Euroopa väärtused ja Eesti postmodernistlik valitsus

ÜLO MATTHEUS

Eesti on võtnud hoiaku integreeruda Euroopa väärtussüsteemiga, ent praegused arengutendentsid näitavad, et ühel hetkel tuleb vastata ka küsimusele, mis saab, kui see väärtussüsteem enam ei toimi või kokku kukub? Kas meil on mingi oma tee ja nägemus? Elame ajas, mida on need, kelle arvates on postmodernism ennast ammendanud, püüdnud kokku võtta postmodernismi või ka post-postmodernismi mõistega. Postmodernismi teooria kohaselt ei lange meie arusaam tegelikkusest kokku tegelikkuse endaga, vaid see on nii või teistsugusel kujul meie enda konstrueeritud. See tähendab ka, et kõik tõed on relatiivsed ja pole absoluutset tõde ega ühte tõde kuulutavat autoriteeti.

Kuna valdav osa infost, millest inimene tänapäeval juhindub, tuleb massikommunikatsiooni ja ühismeedia vahendite kaudu, on ideede kasvulava piiramatu. Oma infokülluses on see kasvulava tegelikult aga nivelleeritud ja tühi, selles puuduvad sügavamad väärtused ja eeskujud, selle esilekerkivad tipud pärinevad valdavalt meelelahutustööstuse maailmast. Möödunud sajandi kuuekümnendate seksuaalrevolutsioon purustas senised moraalinormid ja kehtinud (väikekodanlikud) väärtushinnangud ning postmodernistlik arusaam kunstist ja kirjandusest laiendas neis valdkondades ulatuslikult piire. Interneti levik XXI sajandi algul on juba hüpe tundmatusse, väärtuste n-ö musta auku. Relatiivsuse skaalal on üha raskem hinnata, mis püsima jääb ja mis kõikide tõdede suhtelisuses hääbub. Näiteks piibli kümnest käsust kui moraali alusnormidest on seni sisuliselt kehtima jäänud vaid kaks: sa ei tohi tappa ja sa ei tohi himustada ligimese vara! Nendele on üles ehitatud ühiskonnakord ja neil väärtustel püsivad riigid, nende kaitseks on loodud jõustruktuurid. Inimese soov elada on temasse sisse kodeeritud, selle eest kannab hoolt elu alalhoiu instinkt.

Pole välistatud, et väärtuste relatiivsuse ajastul kaotab väärtuse ka elu ise ja kaob moraalne lävi, mis sunnib elu hoidma ja keelab tappa. Albert Schweitzerit, kes kõneles aukartusest elu ees, ei meenuta me enam kuigi sageli. Seda aukartust ei ole. Näeme, kuidas Süürias tuuakse poliitiliste ambitsioonide ohvriks iga päev kümneid ja sadu inimesi. Need lubavad nii pommitamist kui ka tsiviilelanike tapmist. Kokku küünib ohvrite arv sadadesse tuhandetesse, põgenike arv miljonitesse. Me ei erutu väga, kui kuskil Alam-Sahaaras puhkeb uus genotsiidilaine või inimesed Aafrika põgenikelaagrites surevad nälja ja haiguste kätte. Oleme harjunud, et Aafrika puhul räägitakse tuhandetest või halvimal juhul isegi miljonitest ohvritest. Väärtuste devalveerumise korral kehtib tapmise õigustamiseks sama palju või rohkemgi „tõdesid“ kui nende vastu, elatusvahendite nappus on aga avanud tee piiritule õudusele, kus ka pea otsastlõikamine või imiku õhkimine granaadiga on igapäevane tegevus.

Raskete valikute maailmas saavad tulevikus elu omada ehk vaid need, kellel on piisavalt ressursse, et end kaitsta ja rahuldada oma füsioloogilised vajadused. See tähendab tugevasti kapseldunud, hästi varustatud ja kaitstud kogukondi. Esimeste rahvaalgatuslike omakaitserühmituste tekkimine kõneleb sellest, et teatud piir on ületatud, ühiskond põeb ja käivitunud on enesekaitsereaktsioon.

Väärtuste hajumise ja sisserände surve

Kui elu on vähemasti läänemaailmas veel väärtus, ja ka väike ohvrite hulk ületab uudiskünnise, siis ülejäänud osa piibli kümnest käsust on ka siin anakronism. Käsk tunnistada vaid ühte jumalat kõlab lihtsalt narrilt, vabade suhete maailmas ei juhtu aga midagi hullu, kui keegi rikub abielu või himustab ligimese naist. Sama lugu on kristliku abieluga, mille fetišeerimine võib mõne inim­õiguslasest parlamendiliikme suisa oksele ajada. Inimestevahelised suhted ei ole enam moraali, vaid inimeste enda sisetunde või parema äratundmise küsimus. See sisetunne võib olla ka moraalitu.

Mis siis jääb, kui varem kehtinud, ka fundamentaalsed väärtused hajuvad? Kindlasti instinktid, need on loodusest ette antud ja veelgi fundamentaalsemad. Inimkonna paljunemine jätkub ikka traditsioonilisel viisil, milleks on vaja meest ja naist. Eluinstinkt sunnib inimesi end kaitsma ja selle eesmärgi nimel mingite tunnuste alusel jätkuvalt koonduma. Riik on selle koondumise üks peamisi väljendusi. XX sajandil, tuginedes rahvaste enesemääramise õigusele, viis see Euroopas rahvusriikide tekkeni. Täna on needki juba ajast ja arust. Kuigi rahvusriigi idee on Euroopas endiselt elujõuline, lahvatab see välja ennekõike vastureaktsioonina või ka enesekaitsereaktsioonina vastupidistele suundumustele.

Selle enesekaitsereaktsiooni hea näide on postsovetlike riikide (sh Eesti) areng lähiminevikus: internatsionalismi propageerivast multietnilisest kultuurist, mis Eesti puhul jõudis rahvuse hävimise piirini, hüppasime 1990ndate algul otseteed peaaegu et rahvusradikalismi ja kirjutasime ka sellekohase põhiseaduse. Praegu kapates kiirtempos vastu euroopalikele väärtustele, on toonaseid rahvusliku taasärkamise puhanguid ja meeleolusid juba raske mõista, ning uued põlvkonnad neid õigupoolest enam ei mõistagi. Euroopalikus väärtussüsteemis rahvusriik enam ei kanna, migratsioon pole oht. Konservatiivne rahvuslus Eestis on jõudnud oma piirini. Mitmed Ida-Euroopa riigid on valinud teise suuna ning neid on tabanud hukkamõist Euroopa tuumikriikides, kus ollakse tegelikult segaduses ega nähta ka paremat lahendust, kui Euroopa piiride jõulisem kaitsmine ja vajadusel ka Kreeka väljaarvamine Schengeniruumist. Sisuliselt on see ju vennatapp.

Kindel on see, et nii suure sisserände korral pole lõimumine enam võimalik. Senised kogemused islamiusulistega on näidanud, et seda ei juhtu kunagi, vaid Euroopa on sunnitud pigem tegema omapoolseid järeleandmisi: keelustama kristliku sümboolika kasutamise koolides, andma mošeedele suuremaid õigusi jne. Sama protsessi jätkudes tähendab see ühiskonna polariseerumist, erinevate kultuuride vastandumist ja vastastikust vägivalda. Tulevikunägemustes viirastub juba ka uus reconquista.

Eesti poliitika Euroopa tõmbetuules

Kui meenutada Eesti hoiakuid pagulaste suhtes, siis esimese hooga deklareerisime oma solidaarust ja olime Saksamaa eeskujul valmis oma ukse põgenikele kohe avama. Kõik, kes arvasid midagi muud, tituleeriti vaenukõnelejateks. Kui oli nähtud probleemi tegelikku ulatust ja pärast seda, kui Saksamaa oma hoiakuid muutis, muutus ka Eesti ametlik retoorika. Omaenda poliitika puudumine ja koos muu maailma tõmblustega siia-sinna pendeldamine on väärtuste hajumise üks vältimatuid tulemusi. See peataolek on viinud sisuliselt ka valitsuse lõhenemiseni ja rumala sõnasõjani.

Suurte ideede puudumine, sh rahvusriigi idee devalveerumine, parem- ja vasakskaala hägustumine ja erakondade ideoloogiliste piiride ähmastumine on paratamatult kaasa toonud selle, et ideed ja ideoloogiad on asendunud kemplemisega vähem tähtsate küsimuste üle ja selgelt pragmaatiliste sihtidega. Ennekõike tähendab see soovi teostada võimu ja võimul püsida. See tähendab ka, et ideedega pole poliitikas enam midagi teha ja ainus hea ideoloogia on see, mis toob valijate hääli – valijaile meeldimine ja neile meelepäraste otsuste tegemine (nt pensionide ja toetuste tõus). See on ka põhjus, miks varem liberaalset majandust propageerinud erakonnad on teinud järsu nihke vasakule.

Kriitikamüra summutab kõik muu

Ideede osas pole pilt parem ka opositsiooni poolel. Ka nende tegevuses domineerivad teemad, mis apelleerivad ennekõike valija emotsioonidele ja valija poolehoiu võitmisele. Abielu mõiste kaalulepanek ja pagulaste küsimus on andnud selleks hea võimaluse. Teine lihtne suund opositsiooni poliitikas on valitsusele vastandumine. See tähendab pidevat kriitikat, mille kõrvale on üha raskem pakkuda edasiviivaid ja populismivabu ideid. Kriitikamüra summutab kõik muu. Ainult kriitikale tuginev opositsioon võib küll ühel ajahetkel saada võimule, kuid uute ideede puudumise tõttu tegelikku muutust ei toimu. Opositsioonikoerad hauguvad ja valitsuskaravan läheb edasi, kuid karavanil pole selget sihti ja koerad hauguvad iga asja peale.

Olles ajaloo sees, on raske öelda, milliseks see ajalugu kujuneb. Me ei tea, kuhu jõuab Euroopa kas Schengeni leping püsib, kas Suurbritannia ikka jääb Euroopa Liitu, või kuhu liigub Eesti järgmise kümmekonna aasta jooksul. Kindel on, et sihitult Euroopa tõmbetuultes kõlkudes ja omaenda väärtusi ja eesmärke selgelt sõnastamata ei ole võimalik kuhugi jõuda. Või kandume me lihtsalt kuhugi, kuhu tänased protsessid meid juhivad, ja loodame instinktile, mis sunnib meid end vähemasti kaitsma ja edasi püsima?

Olen üpriski pessimistlik selles osas, et võiksime mingis lähemas tulevikus saada hea valitsuse, sest ühiskonnas lihtsalt puuduvad praegu konsolideerivad ideed ning väärtuste (või ka devalveerunud väärtuste) paljususes satume me väga kergesti eri poolele rindejoont ja vankri ühise vedamise asemel kisume seda igaüks oma suunas. Heade valitsuste aeg näib olevat möödas. Ka see on üks postmodernismiajastu tõelusi.

Loe täispikka versiooni siit

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht