Eurota on kallis elada

Kaarel Tarand

  Valitsus on märtsi jooksul tõmmanud üles õige mitu valget lippu, aga kapituleerumine mitmel rindel pole kurbade sündmuste esiplaanil olemise tõttu pälvinud erilist tähelepanu. Olulisim neist erakordse saamatuse juhtumitest on eurorahale ülemineku lükkamine teadmata tulevikku. Valitsus oleks justkui kõrvaltvaataja riigis, mida ta põhiseaduse ja valijate tahte järgi juhtima peaks. Pea- ja rahandusminister lihtsalt nendivad, et ega eurot ei saa kasutusele võtta, kuna Eesti ei täida nn inflatsioonikriteeriumi. Juhul kui inflatsiooni püütaks piirata, pidurduks väidetavalt ka majanduskasv, see püha lehm, mille väärtus seisneb suhtarvu suuruses, mitte kvaliteedis.

Ilma valitsuse ja riigikogu selge tahteta ei saa ka keskpank suurt midagi ette võtta peale kommertspankadele rangemate piirangute kehtestamise laenuandmisel, aga selle sammu võimalik mõju on tühine. Inflatsiooni ohjeldamine on valitsuse töö ja ei saa öelda, et Eestis seda ei osataks teha, kui vähegi tahtmist oleks. Inflatsiooni allasurumisega tegelesid Eestis kõik valitsused 1990ndatel aastatel ja veel ka pärast sajandivahetust. Ja edukalt tegelesid. Pole teada, kas lihtsalt harjumusest või teadlikku pettust kavandades kirjutas ka praegune valitsuskoalitsioon oma valitsemislepingusse punkti, mille järgi “valitsusliit seab eesmärgiks Eesti valmisoleku üleminekuks eurole 2007. aastaks”. Aga igatahes kirjutas.

Miks pettus? Sest teised ilusad lubadused, mida see leping täis on, tähendasid ühemõtteliselt inflatsiooni kiirendamist ja kõigile oli teada, et põhiline õigeaegset (2007) rahavahetust ähvardav oht on just inflatsioon. Ilus on lubada kõigile Eesti elanike vanuse- ja tulurühmadele “rohkem raha kätte”. Veel kümmekond aastat tagasi rääkisid avalik võim, teadlased ja ka pangad ühest suust, et kui sul on raha, siis tuleb seda säästa või investeerida. Nüüd on sõnum: võtke ja kulutage! Marss poodi! Ka kõige küpsemate ja vastutustundlikumate kodanikega riigis ei jää riigivõim majanduse stabiilsuse tagamisel ainult kodanike tarkusele lootma. Ainult teadlikest enesepiirajatest koosnev ühiskond eksisteerib utoopiates, mitte tegelikkuses. Seega peab valitsus kulutamist piirates kodanikke kaitsma ja abistama.

Eesti Pank kordas oma esmaspäevases kvartalikommentaaris jälle üle: kui tahta eurot mujal kui unes ja välismaal näha, siis peab valitsus ise hoiduma liigsest kulutamisest, mitte inimestele lisaraha jagades sisenõudlust mahitama ning mitte lubama mõõdutundetut hinnatõusu neis majandusharudes, kus vabaturg hindu ei kujunda. Valitsus loomulikult ei kavatse järgida ühtki neist suunistest.

Juba viis aastat järjest laekub maksuraha riigis palju rohkem, kui on riigieelarvet tehes arvatud. Käesolevgi aasta pole mingi erand ja valitsusparteid kavatsevad liigtulu silma pilgutamata sügisel jälle laiali jagada. Tarbimisse. Ise küüniliselt märkides, et “lisaeelarvega tehakse valimised ära”. Pole raske ennustada, et juba lähipäevil või -nädalail hakkame reklaamidest iga päev kuulma, kuidas “meie tõstsime pensione” ja “meie tekitasime enneolematu majanduskasvu”. Ja mis sest kõigest kasu on, kui raha tegelikult kogu aeg oma väärtust kaotab?

Ainult loll ei leia maailma tuhandete majandusteoreetikute seisukohtade hulgast neid, millega õigustada valitsuse praegust tegevusetust. Aga kas ükski erakond sai valimistel hääli selle eest, et lubas kindlustada planeeritust suurema majanduskasvu või tagada majanduse ülekuumenemine ennaktempos? Ei saanud. Järelikult puudub peaministril ja tema koalitsioonipartneritel mandaat majanduskasvu protsendimäära fetišeerimiseks.

Mida üldse oleks saanud ja saaks teha, et euro tuleks siiski õigeaegselt, et meil kaoksid rahavahetamisega seotud kulud ning raha ei odavneks käes tempos, mis sunnib selle võimalikult kiiresti poodi viima? Esiteks, kui pangad seda ei suuda, peab valitsus ise elanikelt üleliigse raha kokku korjama, näiteks pakkudes elanikele osalemist transpordi infrastruktuuri ülesehitamisel. Või veel parem, energiamajanduse ümberkorraldamisel, sest üks inflatsiooni põhiallikas on ka fossiilsete kütuste hinnatõus maailmaturul, mida Eesti kuidagi mõjutada ei saa. Saab aga investeerida nii, et kütusehinna mõju meie tarbijahindadele oleks praegusest väiksem. Paraku pole valitsusel ühtki sellesuunalist ideed, algatustest rääkimata.

Valitsusele jääb aasta lõpuks jälle vähemalt neli miljardit krooni planeerimata vaba raha kätte. Sellega saaks end isegi veel praegu jaanuariks eurotsooni sisse osta, kui sellest ühtki senti sihipäratuks laiakslöömiseks ei antaks. Kas ühiskonnast tervikuna on selle nõudjat? Tänaseni pole olnud. Ega ole ka tänavu. Järelikult peavad näiteks kultuurkapitalist raha küsijad arvestama, et kui aasta võrra ette täpselt raha küsivad, saavad nad tegelikult teha ainult 95% oma asjast. See tähendab, iga kahekümnes pilt jääb näitusele üles panemata ja iga kahekümnes poogen raamatust lihtsalt välja. See on eurost hoidumise magus hind.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming