Estlish ja no-language

Tiina Kirss

Mõte on see, mis võiks möllata, kuid selle asemel ai duu saients, duu juu duu saients tuu?

Oma kõige esimese loengu Eestis pidasin Eesti humanitaarinstituudis, mis oli tol ajal vaid pisut üle aasta vana. Oli sula ja päikeseline 1990. aasta veebruar. Olin tulnud Eestisse Foucault’ kursust lugema. Oli ülimalt põnev pakkuda seminarikursust üliõpilastele, kes olid nii ehedalt ning sügavalt õppimisele pühendunud. Sellele, mis ümberringi toimus: maailm mürises ja rebenes jalge all – ja laulis. See oli tohutult põnevam kui õpetada kirjandusteooriat bakalaureuseüliõpilastele Michigani ülikoolis, kus olin äsja alustanud oma doktoritöö kirjutamist võrdlevast kirjandusteadusest. Pidasin toona oma EHI loenguid mitmel pool Tallinnas. Mäletan üht pikka õhtust seminari Pirita olümpiakeskuse lähedal ning üht pärastlõunat Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis. Olin tulnud Eestisse, et õpetada eesti keeles, lihvida oma akadeemilist eesti keelt, anda oma eriala edasi oma emakeeles. Sel sügissemestril, 24 aastat hiljem, õpetan ma EHI kultuuriteooria professorina kultuuriteooriat ainult inglise keeles. Mul pole sel õppeaastal ette nähtud ühtki eestikeelset kursust. Teisel akadeemilisel rindejoonel – uurimistöös – kuulen pidevaid manitsusi, et mu teaduslikel – scientific, humanitaarias oleks sõna „skolaarne” palju etem – artiklitel, on rohkem akadeemilist kaalu ja väärtust, kui kirjutan need inglise keeles.

Humanitaarse Eesti tulevik on ingliskeelne. Siinse regiooni kultuuriloos pole see sugugi pretsedenditu olukord: sajandeid, kuni hiljutise ajani välja, on teaduse keeleks ja siin akadeemilise suhtlemise keeleks olnud saksa ja/või vene keel. Eesti keel oli matsidele. Kuid seekord pole võõrkeelestumine pealesurutud, vaid vabatahtlik valik, olgugi, et rahvusvahelistumise ja tulemuslikkuse nimel. See on intentsioon, mitte kõrvalekalle. Viibutatakse võluvitsa, mille otsas on kustutuskumm. Kõrghariduses seisneb ingliskeelestumine silmakirjalikkuses (oh, ega keel ju ei loe, loeb sisu ja kvaliteet, aga … noh, olgem ausad, inglise keel loeb ikka rohkem, siis saavad kõik aru, doktoriõppe kodulehe ingliskeelsetes (keeleliselt täiesti toimetamata) õppekavades, millega tahetakse küll välisüliõpilasi tasulisse kraadiõppesse värvata, kuid mille pärast on lihtsalt piinlik. Selle peale, et tõlkida korralikult artikleid, et need välismaistesse väljaannetesse avaldamiseks saata, kehitatakse õlgu – niisuguseks luksuseks pole meil raha. Kõlbab niisamagi (lätlased oskavad veel halvemini inglise keelt).

Tundub, et see on akadeemilise sotsiaaldarvinismi jäme vorm (ehk ebasiivas ettepanek Swifti mõttes). Humanitaaria sõnavaral, katusel, mis ehitati 1930. aastatel sihipäraselt ja meelega tugevamaks, ning mida aastakümneid hooldati ning toestati, vaatamata režiimile, lastakse nüüd laguneda. Selle maanurga ilmastiku juures ei ole hea mõte hoone katuseta jätta. Ülikooli õppejõuna on mulle antud ülesanne olla oma loengutes ükskeelne (inglise) ning seminarides sünkroontõlk. (Muide, sünkroontõlge on kunst ja tulus amet, humanitaarainete õpetamine tänapäeva Eesti ülikoolides seda ei ole). Olen terve oma elu valmistunud tõlketööks, mitte küll sünkroontõlgiks õppinud, vaid saatuse ja juhuse tahtel, oma päritolu ja perekonna asukoha tõttu maailmakaardil. Saan päris hästi hakkama, kui raputan ühest käisest inglise, teisest eesti keelt. Päris kena eelis, aga olen kurb selle keele pärast (Estlish ja no-language), milles mu üliõpilased kirjutavad. Mind teeb kurvaks see, mis on tõlkes kaduma läinud. *

Ma ei unustanud end rääkima inglise keelt, rääkima eesti humanitaariast inglise keeles. Rääkisin eesti humanitaaria olevikust. Tulevikust tuleks sünnipäeval rääkida visionaarselt ehk siis vähemalt lootusrikkalt. Kuid otsekohesus annab rohkem lootust kui administratiivsed jänesehaagid õppekavade, suundade ja programmide „jätkusuutlikkuse” nimel. Arvan, et keelsuse ja kultuuritõlke küsimus on Eesti humanitaarse tuleviku seisukohalt võtmeline. Kui humanitaar­alade doktorante julgustatakse valima Estlish’i oma emakeele asemel, siis valetame endile, isegi kui olemas on mitmesuunaline ja mitmetuuleline „akadeemiline mobiilsus” Eesti ustest sisse ja välja. Selle valiku tagajärg on, et ühe akadeemilise põlvkonna vältel (5 aastat, kui anname nominaalajale ühe aasta armuajana lisaks) katus laguneb, s.t oleme efektiivsuse ja „teadusliku kvaliteedi” nimel selle nimme ära lõhkunud. Nõtket, stiilset, väljendusrohket, täpset ning loomingulist eesti keelt ei kujundata komisjonides, vaid seminarides ning mujal „metsikutes vestlustes”, milleks akadeemilises tehases aega ei ole. ETIS müttab ja kruvid keeravad. Mõte on see, mis võiks möllata, kuid selle asemel ai duu saients, duu juu duu saients tuu?

Akadeemiline eesti keel on iseseisev väärtus, mille olemasolu toetab teoreetiliselt Eesti põhiseadus. Kuid ainult teoreetiliselt, sest tegelikult selles asjas pigem vingerdatakse, pakutakse doktoriõppes näiliselt kahte õppekeelt. Tegelikult ei ole selleks inimesi: üks õppejõud kannab siiski välja ainult ühe­kordse koormuse. Napib eestimaiseid õppejõude, kes pakuvad inglise keeles sama kvaliteetset õpet kui eesti keeles. Õppetöö hälbivaid dimensioone on Olaf Mertelsmann hiljuti loetlenud, öeldes, kirjalikult osatakse ennast inglise keeles väljendada väga halvasti.

Humanitaaria on aed, kus on vaja kultiveerida võimalikult mitmekesiseid taimi. Akadeemiline emakeel on selle aia huumus, selle toitev muld. On kahju, et selle harimise asemel rahuldutakse pooltootega ning nimetatakse tulemust „kvaliteedi tõstmiseks”. Sellise inglise keele omandamiseks, et doktoritöö oleks väljendusrikas ning loetav, on vaja viibida inglisekeelses akadeemilises keskkonnas palju kauem kui nädalake siin ja semester või paar seal. Omandada ei tule ju mitte ainult keel, vaid endastmõistetavalt ka teistsugune akadeemiline kultuur: tavad, kombed, eriti suhtlemismustrid. Selle akadeemilise kultuuri olemasolu ning selle omandamise vajadust ignoreeritakse tuimalt. Selle kultuuri puudumine on eriti näha doktoritööde kaitsmisel, kui välisoponenti kohale tuua ja võõrustada ei ole rahaliselt võimalik ja kaitsmine toimub skaibi teel. Pooletoobine keel viib ebakeeleni, mis absurdistub kantseliidiks. Me aina koolitame üksteist, koostöötame võidu, tagasisidestame, juhime aega ja rööptöötame, atesteerime ning väljastame digiretsepte „kvaliteedi” parendamiseks. Tulemus on üha süvenev võõrandumus, killustatus, pealiskaudsus, ebakommunikatiivsus.

Viimase aasta jooksul on olnud eesti avalikkuses kõneks vähemalt üks juhtum (minu enda teada vähemalt üks juhtum veel), kus probleem ei ole valitud akadeemilises keeles, vaid minna­laskmises ning akadeemiliste väärtuste eiramises. Kui mõtlemine võtab liiga palju aega, kõlbab kompilatsioon või kollaaž, võtame teooria ja metodoloogia Google’ist ning kaitseme töö ära. Kahjuks ei piirdu need kvaliteedi­häired piinlikkusega bakalaureusetööde kaits­misel. Ka magistriõppes ja kahjuks liigagi tihti doktoriõppeski pole keegi võtnud vaevaks rongi peatada ning üliõpilaselt ja tema juhendajalt kõrgemat taset nõuda.

Kas humanitaarial on Eestis tulevikku? Põhjendada humaniora olulisust ning hüvesid traditsioonilises „inimeseks kasvamise (ning kasvatamise)” raamistikus ning Menschlichkeit’i eesmärgil pole enam mõtet. Kuulajad on ammu lahkunud. Eestis pole sellel jutul kindlasti mõtet, kuna need rongid sõitsid Euroopa poole püüdlikult kitsarööpmelistena vähemalt 7-8 aastat tagasi. IT ja geneetika on riiklikult ette nähtud. Humaniora jätkaku kiratsemist, peaasi et ei kurde­taks alarahastuse üle. Poodi päris kinni ei panda, tehakse kompetentsi- või tõmbekeskus ära ja ongi „ära”. Millised on humanitaarse tuleviku tingimused Eestis? Argitarkus ses asjas peaks lähtuma arusaamisest, et viibime väikeses humanitaarses aias, olgugi et selle värav on ristseliti lahti. Tingimused ei saa siiski olla samad mis suurfarmis. Väike on ilus.  

EHI on siiamaani kestnud ning kestab kui vaimne oaas: väetatakse orhideesid, isegi kui botaanikaaeda enam ei ole. EHI laboratooriumis, mille aknad on mere poole, puhkeb pea igal pärastlõunal spontaanseid vestlusi, kus on uudishimu vürtsi ja vängust. Olen nendele vestlustele peale sattunud – ning need on rohkem väärt kui üks-ühed. Mul on põnevad, ettearvamatud, sõbralikud ning vahetud üliõpilased. Nende seltsis ei ole pea tulevikku planeerima, vaid sotsiaalse olevikuga tõtt vaatama ning lootma, et see neid ei heiduta.

Hiljaaegu juhtusin olema ühes Lääne-Eesti linnakeses, kus mul tuli mõned paberid täita. Need olid võimatus, läbipaistmatus (eesti) keeles. Ametnik tervishoiuasutuse kontorilaua taga täitis arvutis mu ankeeti ja küsis: „Kus te töötate?” Kui vastasin, et Eesti humanitaarinstituudis, hakkasid ta silmad särama. „Ja mida te seal teete?” küsis ta. „Olen seal õppejõud.” Ei hakanud oma eriala täpsustama, kuna kell oli kolmveerand viis ja sõna kultuuri-uuringud sisaldab kuut u-d. Aga juba ta noogutas, rõõmsalt: „Ah nii. Siis te olete ehikas nagu mina.” Ja lisas aastaarvu 2003, mil ta EHI lõpetas. Võiksin öelda, et see natuke üle veerandsaja-aastane noor inimene oli EHI vergangene Zu­kunft. Eesti humanitaarne olevik nõuab hoolt, mitte säilitusaineid, et sellised inimesed Eesti ühiskonnast täiesti ära ei kaoks.

* Kursiivis osa kandis autor EHI konverentsil ette inglise keeles.

Rebekka Lotmani ja Rein Raua lugusid samal teemal vt siitsamast Sirbist

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20348

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=20346

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming