alkoholismist ja kassi tripperist rääkida, või Baudrillard’iga, kes oma apokalüptilises manas tõsistele probleemidele hookus-pookust ja udu meisterlikult juurde lisas. Rifkin säilitab oma ühiskondlikes kõrvutustes ja pahede kirjeldustes eeskujulikult emotsionaalse tasakaalukuse ning tema maailmaparandamine on põhimõtteliselt tervemõistusliku jumega. On usutav, et tegu on tundliku ameeriklasega, kellele teevad muret kodumaa maine ja saatus. 

Kuid kirjeldatu tegelikkusele vastamist on keerukas vaagida, kui raamatus  lõigudki loogiliselt kokku ei jookse. Rifkinile ei ole mingi küsimus kuulutada, et ameeriklased ei tee tööd ja on harjunud niisama saama (lk 37), ja samas postuleerida, et nad elavad selleks, et töötada (129). Kuulutades oma ideaalid pärinevat hipiajastu vaimsusest ja mentaliteedist, ei pea Rifkin hetk hiljem paljuks kasutada selle vaimsuse ja mentaliteedikriitika üht tähtteost, Christhopher Laschi “Nartsissismikultuuri” ameeriklaste nautlemise põhjamiseks (lk 38). Kohe võtab Rifkin eurooplaste nautlemist jällegi suuresõnaliselt kiita. 46. leheküljel tunnustab Rifkin Euroopa riiklikke sotsiaalprogramme, tõdedes, et USA kodanikualgatusel põhinev sotsiaalhoolekanne jääb küündimatuks. See ei takista tal hiljem uneleda Euroopa valitsusvälistest võrgustikest, mis asendavad ebaefektiivset avalikku sektorit (lk 250). Võrgustikud ei allu äriloogikale, kuid teenivad siiski lõviosa oma tulust ise jne. Ebakriitilise positiivsuse ja tühjalt kohalt võrsuva optimismi poolest on Rifkini lähenemine igati ameerikalik.

Räpakuses ja rohmakuses on “Euroopa unistus” fenomenaalne. 161. leheküljel tsiteerib Rifkin pateetiliselt Rousseau’d, leheküljel 184 andub ta aga ainitiselt populaarsele valgustusepilastusele: valgustusfilosoofid pooldasid maailma, kus ainsaks eesmärgiks on turul omakasu püüda. Rifkini sissevaated õhtumaa vaimsuse genealoogiasse on hektilised ja lubamatult lihtsustavad. Rahvusriike suuresti vaid turgude arengu ja eraomandi kaitse vahendina esitades tuleb kokku omakorda ühekülgne kontralaar. Väited nagu “loovus muutus uusajal tähtsamaks kui tootlikkus” (lk 132) tunduvad kahtlased ja vajaksid vähemasti selgitust. Mida tähendab ja millele viitab küsimus “kuidas sai juhtuda, et inimesed minetasid oma sügava sisemise mängulisuse?” (lk 12). Millal mängiti ja mida siin tahetakse kogu tänase maailma vastu esile tõsta. Lapsepõlve, antiikseid dionüüsiaid?

Millelegi konkreetsele toetumata esitab Rifkin USA noori tühjalt, igavalt ja paheliselt tolknemas (lk 42), samas kui eurooplased omavat inimlikke kontakte kohvikuis, käivat kinos ja huvituvat spordist. On see siis nii? Tõsi, ameeriklaste tühjust väljendab Ellis, kuid nüüd on ka prantslastel Houellebecq ja Põhjamaade filmide tühjus on filmihuvilisele teada. Raamatu viimastel lehekülgedel, tuues ikka veel sisse täiesti uusi teemasid ja lähenemisi, pistabki läbi teose silmatorkavalt uduselt postmodernismi ülistanud Rifkin hektiliselt, et postmodernse inimese individualism ja masinlik inimlikkusest kaugenemine on probleemiks. Autor tahab jätta muljet, et on kõigele mõelnud. Läbi mõelnud ei ole ta aga midagi.

Kõige kurvem ongi, et ka Rifkini suured visioonid pole veenvad ega aita huvilisi just palju. Kaheldavad spekulatsioonid nagu Euroopa mobiilside kiire leviku seostamine Euroopa ühistunde ja kogukonnavajadusega võiks innukale visionäärile ehk andeks anda (lk 100). Raamatut läbiv joga postmodernistlikust ajastust ja Euroopa Liidust kui hiilgavast fleksibiilsest identiteedivahetajast ei pane mitte ainult veenva läbikirjutamise puudumise vaid ka nii teoreetiliste kui praktiliste eelduste poolest ohkama. Rifkin näikse esindavat omamoodi marksistlikku visiooni, kus muutused majandussfääris (kooperatsioon, osalus, võrgustikud) toovad kaasa ka ühiskondlike ja kultuuriliste suhete teisenemise. Kuidas aga tuleb siin mängu Euroopa? Ei saanudki päriselt aru, kuivõrd vaimustub Rifkin Euroopast pelgalt seetõttu, et see justkui oleks eriliselt vastuvõtlik uuele ja varmas lõhkuma vanu struktuure, ja kuivõrd ta otsib Euroopast mingeid sisulisi väärtusi. Pole vaja küsida, kuidas on see pidev muutumine ja samas millelegi tuginemine kooskõlas. Mõtete kooskõla Rifkinit ei huvita.

Kahju, et seda, mis on Euroopas inimarengu, heaoluühiskonna ja kultuuri seisukohalt huvitav, on esitatud põgusalt, väheses mahus ja ühekülgselt. Jupike Prantsusmaa, jupike Belgia töösuhetest ning veel mõned hajali nopped ja kõik. Euroopa võrgustike ja kodanikuühiskonna väidetavat toimimist, mis viib Rifkini arvates elu alusväärtuste väljasõelumiseni, ei räägita üldse lahti. Rifkinile on tähtsad vaid kolmanda sektori osalusprotsent ja käive (lk 256). Kuidagi kohatu on Euroopat esile tuua eesrindliku osalus- ja kommunikatsiooniühiskonnana kui ühiskonnaelust võõrandumine on üleeuroopaline probleem (Vt Peter Mair, Ruling the Void – New Left Review 42, nov-okt 2006). Kriitika, et Rifkin on kolanud kabinettides, mitte tunnetanud Euroopat, näib olevat vägagi õigustatud. 

Ometi ei saa lahti tundest, et Rifkini kottimine on läbi viidud liiga  kõrvaltvaataja positsioonilt. Eriti meil Eestis, kus Rifkini peale soristades on taas mugavalt mööda vaadatud mitmetest ebamugavatest küsimustest. Euroopa Liitu astudes ei huvitanud meil kedagi Euroopa probleemid ja väärtused, vaid suuresti ainult täiendav julgeolekugarantii. Meie president on üks väheseid, kellele viidatu muret teeb, ja tema osalemine asjaomast temaatikat tõstatava raamatu esitlusel on mõistetav.

Rifkinit lugedes on ehmatav, kuivõrd on Eesti Ameerika nõmedustele lähemal kui ELi kesisemadki nurgad, rääkimata Euroopast keskeltläbi, olgu tegu madala alampalga, sooviga töötada kauem kui elada (Taavi Veskimäe plaan pensioniprobleemidega toime tulla), vangide arvukuse, energia tühja läbipõletamise, kasiinode, hasartmängu ja reality show kultuse, eravaldustesse pagemise või tühja fassaadliku religioossusega. Ebameeldivalt ameerikalikud oleme me ka oma SKT-pimestuses inimarengu ja ühiskondliku heaolu hindamise asemel.

Eesti ühiskondlikus sihiseades puudub eksistentsiaalne mõõde ja domineerib instrumentaalne mõtlemine. Ka rahvusriiki mõistetakse kui vahendliku püüdlemise esemeks olevat asja iseeneses. Mida tähendab väikerahvas kui eluvorm eksistentsiaalses mõttes, ei ole meil ei rahvus- ega laiema haardega sotsiaalteaduste huviorbiidis, rääkimata poliitikute sihiseadeist. Kui enamaks ei olda suutelised, võiks alustada kas või pragmaatilisest arutlusest, et meil on iga Liis Padar mõne talendikonkursi laureaat ja igas kõrtsis kõigile vaatamiseks väljas. Ameeriklasele on Julia Robertsiga kohtumine ufo maandumisega sarnane suurpäev ja Robertsiks saamine võrdub võimatuga. Äkki just see võimaldab väikerahvale identiteedi ja minapildi vaheldusrikkust, võrreldes ameeriklaste ühemõõtmelise “naabrist rohkem pappi” elujoonisega?

Ameeriklaste religioossuse ja relvaarmastuse jm fenomenide tagamaade mõistmisele ei lisa Rifkin just palju uut, kuid püstitab siiski intrigeerivaid  hüpoteese à la USA on valgustuseusu pime järgija ja end ammendanud rajamaade mentaliteedi tõttu eksiteel. Rifkini ambitsioon esitada individualismi ja rahvusluse genealoogiat mentaliteediajaloo kihistusi vaagides on küll lihtsustav, kuid huvitav. Lisaks esitab Rifkin hulga fakte, mille toel USA ei esildu sugugi kõiges esimese, suurima ja edukamana, ning võimaldab näha tänast maailma muuski mõttes väljaspool harjumuslike stereotüüpide prismat.

Rifkini rohmakuse varjus tõstavad pead lugematud olulised küsimused nagu töö ja puhkeaja ühildamise problemaatika, väikeettevõtluse eksistentsiaalne roll ja seegi,  miks ikkagi töönädala lühendamine ei ole mõeldav. Kas lihtsast omamisihast või on vaja võidurelvastuda Euroopa majandusest vaid murdosa moodustava Hiina vastu või maailmas esirinnas püsimise paratamatust arvestades, nagu on huvitavalt tähelepanu juhtinud Tanel Tammet? Lisaks rõhub Rifkin sellistele õhtumaalastele seni täiesti arusaamatutele teemadele nagu instrumentaalse mõtlemise kahjude ennetamise vajadus, mõttetu loomapiinamine ja passiivne kurjus, kus ei saadagi aru, kuidas globaalsete ahelate liikmena julmad ollakse.

Meil ei ole liiga palju osutatud küsimustele vastavat käepärast kirjavara, liiati, mis vähegi laiemat tähelepanu pälviks. Võib-olla kuluks parastamise asemel, et Rifkin on loll, kuna 35-tunnine töönädal ja EL on kriisis, ära ka Rifkini viidatud oluliste teemade esiletõstmise püüd. Inimolul võiks olla siiski laiem mõõde kui ainult kasvu võimaldava turu ja militaarse kaitsekatuse pärast muretsemine.