Euroopa õunad ja Ameerika apelsinid

Ahto Lobjakas

Öelda, et Rifkin armastab üldistusi, oleks teha ülekohut üldistusele.  

Jeremy Rifkin, Euroopa unistus. Tõlkinud Jürgen Innos ja Urmas Soots. Hermes, 2007. 488 lk.

 

Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid on möödumas üksteisest künkanõlval: esimene teel alla tipult, millel asub särav linn, teine teel üles linna suunas. See on kokkuvõtlikult tees, mille esitab oma äsja eesti keelde tõlgitud raamatus “Euroopa unistus” (“The European Dream”) ameerika autor Jeremy Rifkin.

Raamatut võib lugeda mitmel tasandil. Ühel väidab Rifkin, et USA on globaalse liidrina end ammendanud ja Euroopa Liit on real põhjusil järgmise ajastu maitse. Teine tasand on kuldajastu kaotuse hõng: kui USA poleks oma unelmat käest lasknud, poleks Euroopal mingit šanssi. Esimese tasandiga on teisel tuntav vastuolu, aga olemas on see sellegipoolest. Igatsust “langemiseelse” USA järele, mis teadis, mida tahtis, ja tahtis lihtsaid asju, kajastab raamatu mitu esimest peatükki, mille Ameerika kriitika keskendub viimaste kümnendite rikutusele. Sellest räägib tegelikult ka Rifkini poolt korduvalt kasutatud särava linna metafoor, mis laenatud aastal 1630 nüüdse USA rannikul maabunud nn palverändurite laeva Mayflower protestantidest sektantide juhi John Winthropi maaleastumiskõnest. Teiste sõnadega, “Euroopa unistus” on ühtviisi raamat Ameerika langemisest ja Euroopa tõusust.

 

 

Pettunud ameeriklase pamflett

 

Kolmandas plaanis on raamat ositi kiirreferaat Euroopa ja Ameerika sotsiaalmajanduslikust ajaloost ning ositi käsiraamat Euroopa Liidu institutsioonide ja nende omavaheliste suhete kohta. Oma rõhuvas peaosas on Rifkini teos kodumaas pettunud ja oma lootusrikka pilgu Euroopale pööranud ameeriklase hingestatud pamflett, millega soovitakse tõestada, et mõlemad ühiskonnad on peatükk ühest suuremast, sama teleoloogiaga narratiivist. Rifkini ambitsioon on renessanslik, eesmärgiks kirja panna omamoodi “suur teooria kõigest”. Oma kõike seletava holismiga meenutab ta Dan Browni, kellele on lisatud Carl Sagani teadusfuturismi ja Deepak Choprah’ stiilis eneseabi-sotsiaalpsühholoogiat.

Rifkini maailmasamba moodustab veendumus, et sirgjoonelise kausaalsusega harjunud rahvusriigid ja turumajandus ei ole võimelised toime tulema üha komplekssemat ja keerukamat juhtimist nõudvate võrgustikega. Rifkin ei defineeri võrgustiku mõistet kusagil ammendavalt, selle peamine funktsioon on osutada infoühiskonna eripärale. Euroopa Liitu defineerib Rifkin selles kontekstis kui unikaalset näidet võimustruktuurist, mis on võrgustikuvalmis, USAd aga kui sellise seisundi antiteesi.

Draama ja dünaamika ammutab Rifkin peamiselt elementaarsetest vastandustest. Autonoomia vs. “sängitatus” (embeddedness), turg vs. solidaarsus, rahvusriik vs. Euroopa Liit, eksklusiivsus vs. inklusiivsus, indiviid vs. kollektiiv, töö vs mäng, vaimsus vs. materialism on (ülimalt mitteammendav) loetelu dualismidest, mille abil autor avab eri kontekstis USA ja Euroopa olemust. Raamatu edenedes lisanduvad keerulisemad skeemid kirjeldamaks ajataju  (USAs suunatud tulevikku, Euroopas olevikku ja minevikku), suhtumist töösse (USAs elatakse, et töötada, Euroopas töötatakse, et elada), õnne (USAs seisneb õnn tegemises, Euroopas olemises). Öelda, et Rifkin armastab üldistusi, oleks teha ülekohut üldistusele.

 

 

Ei tunne Euroopa institutsioone

 

Rifkini mõttelend ammutab inspiratsiooni arusaamast Euroopa Liidust, mida saab ainult kirjeldada soovunelmana. Autor, kes avaldas raamatu originaalversiooni aastal 2004, kirjutab Valéry Giscard d’Estaingi poolt Euroopale antud uuest visioonist põhiseaduse näol, mille rahvas “kahe aasta jooksul” ratifitseerib. Olgu, tagantjärele tarkus on täppisteadus, kuid ka aastal 2004 ei sundinud Rifkinit miski lisama, et ELi kodanikud pühendavad oma elu Euroopale ja seovad temaga oma saatuse. Rifkin räägib ka 60 000mehelisest ELi armeest (1999. aasta hurraa-eesmärk, mis on vaikselt ja autult hääbunud) ja ELi passidest (mis tegelikult on samad bordoovärvi kaantega liikmesriikide passid).

Suuremat kahju teevad tema tõsiseltvõetavusele aga institutsioonilised lapsused. Regioonide komitee (paljud lugejaist teavad, et selline ELi instants üldse olemas on?) tuuakse ära näitena, et regioonid hakkavad ELi valitsuste tiibu kärpima; Euroopa komisjoni perioodilisi “konsultatsioone” avalikkusega käsitletakse kodanikuühiskonna kaasamisena ühenduse juhtimisse. Rifkin ei viita õnneks nn D-plaanile (mis sündis pärast põhiseaduse kollapsit aastal 2005), kus D pidi tähistama diskussiooni, debatti, dialoogi jms, kuid peaks märtsist alates õigupoolest tähistama eesistujamaa Saksamaa (Deutschland) esitähte pärast seda, kui ELi 50. sünnipäeva deklaratsioon pandi kokku nii suure saladuskatte all, et isegi liikmesriikide juhid ei teadnud, mis toimub.

Autor raputab käisest kõikvõimalikku statistikat. Osa andmeist on omal isoleeritud moel õpetlikud, näiteks kainestav olm, et Hiina majanduse kogutoodang on õuduslugudest hoolimata üle viie korra väiksem kui Euroopa Liidu oma. Öeldakse, et on olemas valed, suured valed ja statistika. Üks viis, kuidas statistikat väänata annab, on selle selektiivne kasutamine (Rifkin nopib tihti Euroopast välja talle sobivaid üksikuid riike) ja tõlgendamine (sisuliselt samu numbreid saadavad tihti vastandväärtusega epiteedid). Statistika rohke kasutaja peab ka pidevalt valvel olema, muidu juhtub piinlikke asju. Nii püüab Rifkin ühes kontekstis tõestada, kuivõrd enam rahul on eurooplased oma eluga, kuid rõhutab samas teise argumendi raames, kuivõrd unikaalsed on ameeriklased oma patriotismis ja usus, et elatakse konkurentsitult maailma parimas ühiskonnas.

Naaskem Rifkini keskse teesi juurde: ta usub, et Euroopa oma “polütsentrismi”, paljude võimukeskuste, liikmesriikide, regioonide, eri võimutasanditega ja sellest kõigest tuleneva vajadusega eelistada koostööd ja mitte karta näidata partnereile oma nõrkusi, on globaliseeruvas maailmas USAst palju kohanemisvõimelisem. Vabadusele, autonoomiale, indiviidi omaetteolule jms rõhuv USA on aga võimetu tänase maailma väljakutsetele tõhusalt reageerima. Euroopat tundva inimese jaoks on selline visioon muidugi suuga tehtud suur linn. Rifkin imetleb Euroopa võimet kameeleonina end ümber luua. Paistab et aastakümneid Euroopa poliitikuid ja äriliidreid nõustanud autor on lasknud neil endale kärbseid pähe ajada. Euroopa Liit on seni demonstreerinud imetlemisväärset võimet mustast valget teha, kuid see on midagi muud. Retoorika, millele Rifkin oma visioonid ehitab, ei ole oma põhiosas muu kui Euroopa komisjoni ja tema eelmise presidendi Romano Prodi (ja Rifkini peamise Euroopa patrooni, kes raamatut ka ingliskeelse väljaande kaanel kiidab) soovkujutelm, millest vaid väike osa murrab end läbi liikmesriikide kadalipu paberilt tegelikkusse.

Euroopa Liit ja USA elavad ideaalses maailmas eri reaalsuses, nad on ingliskeelse kõnekäänu kohaselt nagu õunad ja apelsinid, mida ei saa võrrelda. Kui nad samasse reaalsusse kokku suruda, siis tuleb ilmsiks, et üks neist on selles kujundaja, teine kohaneja. Euroopat idealiseerides alahindab Rifkin tegelikult tema ajaloolist suursaavutust. Aastatuhandeid sõdadega defineeritud kontinent on suutnud leida rahumeelse modus vivendi, sellele maailmas tunnustuse võita – mis sest, et USA abi ja toetusega – ning seda isegi laiendada. Rifkini referaaditasemel peatükid Euroopa poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse ajaloo teemal on pinnapealsed paroodiad, mis libisevad üle Euroopa ajaloo tegelikust õppetunnist ja saavutusest: Euroopa Liit on kohanemismehhanism. Kohanemismehhanism samade rahvusriikide jaoks, kelle ülimaks näiteks on täna USA. Võib-olla kategooriad muutuvad, aga selleks kulub põlvkondi.

 

 

Idealiseerib Euroopat

 

USA kujundab aga tänast globaalset reaalsust nii oma “kõva” kui “pehme” jõuga. Tema üksi on võimeline enamiku tänaseid rahvusriike taandama Hobbesi “loomulikku olekusse.” Euroopa Liidul, mida Rifkin peab tulevikuvalemiks, pole võimalusi seda ei ära hoida ega millegagi leevendada, välja arvatud ehk arenguabi. Rifkin on nii takerdunud Euroopa Liidu siseelu idealiseerimisse ja Euroopa komisjoni mõttelennu tegelikkuse pähe võtmisse, et unustab sootuks tugevaima argumendi ühenduse potentsi tõestuseks, see on laienemise. Ses mõttes on Euroopa Liidule pöidlahoidjail Rifkini asemel mõtet lugeda briti teoreetiku Mark Leonardi (siiani tõlkimist ootavat) raamatut “Why Europe will run the 21st century”, mille fookuses on ELi oskus võita sõpru oma “ümberkujundava jõu” kaudu. Kuigi ka siin võib küünik küsida, kas Euroopa pole mitte juba transformeerimisest väsinud, ning miks eelistavad isegi juba ümberkujundatud riigid võimaluse korral USA garantiisid?

Rifkini fantaasiale (mis viimases peatükis taandareneb varjamatuks pseudofreudistlikuks plämaks surma- ja eluinstinktist jms) vasturohu otsijaile soovitan esimeses järjekorras eesti keeleski ilmunud Robert Kagani USA ülimuslikkust paradeerivat “Paradiisi ja jõudu” (võim loob oma reaalsuse) ja Robert Cooperi Euroopa apoloogiat “Riikide murdumine” (USA võim saeb oksa, millel istub).

Neil, kes soovivad teemasse süüvida, tuleks lugeda oma elu Euroopas veetnud ameeriklasest Oxfordi professori Larry Siedentopi raamatut “Democracy in Europe”. Riikideülese Euroopa aeg pole käes ja asja forsseerimine õõnestaks poliitilisi kultuure, millele toetub praegu Euroopa demokraatia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming