Esimene rahvusvaheline teaduskonverents Tallinna ülikooli nime all

Juta Kivimäe

1. ja 2. aprillil peeti Tallinna ülikooli aulas rahvusvaheline argiajalookonverents ?Modus vivendi: linlaste igapäevaelu, mentaliteet, kultuur (II)?, korraldajateks Tallinna ülikooli linnakultuuri õppetool, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Tallinna Haridusamet ja Ajaloo Instituut. Konverentsi idee autor ja tegelik promootor oli seegi kord linnakultuuri õppetooli juhataja professor Raimo Pullat, kelle 70. sünnipäeva tähistas ülikool konverentsi ja sellega kaasnenud üritustega. Esimene rahvusvaheline ajaloolaste kvoorum toimus samas 2003. aasta juunis. Argiajaloo põhiprobleemiks on läbi aastakümnete jäänud inimese subjektiivse kogemuse suhe laiemate ühiskondlike protsesside, institutsioonide ja struktuuridega. Eestis on see huvisuund just lähiaastail aktualiseerunud, maailmas aga saavutas sõjajärgse perioodi ajalooteadvuses huvi keskendumine inimkesksetele probleemidele kõrgpunkti 1970. aastail, mil said üldkäibivaks mõisted nagu mikroajalugu, mentaliteediajalugu jne. Euroopas ja USAs hoogu võtnud naisuuringute liikumine on andnud argiajaloo arengusse olulise ja arvestatava panuse. Eestiski on hakatud senisest rohkem hindama suulisi mälestusi, eriti tänu kirjandusmuuseumile on käivitunud inimeste mälestuste kogumise projektid, tänu millele on hilisemate aastakümnete uurijate käes hindamatud andmepangad.

 

Konverents oli üles ehitatud kronoloogilisel põhimõttel varasemate perioodide käsitlustest kuni XX sajandi alguseni. Ja kuna esinejate põhjalikeks artikliteks töödeldud ettekanded on juba avaldatud ?Vana Tallinna? XIII konverentsile pühendatud erinumbris, lisandus elevust ja värskust mõttevahetusse ettekannete järel, sest raamat oli ju kõigil osavõtjatel käepärast. Kahjuks ei jõudnud konverentsile dr Henryk Samsonowicz Varssavi ülikoolist, ent tema ülimalt huvitav konverentsikogumiku artikkel võiks mõtlema panna ka paljud otseselt ajalooga mitte tegelevad humanitaarid. Nimelt pöörab dr Samsonowicz tähelepanu asjaolule, et muistsed haritlased, geograafid ja rändurid, kes kasvasid üles ja said hariduse linnaühiskonnas, ei pööranud kaarte koostades kuigivõrd tähelepanu geograafiliste objektide nagu jõgede, mägede ja muude maastikuvormide kujutamisele. Nad kirjeldasid eelkõige inimasustusi ning vaid viimaste vahel kommunikatsiooni võimaldavaid maismaa- ja veeteid. Aga ka seda, kuidas sõlmiti suhteid ning milliseid keeli eri hõimudega lävimisel sai kasutada. Euroopa kaartidele jõudsid linnad alles teise aastatuhande esimestel sajanditel, Ida-Euroopa linnad aga lülitati geograafilistesse kaanonitesse alles XIII ? XIV sajandil, mil ettekujutus maailmast oluliselt muutus ja täpsustus.

Mediavistika vallast oli mõtlemapanev ka dr Ivar Leimuse värske vaatepunkt Liivimaa seni väidetud õitseajale XV sajandil Lääne-Euroopa hiliskeskaegse majandusdepressiooni valguses. Numismaatikuna on Leimus eelkõige võtnud vaatluse alla rahakäibe sel perioodil, mil Euroopas ringlev hõberaha mass vähenes mitmetel põhjustel kuni 75%. Tõsi küll, ajal, mil Liivimaa etendas juhtrolli Hansa venekaubanduses, ehitati Tallinnas raekoda, Suurgildi hoone, Olavi ja Kanuti gildisaalid ning Niguliste kirik oma praegusel kujul, tõusis Oleviste kirik Euroopa kõrgeimaks ning hakati ehitama Pirita kloostrit. Lääne-Euroopas möllanud sõdade ja epideemiate ajal oli elu Liivimaal tõepoolest rahulik, ent elutarbekaupade hinnakõveraid jälgides teeb uurija järelduse, et tõenäoliselt tegi Liivimaa siiski läbi sama arengu kui Lääne-Euroopa. Juba siis kuulus ka Liivimaa ühtsesse Euroopa elumaailma, mille langused ja tõusud kajastusid nii elanike arvukuses, rahahulga ringluses kui elutarvete hindades.

Esimese konverentsipäeva üks säravamaid etekandeid oli Austria Kesk- ja Varauusaja Materiaalse Kultuuri Instituudi professori Gerhard Jaritzi ettekanne ?Käimla hiliskeskaja linnas ehk Avalik jutt ?salakohast??. Tegelikult käsitles ettekanne avalikku suhtlusviisi, kui keskajal tuli jutuks privaatne ruum, käimla. See suhtlus juhindus normidest, mis määrasid XIV-XV sajandi Austria linnainimeste argielu puudutava kõne laadi. Arhiivimaterjalides on jutud ?kullakambrist? esil tavaliselt tülide või spetsiifiliste majanduslike ja sotsiaalsete huvide kontekstis.

Keskaega käsitles ka Krakovi ülikooli professori Jerzy Wyrozumski ettekanne elulaadist tolleaegses Krakovis, mille ülikool ja selle raamatukogu on üks Euroopa vanimaid. Dr Tiina Kala Linnaarhiivist valgustas hiliskeskaegse Tallinna linnaametnike asjaajamistavasid, dr Anu Mänd Ajalooinstituudist Kanuti gildi igapäevaelu, dr Heinz Duchardt Mainzist omaaegseid rahukongresse ja nende võõrustajaid eelmodernsel ajal ning prof Tiiu Reimo raamatuajalugu Tallinnas XV ja XVI sajandil.

Konverentsi ühe peaorganisaatorid Lauri Suurmaa uurimus Pärnu elu- ja majandushoonetest XVIII sajandil põhines omaaegsetel varaloenditel. Samalaadseile allikaile toetus ka Helve Russaku Tallinna kaupmeeste peakatteid käsitlev ettekanne.

Teisel päeval jõudsid kronoloogiliselt järjestatud ettekanded uusajast I maailmasõja järgsesse aega. Dr Jussi Nuorteva Turu ülikoolist käsitles Rootsi ülikoolides XVII ? XIX sajandini püsinud nn harjutusmeistrite institutsiooni. Need olid kuni XVII sajandini eeskätt aadlinoorukeile mõeldud õppeasutustesse tulnud uuelaadsed õppejõud, kes kallutasid õppetööd praktilisemas suunas. Harjutusmeistrid kandsid hoolt vehklemise, tantsu, ratsutamise, joonistamise, muusika ja kaasaegsete keelte õpetamise eest. Huvitava võrdlusena meie oma alma mater?ile tagasi mõeldes: näiteks Tartu ülikooli joonistusklass asutati ju alles 1803, mil Saksamaalt kutsuti joonistamist õpetama Karl August Senff. Selle sündmusega võiksime tähistada ka professionaalse kohaliku kunstielu algust. Kuidas olid Tartus lood teiste ?praktiliste õppeainetega?, polegi meil vist keegi seni täpsemalt uurinud. Aga see küll pisut kõrvaline, ent huvitav teema oleks sobiv kas või bakalaureusetööks. Meenub, et aastal 1976 kirjutas Epp Preem põhjaliku diplomitöö Tartu ülikooli tudengite vormirõivastest XIX sajandil.

Väga tänapäevaselt mõjus naisuuringute valguses dr Otto-Heinrich Eliase ettekanne eri ühiskonnakastidesse kuulunud Eesti naiste varanduslikest üksikasjadest, nende naiste pärandiõigusest, kaasavarast ja isiklikust varandusest XIX sajandi alguses. Teise konverentsipäeva huvitavamateks olid ka Kaja Tiiseli ettekanne pidulikest sündmustest ning meelelahutustest XIX sajandi I poole Tallinnas ning dr Oiva Turpeise põhjalik ülevaade raudtee-ehituse mõjust Soome igapäevaelus. Dr Jón Th. Thór Reykjavíkist andis väga elava pildi ?heeringapealinna? parematest päevadest XX sajandi esimesel poolel ning ka tänapäeval aastast aastasse toimuvatest heeringafestivalidest, mis meenutavad vanu häid aegu. Dr Maie Pihlamägi Ajaloo Instituudist on aastakümneid pühendunud vabrikutööliste olme ja igapäevaelu uurimisele Narva Kreenholmi manufaktuuris ja tema ettekanne käsitles elu vabrikuasuala miljöös. Konverentsi viimane ettekandja Juta Kivimäe üritas selgitada, miks jäi esimesel iseseisvusperioodil püstitamata Eesti vabadussammas ja milline see oleks võinud asjaolude teisiti kujunedes olla. Kummalisel kombel oli saksa külaliste reaktsioon sellele küsimusele pisut ootamatu. Nad kurtsid kõik ühest suust, et Saksamaal pole tänini mingit ühist rahvusmonumenti. Nimelt ei olevat Saksamaa ühendanud Bismarcki kujud igas väiksemaski linnas ja ka mitte Brandenburgi värav veel mitte rahvusmonument. Milline võiks olla rahvusmonument tänapäevases multikultuurilises rahvusriigis, jäigi selgitamata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht