Eurooplaste kultuur moodsas käsituses

Piret Lotman

Donald Sassoon, Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani. Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, 2008. 1296 lk.    Donald Sassooni raamatu üllitamine eesti keeles on märkimisväärne sündmus. Ja seda vähemalt kahel põhjusel: esiteks on see mahukaim eestikeelne maailmakultuuri käsitlus üldse ja teiseks esitab see nüüdisaegseid vaatepunkte. Raamatus on lisaks suurejoonelisele üldpildile hulganisti teravmeelseid tähelepanekuid kultuurivaldkondade seoste ja levimehhanismide kohta kahe sajandi vältel Euroopa kultuuriruumis.

Lugemise teeb nauditavaks ka autori ladus ja vaimukas keelekasutus, mis tõlkijal on enamasti õnnestunult edasi antud. „The Culture of the Europeans” (originaalis 1660 lk) on  valminud Donald Sassoonil aastail 1996–2006 uusaja Euroopa kultuuriturgude arengut uuriva projekti raames. Mahuka ja mitmekülgse uurimistöö tulemuseks on monumentaalne teos, mis on pälvinud kiitvaid hinnanguid ajakirjanduses. Peale eesti keele on teos tõlgitud ka hispaania ja itaalia keelde, valmimas on tõlked hiina ja korea keelde. Londoni ülikooli kuninganna Mary kolledži professor Donald Sassoon on sündinud Kairos ja õppinud Pariisis, Milanos, Londonis ja Pennsylvania University Park’is, lugenud loenguid mitmetes maailma ülikoolides. Rahvusvahelise tunnustuse  saavutas professor Sassoon 1996. aastal oma tuhande leheküljega uurimusega Lääne-Euroopa sotsialismi kohta („One Hundred Years of Socialism”).

„Euroopa kultuuri ajaloo” juhatab autor sisse tõdemusega, et tähelepanu keskmes on täiesti varjamatult kultuur kui äri- ja elukutse, kultuur kui suhtevõrgustik. Selline kultuurikäsitus räägib kultuuri tootmisest turu tarbeks (lk 17). Vaatluse all on nii  raamatukultuur kui muusika, teater, film ja massimeedia, sihilikult on välja jäetud üksnes kujutav kunst. See on veidi üllatav juba seetõttu, et Donald Sassooni seni hinnatuim raamat on kirjutatud Leonardo da Vinci kuulsast maalist „Mona Lisa” („Mona Lisa: The History of the World’s Most Famous Painting”, 2001). Autor põhjendab kaunite kunstide väljajätmist nende elitaarsusest johtuva kunstituru eripäraga. Autori pädevus ületab ilmselgelt retsensendi oma. Jäämaks oma kompetentsi piiridesse, saan arvamust avaldada  üksnes kirjasõnaga seotud valdkondade kohta.

Väide, et trükikunst on leiutis, mis muutis maailma ajalugu, ei ole kuigi originaalne. Ka mitte see, et raamat on kaup. Kaup, ja iseäranis kallis kaup oli ka käsikirjaline raamat. Kuid alles XIX sajandi tehnoloogiliste uuenduste tõttu sai trükisõnast laiatarbekaup, mida toodetakse tööstuslikult ja kooskõlas turu nõudmistega (lk 58-59). Autor näitab kujukalt, kuidas raamat on allunud muutustele ühiskonnas: turundusmehhanismid ei ole kujundanud üksnes trükiste vormi, vaid ka sisulist arengut. Kirjalik tekst on Donald Sassooni sõnul kultuurituru laienemiseks  vajalik valuuta. Kirjaoskuse kasv ühelt poolt tõi kaasa nõudmise rahvuskeelsete tekstide järele, trükitehnika areng teiselt poolt võimaldas neid tekste tiražeerida. Rahvuslusega kaasneb rahvusliku eepose otsingu (või loomise) motiiv, olulisemateks tähisteks võib siin pidada James MacPhersoni 1760. aastal ilmunud võltsitud „Ossiani” ja Elias Lönnroti 1835. aastal ilmunud suuresti autentsel materjalil kokku kirjutatud eepost „Kalevala”. Eeposest sai uutel rahvastel rahvuse kujunemise kirjanduslik nurgakivi (lk 90). järeldus, et rahvuse ülesehitamisel on enamiku rahvaste puhul oluline roll rahvuspoeedil,  on oluline tõik (lk 103).

Samuti on huvitav teada saada, et kõigist XIX sajandi kirjanduslikest uuendustest edukaim ja kõige kauem vastu pidanud žanr detektiivkirjandus sümboliseerib kodanlikku kultuuri (lk 538). Kohustusliku kooliharidusega nihkus sotsiaalne kontroll perekonnalt haridussüsteemi kätte, mis tõi kaasa nii õpikute vohamise kui lastekirjanduse, mille sisuks traditsiooniliste väärtuste kasvatamine (lk 356). Kirjandusžanre on mõjutanud tehnilised (ja üldse mitte ainult trükitehnilised) uuendused: nii tõi raudteevõrgu areng kaasa reisijatele mõeldud romaanide kirjastamise (lk 291); kuid  raudteega on seotud ka ajakirjanduse massiline levik (lk 271). Ajakirjandusele võlgneme aga näiteks järjeromaani (lk 78). XIX sajandi kirjandusmaailmas domineerisid jõuliselt London ja Pariis. Siit võtsid mõõtu väikeriigid; Sassoon toob näitena muuhulgas, et Eduard Vildet võrreldi Eestis Balzaciga (lk 502). Ameerika kiire tehnoloogiline areng ja siit johtuv revolutsioon kommunikatsiooni valdkonnas andis aga USA-le XX sajandil ülekaalukalt juhtiva positsiooni kõikidel tähtsamatel kultuurialadel (lk 483).

Üks läbivaid teemasid on Sassoonil naise mõju Euroopa  raamatukultuuri arengus. Kirjutamine oli üks väheseid tegevusalasid, millega haritud naine sai XIX sajandil endale elatist teenida, kuid see mõjutas omakorda romaani kui žanri arengut. Autor väidab koguni, et romaanil on hulk naiselikke jooni: see on subjektiivne, emotsionaalne ja passiivne (lk 108; vaevalt et feministlik kriitika nõustuks sellise šovinistliku määratlusega). Kuid kirjandust ja kirjastamist, s.t raamatuturgu on iseäranis mõjutanud naine lugejana, kellele massiliselt on trükitud ja trükitakse siiani moe- ja klatšiajakirju, eneseabija kokandusraamatuid, naisteromaanidest rääkimata. 2001.  aasta Guinnessi rekordite raamatu andmetel on kõigi aegade kõige rohkem müüdud romaanid kõik pärit naiskirjanike sulest, kusjuures igaüht on müüdud umbes kolmkümmend miljonit eksemplari (lk 806).

Seega: trükipressi leiutamise ajast peale on määravaks teguriks raamatukultuuri arengus olnud turumehhanism – nõudmine ja pakkumine, tootja tehnoloogilised ja tarbija majanduslikud võimalused, mille tulemuseks on massiliselt kasvav trükitoodang ja lugeja maitset järgivad kirjandusžanrid. Teisisõnu massikultuur. 

Raamat on niisiis nagu iga teine kaup, mida on võimalik kirjeldada ärikeeles. Kuid kas ikka ainult? Selline käsitlus ei luba välja tuua raamatu spetsiifikat. Esiteks on massikirjanduse kõrval olemas ka elitaarne, mille eesmärk ei ole turu vallutamine. Isegi trükiraamatu puhul võib olla tegemist unikaalsete väljaannetega, mille tiraaž on isegi üks eksemplar. Unikaalsus ei kahanda, vaid tõstab selle väärtust (ka kaubanduslikku). Veel palju olulisem on aga see, et raamat ei ole kaup nagu teised, vaid ennekõike infokandja. Informatsioon, selle kontrollimine ja levitamine  on seotud juba kirjakultuuri tekkest peale võimuga. Klassikaline näide informatsiooni ja võimu seotusest on IV sajandil eKr asutatud Aleksandria raamatukogu, mille eesmärgiks oli koondada (ja tõlkida kreeka keelde) kogu tsiviliseeritud maailma kõik kirjalikud tekstid. Raamatukogu kui institutsioon, mis koondab ja vahendab ühiskonnas olulisi tekste, teisisõnu ühiskonna mälu, on igas kirjakultuuri ühiskonnas oluline indikaator: siin ilmneb, millised on tekstid, mille säilitamist peetakse vajalikuks, ja milline on lugejate ring,  kellel võimaldatakse nende tekstide kasutamist. Donald Sassoongi on väga põhjalikult kirjeldanud XVIII sajandil kujunenud laenuraamatukogu, selle toimemehhanisme ja mõju raamatuturule.

Hoopis põgusalt mainib ta aga XIX sajandil palju jõulisemalt arenenud ja senini toimivat raamatukogukontseptsiooni – avalikku raamatukogu. Ameerikast alguse saanud avaliku raamatukogu liikumine baseerus optimistlikul usul haridusse ja inimese enesearendamistahtesse ning oli mõeldud kõigile inimestele, sõltumata nende haridusest, sotsiaalsest kuuluvusest, tervisest vms. Samuti  marginaliseerib Sassoon Inglismaalt pärit ideed töölistele mõeldud rahvaraamatukogust, mille sotsiaalne eesmärk oli nii indiviidi kui ühiskonna kultuuriline rikastamine. Töölisraamatukogul oli ühtaegu nii hariv kui sotsiaalseid pingeid leevendav funktsioon. Seesuguse raamatukogu kasu oli seega kaudne ja pole mõõdetav kaubanduslikes kategooriates. Tõsi, enamasti, ka Eestis, need seda funktsiooni märgatavalt ei täitnud, kuid näiteks Rootsis pandi just töölisraamatukoguga alus XX sajandi rahvaraamatukogule. Kultuurituru jõujooni määrasid suurriigid, eeskätt Inglismaa  ja Prantsusmaa, väikeriikidega, nagu seda on ka Rootsi, käib Sassoon kaunis hooletult ümber. Ta küll tõstab esile Rootsit kui varaseimat üldise kirjaoskusega riiki Euroopas, tuues selle põhjuseks aga Karl XI 1686. aasta kirikuseaduse, mille järgi olevat lastele kirjaoskuse õpetamine olnud perekonna kohustus.

Tegelikult algas süstemaatiline talurahva harimine Rootsis juba Gustav II Adolfi valitsusajal, selle selgrooks oli kõiki kogudusi hõlmav visitatsioonisüsteem, vastutus koguduseliikmete õpetamise eest langes mõistagi vaimulikele. Rootsi kuningriigi kiriku- ja hariduspoliitikale võlgnevad oma kirjakeele nii  eestlased kui lätlased. Sassooni väitel puudus lätlastel veel rahvuslikul ärkamisajal kirjakeel, tõenduseks toob ta tõiga, et vähesed olemasolevad läti laulud trükiti kõigepealt ära ladinakeelses variandis, näiteks sisaldab neid Friedrich Meniuse „De origine Livonorum” (sic! 1632, lk 88-89).      Mõistagi ei pääse Donald Sassoon mööda ka võimu ja trükise  kõige ilmsemast seosest – tsensuurist. Tsensuur on tema väitel omane igale ühiskonnale, ka kõige demokraatlikumale, kui mitte kirjapandud reeglitena, siis vähemalt avaliku arvamuse või enesetsensuurina. Sassoon ei näe tsensuuris „traditsioonilise autoritaarse võimu jäänukit, vaid riigivõimu reaktsiooni kultuuritööstuse massiivsele laienemisele 20. sajandil”. Nõukogude tsensuuri käsitlemisel, nagu „nõukogude kultuurituru” iseloomustamiselgi on Sassoon väga vastuoluline, näib koguni, nagu oleks raamatu eri osad kirjutanud eri inimene. Raamatu sissejuhatuses väidab autor: „Autoritaarsed, eriti aga kommunistlikud  režiimid osutusid kõige suuremateks kultuuri tarbijateks ja loojateks. Kultuuritootmise mahu ja pisut vaieldavalt ka selle (väga raskesti tabatava) kvaliteedi poolest pidas NSV Liit – nagu ka Ida- ja Kesk-Euroopa kommunistlikud riigid – sammu enamiku teiste riikidega. Kommunistide võimu all lugesid venelased rohkem kui ameeriklased, poolakad, rohkem kui itaallased.

Ehkki sotsialismileeri elanikele polnud lääne kultuuritoodang täies ulatuses kättesaadav, mida võib pidada suureks puuduseks, võib ka vastu väita, et ilma jäetuna nn lennujaamaromaanidest olid venelased selle asemel sunnitud lugema  Tolstoid” (lk 32). Teisal aga kirjeldab ta väga täpselt kirjastamisprotsessi Nõukogude Liidus, kus trükiste tiraažid määras kindlaks keskvõim, raamatukauplused olid tulvil kirjandust, kuid valdavalt sellist, mida keegi lugeda ei soovinud (lk 971). Nõukogude totalitaarrežiimi jäikuse ja hirmuõhkkonna adekvaatsed kirjeldused vahelduvad väga roosiliste ettekujutustega. Hämmastust tekitavad näiteks väited, et „turumehhanismi puudumine ei tähenda konkurentsi puudumist” (lk 969), et „1970. aastatel tegutses ka samizdat, mille väljaannetest paljusid taluti ja mis mõnikord tehti kättesaadavaks ka usaldusväärsetele inimestele”  (lk 974) või et Nadežda Mandelštami mälestused avaldati Nõukogude Liidus juba 1970. aastal (lk 978; ilmusid sellel aastal küll, kuid siiski New Yorgis). Autori ülistavad seisukohad Nõukogude Liidu saavutuste kohta kirjaoskuse levitamisel ja kultuuritarbimisel said veidi arusaadavamaks alles siis, kui selgus, et Nõukogude Liidu all peab ta silmas üksnes Venemaad, Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia liiduvabariike (lk 972-973) jne, kõigi vaieldavuste loetlemine läheks pikale. Sedavõrd mahuka töö puhul on mõningad eksimused loomulikud ja andestatavad, puudused on tihtipeale vooruste  jätkuks. Nii ulatusliku materjali rahvapärane esitamine on paratamatult lihtsustav. Euroopa kultuur näeb Sassooni sule all välja palju monoliitsem, terviklikum ja primitiivsem, kui seda sooviksid näha kitsamate erialade uurijad. Autor jätab enda sõnul välja kujutava kunsti, kuid siiski mitte ainult.

Vaatluse alt välja on jäetud sellised kultuurivaldkonnad nagu teadus, aga ka filosoofia, esteetika, kunstikriitika jne. Isegi poliitilist võitlust puudutab ta vaid riivamisi ja süsteemitult. Tundub, et põhjusi on kaks. Esiteks ei saa ühelt raamatult nõuda, et ta sisaldaks tõepoolest kõike. Kuid teine põhjus on võib-olla olulisem, sest  on seotud Sassooni kultuurikäsitusega. Siin tuleb mainida, ja seegi pole raamatu plussiks, et autor ei väljenda selgelt oma kulturoloogilisi vaateid. Siin-seal leiame neile üksikuid vihjeid (Frankfurdi koolkond, feministlik ja postkoloniaalne kriitika, postfreudism jt). Kuid need vihjed on marginaalsed ja tihtipeale isegi eksitavad. Kõige lähemal näivad autori vaated olevat Briti kultuuriuuringute koolkonnale, kes samuti ei defineeri end mingi kindla metodoloogilise orientatsiooni terminite varal, kuid laenab üsna eklektiliselt analüütilisi ja kriitilisi vahendeid  teistelt koolkondadelt, nii nagu antud materjali puhul parasjagu sobivam tundub. Ka teisi Briti kultuuriuuringutele iseloomulikke tunnuseid rõhuasetus massikultuuril, kultuuritekstide kujunemise protsessil ning kultuurilise domineerimise spetsiifilistel vormidel) võib leida Donald Sassooni monograafiast. Oma käsitluses viitab Sassoon Raymond Williamsile, koolkonna mõjukaimale autorile, vaid põgusalt paaris kohas, kuid kasutatud kirjanduse hulgast leiame kõik tema põhiteosed („Culture and Society”, 1958; „The Long Revolution”, 1966; „Television. Technology and Cultural Form”, 1974).

Briti kultuuriuuringute  koolkonna nõrku külgi võib ette heita ka Donald Sassooni kõnealusele monograafiale. Autor käsitab kultuuri ühelt poolt äri ja teiselt poolt võimu keskkonnana. Tõsi küll, aeg-ajalt ilmub mingisugune salapärane „eliit”, mis lepib omavahel mingites asjades kokku ja mõjutab turgu, kuid ka teda võib käsitada võimu ilminguna. Ei saa öelda, et siin oleks midagi vale. Kultuur on alati ühel või teisel moel seotud võimuga ning ka äriline aspekt on oluline. Kuid siin on kaks probleemi. Esiteks, ja sellest on autor vähemalt osaliselt teadlik, ei  ammenda nimetatud aspektid kultuuri. Kultuur ei ole üksnes võimu- ja äriruum, vaid ka teabevahetus. See väide autoril küll esineb, kuid reaalses analüüsis ta seda ei järgi. See ongi põhjus, miks käsitlusest on välja jäänud teadus, filosoofia ja kriitika. Nende valdkondade kaasamine näitaks paratamatult, et kultuuris ei ole tegu monoliitse ühtsusega, vaid erinevate seisukohtadega ja nende konfrontatsiooniga. Nii ei moodusta ka „eliit” just kodanlikus ühiskonnas mingit ühtset gruppi. Kui rääkida näiteks XIX sajandi algusest, siis saab Euroopas selgelt eristada klassitsistlikku eliiti, mis orienteerus XVII-XVIII sajandil  fikseeritud „igavestele” kaanonitele, mis omakorda rajanesid ratsionalistlikul filosoofial; eelromantikud (sentimentalistid, rousseau’istid, Sturm und Drang’i esindajad), kes orienteerusid valgustusfilosoofiale, ning romantikud, kes isegi oma arhaica otsingutes (historism ja rahvuslus) ei saanud tugineda mingisugusele valmis filosoofilisele doktriinile. Vastupidi, XIX sajandi olulisemad filosoofilised suunad (Schelling, Hegel ja nende järglased) kasvasid välja romantilisest paradigmast. On väga raske ette kujutada, et vastavate elitaarsete ringkondade esindajad oleksid jõudnud mingisugusele kartellikokkuleppele  turu mõjutamise eesmärgil. Teiseks, ja see on veelgi olulisem, osutuvad äri ja võim kultuuri suhtes universaalseks metakeeleks.

Kuna selline lähenemine ei ole autori poolt kuidagi põhjendatud, toob see endaga kaasa kaks probleemi. Esiteks muutub metakeele ja kirjeldatava objekti vahekord ebaselgeks. Äri esineb nii kultuuri osana kui selle ideaalmudelina. Nagu öeldud, pole siin iseenesest midagi valesti, juhul kui autor ei omistaks oma mudelile ontoloogilist staatust. Teisisõnu ei välistaks ka teistsuguseid mudeleid. Näiteks massikommunikatsioonis on äriline komponent tõepoolest  oluline, kuid ka vastupidi, kogu ärivaldkonda võib käsitleda informatsiooni vahendamise vormina. Ning teiseks ei ole äri ning ka võim kultuuri osana midagi konstantset, ajaloovälist. Ärimudelid ise muutuvad ajas ja on mõjutatud teistest kultuurikomponentidest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming