„Etno-eriala” (rahvus)ülikoolis

Tiina Kirss, eesti kirjanduse professor, Tartu ülikool

Eesti humaniora häirekellad IIMõne nädala eest sain teada, et eriala, mille juhiks mind neli aastat tagasi Tartu ülikoolis valiti, on erilises nimekirjas. Eesti kirjandus on tõepoolest üks kümnest erialast, mis on tugevalt ning keskselt seotud Eestiga ning mille hoidmine ja arendamine kuulub seega rahvusülikooli mandaadi juurde. Rahvusülikooli aate praktilist tähendust on peetud vajalikuks meelde tuletada hiljutiste Tartu ülikooli seaduse muutmise ümber toimunud arutelude  käigus. Nende „etno-erialade” konkreetne ning avalik loetlemine tõstab kahtlemata tuju.

Muidugi ei kahelnud ma senigi oma eriala olulisuses, küll aga tegi muret eriala koht ülikooli sisepingeridades ning tulevikuplaanides. Professorina tööle asudes mõistsin juba paari nädalaga, et eriti tähtis ega konkurentsivõimeline see (eesti) geenide ja IT kõrval polnud. Eesti tootev tulevik oli loodusteadlaste innukates kätes. Pisut kurvalt ja resigneerunult,  kuid mõistvalt jagasime kolleegidega „odavate ning vaeste” humanitaarerialade saatust. Ei vaja humanitaarid ju mingeid keerulisi ning kalleid laboriseadmeid, vaid ainult raamatuid. Ja neidki vanu, mida on Tartu ülikooli raamatukogus, Lutsu raamatukogus ning Riia tänava antikvariaatides küllalt. Pealegi, talk is cheap. Vahel on kuulda, et humanitaaria valdkond on Eestis hästi rahastatud. Ometi tahaks sel puhul küsida nii rehkenduskäigu kui võrdlusaluse  kohta.

Korduvalt on päevakorda seatud eesti kirjanduse eriala „rahvusvahelistumine”, mis ei tähenda mitte niipalju koostööd kui rahavoogusid. Mind oli ju eelkõige maale toodud spetsialisti ning erialajuhina, kes pidi organiseerima „teadust”, mitte avastama, pikkamööda, visalt ning kiirustamata, seda maapõuevara, mis mind Eestisse juba poolteist aastakümmet meelitanud oli: vanad kirjavahetused,  ajalehed, saksakeelsed käsikirjad kõik rahuliku pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Minu rada erialajuhi ja tulemusliku tippteadlasena pidi kulgema läbi nende ihaluste neutraliseerimise, millegi homogeensema ning üldistavama suunas, mis rahvusvahelisel teadusturul rahastatav ning söödav. Pidin eriala kirjandusteooria ning sellega kaasneva metodoloogilise rajatise abil julgelt edasi viima 1.1 mäetippude suunas. Eesti kirjandus oli nende imperatiividega  arvestades kõrvaline asi. Pidin välja mõtlema uurimisprogrammi, mille saab kiiresti ning agaralt konjunktuurseks muuta, märksõnaliselt atraktiivseks treida.

Esimese semestriga tabasin ära, et meil peab olema ka julgust kohaneda uue teaduskraadide põhimäärusega, mille järgi iga teine doktorant oli otsustanud artiklitepõhisuse kasuks ning loobunud aeglasemalt valmivast (iganenud) monograafilisest väljundist.  Pärast esimest ametiaastat kirjutasin kõheldes, kuid siiski lootusrikkalt ajalehte artikli eesti humaniora häirekelladest. Olin alandlikult (sisimas mässates) ETIStunud, teades algusest peale, et see ei ole leebe andmebaas, vaid mõõduriist. Õnneks leidus mõttekaaslasi, kes nõustusid, et eestikeelne humanitaaria väärib ellujätmist ning et Postimehe arvamuslugu ning raamatujagu kommenteeritud teadusliku teksti tõlget tunnustatud (Lääne)  Euroopa kirjastuses ei peaks siiski mahtuma samasse hindamiskategooriasse. Haridusministeeriumis oli isegi üks nõuandev komisjon, kuhu kuulusin, ja minister kuulas. Kuid pärast pikki ponnistusi selgitamaks, miks ma humanitaarina ei oleks nii ülbe, et bioloogi või füüsiku õpetatud diskursust hinnata, ning küsimaks, miks õpetatud bioloog või matemaatik minu teadustulemuste hindamisel end pädevaks peab, pidin alistuma oma  asutuse teadusspetsialistidele, kes tuletasid meelde, et mind toitev ülikool on karm ja õiglane. Karmim ja õiglasem kui haridusministri nõuandev komisjon humanitaarsete publikatsioonide hindamiskriteeriumide vaagimiseks. Kodumaised väljaanded, kus pikki aastaid oli avaldatud just teaduslikke artikleid eesti kirjanduse kohta, ei olnud piisavalt teaduslikud. Kuidas ma võisingi kindel olla, et see, mis ma oma uurimistöös teen, on „rahvusvahelisel  tasemel”, kui see ei olnud mõõdetav? Pidin oma prioriteete erialajuhina revideerima. Adusin, et tõlkimine (näiteks raske teoreetilise teksti tõlkimine maailmakeelest eesti keelde) on tõepoolest ebatulus ning ebamõistlik tegevus. Selle peale kulutatud ajaga oleksin ju jõudnud ära vormistada pooltosinat ettekannet. Pealegi olevat Eestis vaid üks “ühekomakahene” teadusväljaanne, kus minusugustel tasuks oma kaastööd pakkuda. 

Tuli teha veel üks eestikeelne, et noortel teadlastel oleks võimalik rohkem punkte koguda, kuigi kahtlesin, kas initsiatiiv pole mitte – nagu mitme sellesarnase väljaande puhul, millele rahvusvahelist kolleegiumi komplekteeriti – kogumike sarja osav minkimine teadusajakirjaks. Välismaist peeti mõistagi vingemaks, aga ka siin oli konks: üha enam tajusin, et saan oma kolleegidele kõige kasulikum olla mitte ise uurides ja kirjutades, vaid nende tööd tõlkides  – et nad pääseksid hõlpsamini ingliskeelsele teadusareenile. Teadsin väga hästi, et hea ingliskeelse raamatu kirjutamiseks Jaan Krossist või Tuglasest ja Joyce’ist läheks mul isegi ilma kahekordse õppekoormuse ning juhendamistundideta vähemalt neli-viis aastat. See on normaalne aeg – kui lugeda lugupeetud PõhjaAmeerika humaniora-kirjastustes ilmunud monograafiate ees- ning tänusõnasid. Samas andsin endale aru, et oma kolleegide töid  maailmaturule tõlkida oleksin ma sama hästi ja ehk paremini ja mugavamalt võinud teha Põhja-Ameerikas. Pealegi oleksin siis olnud ihaldusväärsem partner oma võõramaiste „näitudega” ning olematute ülalpidamiskuludega igasugusteks „koostööprojektideks”, retsenseerimisteks ning ekspertiisideks. Miks ja kuidas ning mille nimel minu „etnoeriala” peaks paiknema (tarastuma?) eesti akadeemilises teadusmaailmas „kaitsealal”,  sai mulle selgeks pärast oma professoriaasta esmamuljete seedimist ning esimesi kogemusi mõnede oma nooremate kolleegide teadustööde (anonüümsel) retsenseerimisel. Terve mõistuse taastamiseks oli õpetlik ka osalemine Soome Teaduste Akadeemia ekspertkomisjonis, kus sain aru, et ETISt ja tema ristsugutisi kõikjal ei kummardata ning et kvalitatiivne hindamine ei ole humanitaarias mitte ainult mõeldav, vaid normaalne.

Soov uurida  sügavuti „oma” kultuuritraditsiooni tähendas mõistagi rahvusvahelist haaret, teoreetilist kõrgpinget ning virgutavat komparatismi, kuid ilma tehnokraatliku surveta, mis need impulsid nullib ehk maha nudib sprindiga „saavutatavateks eesmärkideks.” Minu akadeemiline eriala on võrdlev kirjandusteadus, mitte eesti kirjandus. Olin harjunud ning treenitud kirjandusele vaatama hõlmavamalt kui „rahvuse” mõiste kaudu,  mis kippus ehk tasalülitama kõige põnevamad küsimused. Doktoritöö kirjutamisel oli komparatiivne lähenemine XX sajandi teise poole eesti kirjanduse tekstidele endastmõistetav, ainuvõimalik lähtealus. Pealegi, Helsingi, Toronto ja Berni ülikoolides ja mitmel pool mujal, kuid mitte Tartus, peeti loomulikuks, et (rahvus)keel ja (rahvus)kirjandus on sama osakonna katuse all. Aga mis asi see „rahvuskirjandus” siis õieti  on? Selle mõiste täpne, avar, sisuline definitsioon tundus mulle hädavajalik ja möödapääsmatu, kui juttu oli minu „etno-eriala” õigusest eksisteerida. Seadsin võimalused ritta.       

1. Rahvuskirjanduse „meie”-mudel võib soodustada rahvusliku narratiivi taastootmist. Arvamine, et „rahvuse” mõiste toob kaasa just ühe õige loo järgi marssimise, oli ortodoksus, mis valitses kirjandusteadlaste hulgas väljaspool Euroopat, ja olin selleteemalisest selgitustööst  jõudnud tüdineda. Rahvusnarratiiv toimib (ja toimib väga hästi) kirjanduse õpetamisel gümnaasiumis ja kõrgkoolides. Selle rikastamiseks ning alternatiivide loomiseks, et see liiga kitsaks ei muutuks, on vaja hästi tunda eesti keele kogu rikkust (murdekeeli) ning eesti kultuuri ajalugu. Rahvuskirjanduse „Teised” jääb õõnsalt kõlavaks fraasiks, kui ei tunta ka teisi keeli – hakatuseks võiks need teised olla ülejäänud kaks kolmest kohalikust –,  mitte eelkõige ega hädavajalikult inglise keel. On vaja mõelda taustatundikult ning võrdlevalt end ülikitsast rahvuslikkusest lahti. Millise tulemuse on see minu nelja Tartu-aasta jooksul andnud? Õpetades ülikoolis kursust „Eesti kirjanduse tüvitekstid” ei tahtnud ma piirduda rahvusliku kaanoniga, vaid analüüsida eesti kirjanduse olulisi tuumtekste võrdlevalt. Selles ei olnud ma õnneks üksinda. Minu hea noore kolleegi käe all eesti kirjanduse  ajaloo loenguid kuulanud tudengid lugesid Tammsaaret ja Vildet rööbiti von Baeri ja Hupeli eestlase-kirjeldustega, oskasid lävida mõistega „postkolonialism” ning sirvisid Internetis 1880. aastate ajalehti. Kuid hämmastusega kogesin, et traditsioonikriitilisuse mõõt paljudele üliõpilastele võrdus valmisolekuga pilada kõike, mis tundus minevikus veider ja võõras. Vanema eesti kirjanduse tundmist sageli võõristati, kuna nüüdiskirjandus oli where it’s at.  Ka see hämmastas, et kui panustasin suuresti oma energia eesti kultuuriloo õpetamisele, siis mõned mu kolleegid pidasid seda eesti kirjanduse suhtes kõrvaliseks: ajaloolaste värk, tehku nemad. 

2. Rahvuskirjanduse narratiivi dekonstrueerimine  oli (ja on) väikese eliidi eramõnu. Minu üliõpilastele, kellest pool, kui mitte enamus, nägi end tulevikus emakeele- ning kirjanduse õpetajatena, sellest lõbusa lammutamise mõnust ei piisanud. Või oli see hetkemõnu kahvatu. Nad lugesid Tammsaaret ja Lutsu ega vabandanud sellepärast. Nad tahtsid minna sügavuti nendesse tekstidesse, kuigi meie õppekava võis „läbida” ka ilma eesti pikemat proosat lugemata. Tegevõpetajatest magistrandid,  kelle ülikooliharidus oli saadud nõukogude aja lõpul, olid lugenud üllatavalt ning rõõmustavalt palju rohkem (eesti ja maailma kirjandust) kui (rahvus)ülikooli ajastul lõpetanud. 3. Eesti kirjandus kõlbas hästi odavaks provintsipruudiks humanitaarsete europrojektide kosilastele, kes isegi filosoofiateaduskonna dekanaati pöördusid, kui mu kirjandusteadlastest kolleegid silmapilk ei reageerinud esimesele kutsele end keerulise taotluse külge  haakida („vormistada”). Projektide sõnastuses ju seisis, et eelistatakse taotlusi, kuhu panuse annavad ka Ida-Euroopa uurimisrühmad.     

Pidin kannatlikult ühele üllatunud prantslasest kolleegile seletama, et tõepoolest on meie  doktorandikoolituse eelarvest puudu üks saatuslik null ning et professori ehk „uurimisrühmajuhi” tööpäev on siin väärt sajandik mu Pariisi kolleegi omast. Kuid isegi kui töö tehtaks aineliselt (rahaliselt) täisväärtusega, mida sellisest tehisühistööst tegelikult loota? Kas süvenevat sisulisust või formaalset kaasatust, kui eesti kirjandus on teiste hulgas „arvel ja kirjas”? Jõulist kontekstualiseerimist või „rohkem ja kiiremini” klopitud teoreetilist vahtu  – pealesurutud tulemuslikkust, mille möödapääsmatu tagajärg on pealiskaudsus? Oma eriala avastamine aprillikuus 2010 rahvusülikooli „etno-erialade” loetelus oleks pidanud mind rahustama ning äratama lootust, et ehk tuleb kunagi aeg, mil saan mõelda neljandale stsenaariumile, kui oma eriala eksistentsi pärast ei pea pidevalt vabandama ega häbi tundma sellepärast, et eesti kirjanduse uurijaid mitmeks sihtfinantseeritavaks  teemaks lihtsalt ei jätkunud. Milliseid positiivseid mõtted võiks ellu viia?

1. Et võiksin hellitada lootust, et tänapäeva maailmatasemel meetodite ja eeskujude najal üles ehitatud eesti kirjanduse suurkujude monograafilised käsitlused võiksid taas ahvatleda kõige võimekamaid ning paljulubavamaid doktorante ning et need ei peaks ka mul endal jääma ootama pensioniaastaid.

2. Et saaksin arvestada sellega, et Tartu ülikoolil  oleks piisavalt reaalset majanduslikku stiimulit meelitamaks värskelt doktoreerunud kirjandusteadlasi ülikoolikateedrit nühkima – mingi uue skeemi (ameerika keeles „incentive plan”) järgi – et see tasuks ära teisest linnast kohalesõitmise ja et ülikoolis oma eriala õpetamine ei jääks eraharrastuseks neile, kelle sissetulek tuleb loodusteadlasest elukaaslaselt.

3. Et ei oleks vaja loobuda elavast, kaasahaaravast kaitsmisväitlusest ja oponent saaks füüsiliselt  kohale sõita, ega ka teises riigis osalise ajaga ülikoolis töötava endise õppejõu panusest doktorioponendina; praeguse teaduskraadide põhimääruse järgi ta „ei kvalifitseeru”. (Kas julgeksin isegi loota, et eesti kirjanduse doktoritöid kaitstaks jätkuvalt eesti keeles?)

4. Et õppevara loomine emakeele ning kirjanduse õpetajatele eesti romaani õpetamiseks võrdlevalt euroopa ning maailma kirjandusega tasuks end ära (mitte ainult rahaliselt,  vaid reaalse teadusliku tööna), nagu kuulsad MLA õppematerjalide sarjad, mille puhul mu kolleeg Berni ülikoolis tundis end austatud kaastöölisena ning mille tõttu tema teadusnäidud kannatama ei pidanud. (Seda on aga raske uskuda, kuna erialaprofessori arvamust gümnaasiumi uue eesti kirjanduse õppekava kohta ei peetud ilmselt tarvilikuks küsida – seda tehti viimasel minutil, kui kõik oli juba otsustatud).

5. Et eesti kirjanduse ajalugu ning eripära  arvestades on uurimistegevus edaspidi üha komparatiivsem, kuna selliseks aeganõudvaks uurimistööks antakse rohkem aega ning luuakse tõeliselt innovatiivsed struktuurid.

6. Et ma ei peaks oma doktorantidele peale loetud sõnu sööma, neile nõu andma, et eesti kirjanduse kohta doktoritöö kirjutamine on raisatud aeg – mingu nad parem välismaale ning saagu enne rahvusvahelisteks tippteadlasteks. Mäletan, et sellist nõu anti mullegi David  Lodge’i poolt mõnusa satiiri objektiks seatud Modern Language Associationi tööturumessil New Yorgis, aasta enne laulvat revolutsiooni, kui tunnistasin poolsosinal üles, et tahan oma võrdleva kirjandusteaduse doktoritöö kirjutada Jaan Krossist, Artur Alliksaarest, Viivi Luigest (võrdluses Christa Wolfi, Ernst Jüngeri, J. M Coetzee, Mrożeki jt-ga). Vastati külmalt: eesti kirjandus on väike ja perifeerne, valigu ma rahvusvahelisem teema, millega saab tööd. 

Tegelikult on eesti kirjandusel „etno-erialana” oodata hoopis süngemat stsenaariumi: vaatamata oma õilsale ning seaduslikule mandaadile, ei saa rahvusülikool talle sugugi kaitsealaks, ega ka mitte toitvaks emaks. Oht on sama kõrghariduse tehnokratiseerimise pisik, mis juba ammu närib asutusi seest, mitte ainult ei piitsuta väljast (rahastaja poolt). Humanitaariat tuleb väärtustada olemuslikult kogu Eesti teadusmaastikul, seega ka (rahvus)  ülikoolis – humanitaaria hindamine „tulemuslikkuse” alusel on üle võetud loodusteadustelt koos vastava riistvara ja mõõdupuudega. Need struktuurid, mis erialade vahel olemuslikku vahet ei tee, ei toimi stiimulina, vaid piduri ja normina, mis tõele au andes ei sobi hästi ehk isegi kreatiivsematele loodusteadlastele. Selle tulemuseks on killustumine, ülekuumenemine, igavad, lamedad artiklid, mis kõlavad nagu aruanded. 

On oht, et ülikooli kaitsealal „etno-erialad” tarastatakse ning pannakse omavahel uut pirukat rebima. Selle asemel et mõelda ning arutada sügavalt ja sisuliselt läbi, mida on ühe eriala arendamiseks vaja, luuakse tõenäoliselt veel üks rahapada rahvusülikooli sees, et need „etno-erialad” omavahel võistelda saaksid: „projektipõhiselt ja sihtotstarbeliselt”, karmilt ja õiglaselt, plaanimajanduslikult ja lühinägelikult. Rahapaja valvamiseks luuakse veel kolmneli  „strateegilise analüüsi ning evalvatsiooniga” tegelevat töökohta, kuhu saaks meelitava ametnikupalga peale mõned hoopis teise eriala noored spetsialistid punkte lugema ja aruandeid üle kontrollima. Selline „lahendus” killustaks „etno-erialade” uurimistegevust veelgi – niigi juba teenitakse sihtfinantseeritavate teemade, isiklike grantide ja Euroopa projektide isandaid.

Loodan väga, et see pilt on ekslik, väsimusest tulenenud pettekujutelm. Kõige rohkem oleks vaja dialoogi ning dialoogilisust  toitvat õhkkonda. Oma instituudi kolleegidele teistelt „etno-erialadelt” noogutan üle atesteerimislaua kord või kaks aastas. Selleks, et need võiksid interdistsiplinaarse dialoogi korras üksteisele midagi pakkuda, leida sünergia, oleks vaja aeg maha võtta, isegi publitseerimispaast ei teeks paha. Arengukava kõpitsemine, mis on ju varjatud kujul eelarve kokkuseadmine, on dialoogiks ebasoodus ja sunnib küüsi enda poole tõmbama. Tuletagem  ka meelde, et kui „etno-erialade” rahapada on riigi raha, ja mida otsesem riigi rahastus, seda kindlam on oht, et selle taga on kas või hiilivalt ideede ja meelsuse ideoloogiline kontroll. Kokkuvõttes: ilma tõsiste sammudeta muutmaks teaduskultuuris humaniora’t närvetavaid ning kahjustavaid tingimusi ei teki „etno-erialade” nimekirja ettelugemisest võluväel mingit kaitseala ega toitvat pinda. Olen ikka veel „etno-eriala” juht (rahvus)  ülikoolis. Ma ei tutvusta end konverentsidel ega seltskondlikel olemistel kui kõrgharidusliku teenuse pakkujat, vaid kui Põhja-Ameerikast tulnud Ph.D. kraadiga humanitaari, kes pole kunagi ametlikult läbinud eesti kirjanduse kursust. Iseõppijana, kes komparatistina valis lokaalse ja spetsiifilise siis, kui oleks saanud palju väiksema vaevaga ning suuremalt „ilma teha”. Professorina, kes usub, et positivism ja raamatulugu ei ole maha kantud riistvara  ning et see, mida on kirjutatud eesti kirjanduse kohta aastatel 1950–1989 ei kuulu ka mitte tolmusesse sahtlisse. Professorina, kes loodab, et innovaatika ja järjepidevus kuuluvad kokku. Mida annavad „etno-erialad” hoogsalt ja tulemuslikult rahvusvahelistuvale ülikoolile? Kahjuks vajab see veel palju selgitustööd – oleme ju kõik need „etnod”, kellel närv liiga nõrk, et lihtsalt end Euroopasse võistelda,  koos keemia, sotsioloogia, õigusteadusega. Kuigi, maapõuevarad asuvad Vanemuise ning Liivi tänava arhiivides ja mitte peamiselt Brüsselis. Kuigi minu Eestiga seotud eriala viljelemiseks on kõige parem koht siin. Aga – kui mitte siin, kus siis veel?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming