Essee Eesti märgist

Linnar Priimägi

Maastik on eestlase identsuse üks kolmest alustoest. Ann Tenno fotod annavad loodusele oma­etteoleku rahu ning intiimsuse, võimaluse temaga kontakteeruda ilma kellestki segamata.

Maastik on eestlase identsuse üks kolmest alustoest. Ann Tenno fotod annavad loodusele oma­etteoleku rahu ning intiimsuse, võimaluse temaga kontakteeruda ilma kellestki segamata.

Gustav Suits sõnastas 1905 lühidalt meie rahvusliku dilemma: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ Täna on rõhk nihkunud: olgem küll eurooplased, aga jäägem siiski ka eestlasteks. Sellises e-riikluse ja rahvusriikluse pingeväljas me elame nii oma sisetunde kui ka välisuuringute andmeil.* Ühelt poolt globaalne tsivilisatsioon (Skype! e-residentsus! digiretsept! TransferWise!), teiselt poolt oma kultuuri alalhoiu kohus. Aga mis asi on täpsemalt see kultuur, mida me põhiseaduslikult peame säilitama?

I

Inimesesugu võib ainult siis tõsiselt edeneda, kui iga rahvas oma loomulikka andeid harides ja oma jõudu ülemate sihtide kättesaamiseks tarvitades ustavalt oma iseloomust kinni peab. – Sellepärast on meil püüdeks Eesti rahvuslise iseolemise alalhoidmine, Eesti rahva vaimline ja varaline edu rahvuslisel alusel ja Eesti rahvuslise iseteadvuse tõstmine.

Jaan Tõnisson (1902)

Imagoloogiliselt võib Eesti kultuuriloos eristada heledaid, meelekinnituslikke perioode:

(+1) etnograafiline Eesti (Eesti Rahva Muuseum – direktor Tõnis Lukas: „Uus ERM ravib eestlase enesehaletsuse palavikust … Kaude annab muuseumis talletatud traditsioon igale rahva liikmele identiteeditunnetuse, ühendava teadmise rahva hulka kuulumisest, seega toetuspinna kogu eluks. Meie võimuses on niiviisi vähendada ühiskonnas nüüdisajal tunnetatavat rahvusliku vaimustuse defitsiiti.“);

(+2) rahvusromantiline ärkamisaeg (Friedrich Robert Faehlmanni „Keelte keetmine“; Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“; Lydia Koidula: „… Kuid imelikult kõndis tasa / üks muistne jutt veel üle maa: / kuis enne prii su rahvas olnud, / kord Kalevite vapper kond, / ja kuidas oma põhja pinnal / kord eesti rahvas pesitand“; laulupidu, „Vanemuine“);

(+3) hilisromantism (tsaariaja lõpp; Noor-Eesti, Oskar Lutsu „Kevade“, Siuru, Pallas);

(+4) Vabadussõda, iseseisvuse sünd ja Tartu rahu (Vabadussõja monument Vabaduse väljakul tekitaski algul üldsuses vastuseisu kui liiga rusuv, sünge, ähvardav ja võõras – Mark Soosaar: „hauasammas meie vennaskalmistutelt“; soome turistid: „Saksa okupatsiooni ajast pärit sammas“);

(+5) uusromantism („kuldsed kuuekümnendad“, eesti nõukogude kultuuri õitseaeg; rahvuslill, rahvuslind; luule- ja teatriuuendus; „Kremli ööbik“ Jaak Joala);

(+6) laulev revolutsioon ning iseseisvuse taassünd („Eestlane olla on uhke ja hää“; öölaulupeod, Balti kett, teletorn).

Ent on ka tumedaid ajastuid:

(–1) 700aastane orjaöö (sh Jüriöö ülestõus; „Ükskord lahvatab vimm, / mis kogunend salaja“);

(–2) okupatsioonid, eriti Nõukogude okupatsioon (Patarei vangla, Okupatsioonide muuseum – minister Urmas Reinsalu: „Mingil juhul ei saa leppida, et Eestis kaob keskne just okupatsiooni meenutamisele suunatud muuseum.“).

Vahepealset, halli värvi on:

(±1) omaaegne (Konstantin Pätsu – Johan Laidoneri) Eesti Wabariik;

(±2) nüüdne Eesti Vabariik (Edgar Savisaarest kuni Taavi Rõivani, Lennart Merest kuni Toomas Hendrik Ilveseni).

Nõnda on piiritletud 10 otsingupiirkonda, 10 ala, kust võiks leida Eesti märgi sisutäidist. Kuhu me asetame aktsendi? Kõike korraga ei saa, tuleb teha valik, leida sobivaim ja soodsaim.

Praegu on meie rahvusliku identsuse kindlaim tegur too –2 („okupatsioonid“) mobiliseeriva Vene-vastasuse kujul. Küüditamised ja vangilaagrid, stagnatsioon ja venestus ühelt poolt ning Relva-SS, Sinimäed ja metsavennad teisest küljest. Selle pinnalt luuakse Eestile haavatavat kuvandit „väike tige natsiriik“, mida vaevalt kõlbab maailmale Eesti märgina eksponeerida (ainult NATO-le ehk mingil leevendatud kujul).

Lootusetu oleks korrata seniseid vigu ja produtseerida hurraaoptimistlikke pilt- ning sõnasõnumeid rubriigis ±2 („nüüdne Eesti Vabariik“). Sedasama teevad oma riigiga kõik teisedki rahvad – ning seejuures paraku äravahetamiseni, anonüümsuseni sarnaselt. Kuidas eristab meid eestlastena lause „Positively transforming“, juures fotod kahest naervast näitsikust, lapsega abielupaarist, imelikust habemikust ja nurgas tempel „Welcome to Estonia“? Kogu kampaania edastab ju ainult sellesama sõnumi, mida ütleb Märjamaa valla tagasihoidlik tunnuslause: „Hea olla, isu tulla“. Ning uhked 13 miljonit muti auku. Pluss veel sama edutu üritus toda märki reanimeerida, lausudes uute miljonite eest „transforming“ asemel „surprising“. (Ja nimelt „positively“eti alles – just nagu hirmukil ülekinnitus, et ärge kartke, üllatus on ikka positiivne, mitte negatiivne, nagu te kahtlustate!) Tunnuslikult on seda imagoloogilist õnnetust püütud omaalgatuslikult parandada: ühel trükiplakatil mu kollektsioonis paistab parempoolsel pildil kadakaokste vahelt (!) vanalinna kivimaja ning vasakul pool Suur Rannavärav üleskutsega „Visit Estonia“ ja teatega: „The cheepest (!) and most interesting country in Europe.“ – Hoia ja keela!

Senine kogemus on olnud pettumus. Riigikogulane Jüri Adams nentis mulluses kollegiaalses vestlusringis: „Neid variante, kuidas käppa ajada riigi rahakotti ja põhjendada selle käpa sinna ajamist, on ju veelgi olnud. Miks me peame just seda poolvarastamise võimalust nii väga siin teistest kõikidest analoogilistest …“

Teisalt – et nüüd uuele otsingule siirduti, on objektiivne vajadus: tänases rahvasterände all ägavas Euroopas ei saa enam igas suunas lehvitada loosungit: „Welcome to Estonia“ – et meie maa on „positively surprising“! – Et tulge-tulge, küll me teid üllatame!

Ent leidub ka positiivne aje: Eestist saab 2018. aasta esimesel poolaastal Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. See annab võimaluse oma teist juubelit tähistavat riiki veel kord meenutada Euroopale ja maailmale.

II

Meeleshoid kui vastukaal loometungile, paljale edasipüüdlustahtele, mis on meie saatus.

Jacob Burckhardt (1897)

Ilmselt tuleks eelistada midagi meie heledast kultuuriloost. Midagi, mis ei läheks väga vastuollu Eesti sooviga näidata end sammuvana globaalse tsivilisatsiooni, innovatsiooni esirinnas. Alles kiitis Laupäevaleht aasta aega võimul olnud valitsust, et „peaminister Taavi Rõivas isiklikult tegeleb nende valdkondadega:… teeb välisvisiitidel tööd Eesti kui innovaatilise riigi tutvustamiseks“.

Kas me oma imagoloogiliste plusside nimistust leiaksime midagi, mis tasakaalustab Eesti pinnal tsivilisatsiooni ja kultuuri? Arvestades, et oleme pigem traditsioonilised kui uuendusmeelsed, et meis töötab mingi kaitsemehhanism, mis blokeerib liiga kaugele mineva innovatsiooni. Vaatame tegelikkust: „Meile meeldib mõelda et nad [TransferWise ja GrabCAD] on Eesti firmad, aga tegelikult on nad eestlaste poolt asutatud välisfirmad,“ tõdeb Indrek Neivelt; Skype müüdi poolfabrikaadina võõrsile, e-residentsuse idee löödi ja mängiti USAs üle, e-riik osutus demokraatiavastaseks tööriistaks, Tiigrihüpe jänesehaagiks, argpükslikult lepiti soss-seppade „Welcome to Estonia’ga“, Euroopa kultuuripealinnast 2011 tehti taskuraha … See on pooleteramehe, mitte pärisperemehe formaat!

Kultuuri ja tsivilisatsiooni ei saa ka vägivaldselt ühendada. Säärase sund­abielu õõvastavat tunnistähte kujutab enesest laulupeo pilet – sümbol, mis märgib meie rahvusliku pärandi muutust äriobjektiks, rahvuskultuuri müüki omaenese rahvale, kes kunagi rajas laulupeotraditsiooni priist pärast, puhtalt oma iseolemise kinnituseks! Kommerts tapab kultuuri. „Loomemajandus“ ei ole suutnud toota mitte midagi kultuuriliselt süvaväärtuslikku. Ega suuda tulevikuski, sest lähteimpulss on väärakas.

III

Looduses toimivad üldised seadused vaikselt ja lakkamatult ning eredad silmatorkavused on pelgalt nende seaduste sporaadilised ilmingud.

Adalbert Stifter (1852)

Pole minu töö Eesti märgi edasiotsijaile nõu anda, aga kogu see problemaatika kerkis esile, kui vaatasin Ann Tenno uusimat fotoalbumit „Eesti / Estonian Landscapes“ (2016). Kõik, mis ülemal Eesti märgist kirjas, võttis kuju, kui üritasin analüüsida sellest raamatust jäävat üldmuljet.

224 leheküljel on üle neljasaja maastikufoto – ja mitte ühtki „vaatamisväärsust“ tolle sõna kruiisituristilises tähenduses. Aga albumit lehitsedes hakkab äkki kõnelema Lydia Koidula: „Meil aia-äärne tänavas, / kui armas oli see!“ Ja Gustav Suits: „Ma kõnnin värisevate haabade all … / Üle niidetud luha õhtu roidumuses heinalised / koju lähevad rippuvate kaskede keskel.“ Ning Marie Under: „Kui hiljem läksime me üle põllu, / kus laisalt õõtsus rukki ruuge puri …“ See on ehe Eesti oma looduse tagasihoidlikus ja rikkas poeetilisuses. Tahtmata siin lõhkuda rahvuslikku hardust, osutan, et säärast „väikest ja vaikset ilu“ on maailmas hinnatud mujalgi (Adalbert Stifter kirjutab sellest pikemalt eessõnas jutukogumikule „Kirjud kivid“).

Ann Tenno „Eesti“-raamat ei jäädvusta inimesi (välja arvatud paaril jaaniõhtu-pildil, mis võinuksid ka välja jääda), minimaalselt leidub seal inimkäega rajatud objektegi (rajatised, ilutulestik, purjekas). See annab loodusele oma­etteoleku rahu ning intiimsuse, võimaluse temaga kontakteeruda ilma kellestki segamata.

Maastik on eestlase identsuse üks kolmest alustoest. Aga mitte turismimaastik, millega meid müüdi „Welcome to Estonia“ ajal Lätis: „Egiptus? – 250 km kirdes. Piusa, Lõuna-Eesti“; „Madalmaad? – 200 km loodes. Saaremaa, Eesti“; „New York? – 300 km põhjas. Kõrghooned Tallinnas, Eesti“. – Me olla niisiis korraga Egiptus, Madalmaad ja New York, suuremate, uhkemate ning huvitavamate kohalik koopia, jäljendus, aga mitte ainulaadne Eesti!

Adekvaatse sõnumi saaks välja lugeda noist samadest maastikest, mida nüüd näeme alles Ann Tenno raamatus, kui enne ei leidunud nende tarvis silma! Tema kadreering haarab kogu Eestit, viib meid kuuekümnesse paika vaatama oma kodumaad.

„Eesti“ piltidelt jääb silma kolm dominanti, mis fotograafile on olnud eriti hingelähedased: rabad, udu ja teed. Need on ligi pooltel ülesvõtteist. Udusesse rabamaastikku paistab Ann Tenno olevat eriti kiindunud, ta tunnistab seda isegi. Aga on veel üks asi, mis tema piltidel kerkib sümboli seisusse: tee – kulgegu see siis põllu veeres, metsa või küla vahel, pargis või paepangal. Kaugusse suunduv rada, lootus, mis kutsub maastiku sügavusse, Eestisse. Paljude kauniste fotode hulgast, millelt vaatavad vastu raba, udu ja tee, valin meelevaldselt „Päikesetõusu Kakerdaja rabas“ (lk 39). – Nii õrnalt eestilik olla suudab vaid suur kunstnik!

Ann Tenno fotodest puudub klantsi­tud imalus (isegi „Loojanguvärvid Tallinnas“ näitavad kilukarbisiluetti domineerivat valgusstiihiat), neist hoovab kirbet hõrkust nagu kanarbikumeest, midagi väga koidulauliklikku (ühe oma arvustuse pealkirjas nimetasingi teda „Kaameraga Kodulaks“). Siinsed pildid on Eestimaa aknad ning uksed. – Kellele aknad, kust paistab tegelik ning tutvust vääriv Eesti. Ja kellele uksed, miskaudu võib siseneda oma eesti hinge, päriskodumaale. Seda raamatut ei raatsi äragi kinkida. Loovutaks nagu tüki iseendast. Annaks nagu käest väärtuslikema osa oma isamaast.

Loodus ja maastik on ju kaks iseasja: loodus koosneb veekogudest ja maismaast, mineraalidest, taimedest ja loomadest, taevast ning taevakehadest, ilmastikust ning aastaaegadest – aga mitte maastikest. Maastiku loob looduse sisse alles inimsilm, korrastades pildi oma nägemisväljas. Silm teeb seda pidevalt (ka näiteks rongiaknast välja vaadates). Ja konkretiseerib ning fikseerib oma nägemuse kas pliiatsi ja ploki, pintsli ja paleti või siis fotoaparaadi abil. Seetõttu ei maksa ka Ann Tennos näha pelka mahapildistajat: tema fotod on oma silmaga koostatud kompositsioonid, niisiis looming, mitte niisamagi ilusa tegelikkuse automaatne valguskoopia. Neil on visuaalne käekiri. Just autorsus annab neile märgilise tähenduse, võimaldab neis näha loodud, mitte „maast leitud“ Eesti märki. Omas keeles kõneleb sellest ka piltide kõrvutisus ning järjestus albumis – visuaalsed antifoonid ja liturgia teemal „Eesti“.

Ann Tenno album süvendab arusaama: meie tõeline innovatsioon ei seisne mitte e-residentsuses, vaid loodushoius, oskuses hoida oma maastikud sellisena, nagu dokumenteerivad need fotod. Suutlikkuses viimsepäeva laupäevani edasi lükata aega, kus säärast Eestit enam ei ole ja selle asemel laiub tühi fosforiidikaevandus, millest lõikab läbi mõttetu ning hüljatud Rail Baltic …

IV

Sellel [Eesti märgil] ei ole identiteediga suurt midagi pistmist. Tähendab, Eesti märk võib ammutada inspiratsiooni identiteedist, aga ta on ikkagi müügiprojekt.

Martin Helme (2015)

Kui meil oma identiteeti enam ei ole, siis on kõik muu mõttetu.

Martin Helme (2016)

Riigikogu Toimetiste vestlusring 23. novembril 2015 „Kes on eestlane? Pilguheit rahvuse identiteediloosse“ oli seda sõna otseses mõttes: jutt käis ringiratast, ilma kuhugi välja viimata. Seevastu Maalehes määratles Mart Helme konkreetselt: „Eestlane on see, kelle mütoloogiline kangelane on Kalevipoeg, kelle mütoloogiline kangelane on Suur Tõll, kelle muistne kangelane on Lembitu, kelle jaoks Jüriöö ülestõus oli eestlaste ülestõus. Kelle jaoks muistne vabadusvõitlus ei olnud mitte paratamatu ristiusustamine, vaid muistne vabadusvõitlus. Kelle jaoks Vabadussõjal on tähendus. Kellel Koidula luule võtab pisara silma. Kelle jaoks laulupidu on meie rahvuslik püha üritus.“ Ta puudutab õige mitut ülemal piiritletud kümnest ajaloolisest teemaringist.

Samuti ei maksa aga unustada, et stiihilisel hääletusel hindas rahvas aastal 2011 kõige eestilikumaks asjaks looduskaamerad. See on märk, et identifitseerime end kultuuri ja tsivilisatsiooni – loodushoiu ja tehnika – vahepeal olijaiks. Looduskaamera on laulupeopileti otsene vastand!

Isegi asjakorraldajad EASist tunnistavad, et Eesti märgi otsing on jõudnud ummikusse. Sealt tahetakse välja tulla, hüüdes appi disainerid. Disainerid on vormistajad (loetagu nende tehnitsistlikku kriitikat Nordicu uue kiili-logo kohta). Aga mida – jah, mida – nad peaksid vormistama? Esmalt on Eesti märk ikka imagoloogiline, s.t psühholoogiline ja kulturoloogiline probleem, mitte disainiülesanne. Mina kutsuksin esimesse aruteluringi pigem fotograafid. Ja kindlasti kutsuksin Ann Tenno.

* Meie pingeseisundile innovatsiooni ja traditsiooni vahel osutab ka World Values Survey mullune uuring, kus Eesti paigutus nende riikide rühma, kes hindavad niihästi ratsionaalseid ilmalikke (tsivilisatsiooni) väärtusi (samal määral Soome ja Norraga) kui ka emotsionaalseid enese alalhoiu (kultuuri) väärtusi (samal määral Kasahstani ja Indoneesiaga).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar