Euroopa õigus ja eesti õiguskeel

Jaan Sootak, T?professor

Pidzˇin-õiguskeel kreoolistab ka õiguse ja kohtupraktika.

Ühinemine Euroopa Liiduga on toonud Eesti-sugusele väikeriigile juurde uue õigustõlkega seotud dimensiooni. Mitte et me seni ei oleks võõrkeelseid õigustekste eesti keelde tõlkinud ja et siin ei oleks probleeme ette tulnud. Uus on taust, kuhu oleme sattunud. Ja me peame tajuma uut tausta ja mitte rahulduma alalhoidliku tõdemusega, et nii nagu seni on õigustekste tõlgitud, teeme seda ka edaspidi. Kas on nii, et euroopa õiguse (valdavalt ingliskeelne) õigustekst ongi Euroopa Liidu õigus, mis meie jaoks võõrkeelsena tuleb tõlkida eesti keelde? Sellisel juhul tehakse Euroopa Liidu õigust ja seega ka euroopa õiguskeelt Brüsselis, kust pärineb Euroopa Liidu õigusloome. Kohtulahendid tulevad Euroopa Kohtust Luksemburgist, kui pidada silmas ka Euroopa Nõukogu ja tema Inimõiguste Kohut, siis tehakse laiemas mõttes euroopa õiguskeelt ka Strasbourg’is. Sellisel juhul on Euroopa Liidu õigus mõneti ka prantsusekeelne, meie tõlkepotentsiaali arvestades aga tegelikult siiski inglisekeelne.

Selline lähenemine vaesestab aga eesti õiguskeelt, sest inglise keel on õiguskeelena paljuski küündimatu, see ei lase luua täpset mõistesüsteemi. Vähemalt nn positiivõiguslikes distsipliinides (näiteks karistusõigus- või eraõigusteadus) napib inglise keeles mõistelist täpsust, nii puudub seal näiteks selline elementaarne mõiste nagu “kuriteokoosseis”. Vaesub aga ka euroopa õiguskeel kui keel, milles euroopa õigus elab, sest sama skeemi järgi tõlkides jõuab inglisekeelne õiguslikult lihtsustatud tekst paljudesse teistesse keeltesse. Seega jääbki euroopa õigus inglisekeelseks ning see õigus püütakse eesti õiguskeelt tundmata sellisena ära tõlkida, et see ei saa meie õigussüsteemis üldse jalgu maha ning jääb kuhugi maa ja taeva vahele. Teisisõnu: ehtsa euroopa õiguskeele kõrvale tekib pidžin-õiguskeel, mis kreoolistab ka õiguse enda ja kohtupraktika.

Probleem ei ole lihtsalt inglise keele mõistelises ja süsteemses ebatäpsuses. Iseenesest võib jääda tõlge konkreetsesse õigussüsteemi kohale jõudmata ka siis, kui algvariandiks võetakse mõni teine, näiteks Euroopa riigi õiguskeel, olgu kas või hoopis täpsema mõistekasutusega prantsuse keel. Ka siis tehakse euroopa õigust Brüsselis, heal juhul kahes keeles ning see tuleb ikkagi kõigepealt keeleliselt tõlkida ja hakata siis pead murdma, kuidas seda õiguslikult tõlkida ehk kohaldada.

 

Lähtugem saksa keelest

 

Mida aga teha, et euroopa õigus sünniks ka eestikeelsena? Eelnõud valmivad nii, et kõigepealt koostatakse inglise-, vahel ka prantsusekeelne algtekst, millele võib mõne aja pärast järgneda ka saksakeelne variant. Ei tasu olla naiivne ega arvata, et eelnõude valmimise tehnoloogia mõttes võiks senises keelehierarhias suurt midagi muutuda. Küll on aga võimalik saavutada olukord, kus inglise- ja prantsusekeelne tekst (tehnilises mõttes jäävad need eelnõude algkeeleks) oleks täpselt ja kvalifitseeritult tõlgitud ka eesti keelde. See tähendaks eelkõige seda, et eelnõu terminoloogia ei sõida rahvuslikust mõiste- ja terminikasutusest teerulliga üle. Ideaalis tuleks püüelda selle poole, et euroopa õigus juba sünniks sellisena, et terminid on sisult täpsed ja õiged. Sel juhul ei ole terminite keelelise ja õigusliku tõlkimise vahel konflikti. See on võimalik ainult siis, kui inglise ja prantsuse keele kõrval kasutada saksakeelset teksti.

Saksakeelse eelnõuteksti kasutamine ei ole muidugi imevits, mis kõik lahendab. See on üks vahendeid, mis tagab täpse terminikasutuse. Selles veendumiseks piisab mõne õigusalase rahvusvahelise konventsiooni inglise-, saksa- ja eestikeelse teksti võrdlemisest. Meie inglise umbkeelne tõlkija on selle pannud enamasti ümber mingisse poolõiguskeelde, mistõttu oluline osa Eestis kehtivast rahvusvahelisest (ehk konventsioonides sisalduvast) karistusõigusest on pidžin-õigus. Saksa õigustõlkija pole teksti pannud aga mitte ainult oma emakeelde, vaid saksa õiguskeelde ning selle rakendamine ei valmista sealsele juristile mingit probleemi.

Saksa õigus on võetud Eesti praeguse õigussüsteemi aluseks ning sugugi mitte juhuslikult – see on maailma kõige parema läbitöötatuse tasemega õigus.  Küsimus ei ole üldsegi mitte kõigi selle sisuliste lahenduste mehhaanilises ülekandmises meie seadustesse (selliseid etteheiteid oli vähemalt karistusõiguse reformi käigus kuulda rohkesti), ehkki ka sisulised lahendused on seal põhjalikult läbi kaalutud ning pika teadusliku diskussiooni ja kohtupraktika tulemusena välja kujundatud. Eelkõige tuleb eeskuju võtta saksa juristi oskusest seadusega süsteemselt töötada ning seadust täpsete dogmaatiliste skeemide järgi rakendada. Ei tasu arvata, et dogmaatika on midagi nüri ja kivinenut, mis välistab vajaduse seadust mõistusega rakendada. Vastupidi, dogmaatiliste skeemide kasutamine muudab seaduse rakendamise algebraks, kus on kõigi jaoks ette teada reeglid ning tuletuskäiku ja vastust võib alati kontrollida ja kas kinnitada või ümber lükata.

Võõrkeelteoskuse puudulikkus on aga praegu muutumas tõsiseks probleemiks – tundugu see pealegi paradoksaalne – ka eesti keele kui teaduskeele säilimise seisukohalt. Võõrkeelteoskus on üks kindlamaid vahendeid ühe keele pealesurumine vastu, tõsi küll, ainult siis, kui hoitakse ka oma emakeelt. Praegune prognoos eesti teaduskeele kohta – ja eks see käi ka õiguskeele kohta – on XIX sajandi lõpu ja nõukogude aja venestamisega võrreldes süngem, sest keegi võõras ei sunni meile midagi peale. Nagu ütles köster “Kevades”, et jumal nuhtleb “meid meie kurjuse eest ühe meie eneste sarnase läbi, et näidata, et häda ja viletsuse juur just meie eneste keskel pesitseb”. Jutt on mõistagi teaduse rahvusvahelikustamisest ehk teiste sõnadega doktoriõppe võimalikust üleminekust inglise keelele. Selle ülemineku intensiivne kavandamine on liigutanud midagi kollektiivses mälus ning andnud alust nimetada kogu aktsiooni n-ö venestamiseks: nii ütleb selle kohta otsesõnu T. Liiv (“Venestamise hoos”, Sirp 30. IX). Talle oponeerida üritav J. Kangilaski (Sirp 28. X) püüab küll väita, et midagi sellesarnast toimub ka Tallinna ülikoolis, ei vaidle aga sisuliselt vastu T. Liiva väitele, et eesti teaduskeel on tõepoolest ohus. Inglistumist võrdleb venestamisega ka R. Veidemann (Postimees 31. X).

 

Oht ka teadusele

 

Minu arvates ei ole siin oht aga mitte ainult eesti keelele kui teaduskeelele, vaid ka teadusele endale. Väide “Kirjandus on niikuinii inglisekeelne” võib vähemalt sotsiaalteadustes tähendada sisuliselt väidet “Ma ei ole võimeline lugema muud kirjandust peale inglisekeelse”. Nagu õigusakti tõlkimine inglise keelest (“Euroopa Liidu õigus on niikuinii inglisekeelne”) ei vaesesta mitte ainult meie õiguskeelt, vaid ka õigust ennast, nii vaesestab õigusteadlase inglise umbkeelsus ka meie õigusteadust. Õigusteadlane, kes oskab ainult inglise keelt ja tahab tegutseda õigusdogmaatika valdkonnas, kannatab puuduliku keeleoskuse all. Ta peab olema võimeline lugema saksakeelset, miks mitte aga ka prantsuse-, itaalia-, hispaania- või venekeelset teksti. Teaduskeele arendamise seisukohalt on oluline osata ka Skandinaavia keeli, eelkõige rootsi keelt, mis lubab edukalt tegutseda kõigis Põhjamaades Soomest kuni Taanini. Seda enam, et ka rootslased on minu arusaamist mööda samuti mures oma emakeele kui teaduskeele taandumise pärast.

Võõrkeelteoskus aitab meil arendada Eesti teadust ja seeläbi ka eesti teaduskeelt. Võõrkeeli osates suudame mõjutada Euroopa Liidu õigusloomet ja seeläbi arendada ka Eesti õigussüsteemi. Nii omandame suurema võimaluse rääkida kaasa Euroopa Liidus par inter pares.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming