Esimene kord aina muutub, kui seda uuesti meenutatakse

Ene Kõresaar

Kohaliku traditsiooni taaselustamine tähendab alati mälustiku ümbersõnastamist, mitte tõelise korduse kinnipüüdmist. Riikidevahelise mobiilsuse, info- ja digitaaltehnoloogia kiire arengu ning üleilmastumise, riigivõimu ja riigiüleste organisatsioonide ebakindlate suhete ajastul on kasvanud piirinähtuste tähtsus, kuigi piiride tähendus aina muutub ja rohkeneb. Kuidas võiks teie arvates humanitaarteadused vastata sellisele arengule? Stephen Wolfe: Teatud mõttes on humanitaarteadused hästi kohanenud vastamaks väljakutsele, mille on esitanud piiride muutlik loomus, mobiilsus ja need riikideülesed institutsioonid ja organisatsioonid, mille olemasolu on ümber kujundanud nii riiklik-rahvuslike piiride kui esitus- ja žanripiiride uurimise kirjanduses ja kultuuriteadustes viimase 20 aasta vältel. Nii näiteks on kirjandus- ja kultuuriuuringute üheks peamiseks eelduseks olnud see, et piiriületamine tekitab loo või narratiivi esitamisolukorra, ning piiriületamise narratiivide kiire levik seob individuaalsed piirikogemused ulatuslikumate ajalooliste narratiividega piiride moodustumisest riigis või riikideüleses koosluses, nagu näiteks Euroopa Liidus. Igat piiriületamise narratiivi saab seega mõista piiri performatiivse ümbertõlgendusena teatud ajas, ruumis ja poliitilises/majanduslikus/ideoloogilises kontekstis. Kuid me ei tohi unustada, et piir (die Grenze), nagu tõdeb Heidegger, ei ole koht, kus miski lihtsalt peatub ja ootab, „vaid nagu juba kreeklased mõistsid, on piir see, kust miski alustab oma kohalolu”. Kui me alustame mõnda teksti, olgu selleks siis romaan või film, saab kõik alguse piirist või ootuste horisondist, mis on ühtaegu nii takistus kui ka ületamiseks mõeldud lävi. Nii nagu sild, mis ühendab jõe kaldaid, võib see lennutada meid uuele maaalale, lubades osavõtjatel käidud teed mööda tagasi minna organiseerimaks tegevuse žanriks või valdkonnaks.

Teine rõhuasetus piiriuuringute ja humanitaaria ristumispaigas on piiriületajal, kes on teatud laadi piirsubjekt või vähemalt piiri subjekt. Õigupoolest kipub piiriületamine sageli piiriületajat keerustama ja ümber määratlema; sageli sunnib piir piiriületajat samastuma illegaaliga; või vähemalt ei ole tal õigeid pabereid ja seega ka identiteeti; või on tal vale etniline või sooline identiteet. Humanitaarteadustes on suures hulgas viimase aja loomingulistes ja teoreetilistes uuringutes keskendutud sellele, kuidas piiril võib toimida „eriolukord”, mistõttu võidakse rikkuda piiriületaja keha piire, viies nii ühe identiteedi hävinemiseni ja vajaduseni kokku leppida uues identiteedis. Seetõttu peavad piiriületajad olema aktiivsed toimijad (agendid), kes tahavad või soovivad üleminekut; ometi on seda üldiselt võimatu näha protsessi enda seest, seda nii piiriületaja kui piiri valvajate seisukohalt.

Suurem osa sellest piiristikel [borderscape] toimuvast pinguldatud piiritööst leiab aset lennuväljadel, reisifirmades, immigratsioonibüroodes või piiritagustes kinnipidamisasutustes; kohtades, kus toimub tänapäeval andmeseire ja asuvad kontrollpunktid. Piiriloome protsessid ja piiride etendamine on hakanud muutma arusaamu piiride endi ruumilisusest. Enam ei ole need lihtsalt jooned, piirialad või materiaalsed vahejooned, vaid neid leidub ka küberruumis või valitsus- ja eraasutuste arvutite andmepankades: need on piiristikud. Humanitaaria valdkonnas tegutsevatele verbaal- ja visuaalkunstnikele on uueks huvitavaks väljakutseks selliste uute piirikartograafiate väljendamine: varustamaks uusi ruume selles esitatavate uute kujuteldavate piirikehastustega või tagamaks uusi kirjeldusi sellistest vaheruumidest, kus tänapäeval toimub elav arutelu piiride üle, installatsioonides, visualiseeringutes ja etendustes.

Sotsiaalteadustes, eriti geograafias ja sellega seotud valdkondades, on piirid juba väljakujunenud uurimisteema. Viimasel ajal on sotsiaal- ja poliitilised geograafid kutsunud üles esitama kultuurilisi ja narratiivseid vaatenurki selle kohta, kuidas tajuvad piire riigid, piiriäärne elanikkond ning sellised piiriületajad nagu ümberasujad. Te olete sellise interdistsiplinaarse projekti kaasjuht, tegelete piiripoeetikaga. Millele see mõiste osutab ja milliseid impulsse toob see piiriuuringutesse?

Üks võimalus selle küsimuse üle mõtlemiseks on vaadelda, millist rolli mängivad piiripunktid, kontrollpunktid; piiriületamise paigad Riigi (rahvus-)riiklikus ja riikideüleses kunstipärases maastikus. Need kunstlikud objektid, struktuurid ja rajatised esindavad tahet omada mingisugust võimu inimeste, kaupade ja isegi ideede üle. Niisiis mõnikord on piiri esteetilise kujutamise vormis ja funktsioonis midagi instrumentalistlikku, mis tähendab, et meil tuleb hinnata nende võimet kehastada autoriteeti või kujutada Riiki, aga samuti, nagu oleme avastanud, nende „maagilise mõtlemise” väge, mis puudutab riigi segadusesolekut oma piiril toimivate funktsioonide suhtes. Piiri representatsioonid kannavad endas üldiselt kahte impulssi: üks on lõpetada asjade toimumine (märgistamaks territooriumi, peatamaks illegaalset sisenemist, tõrjumaks hirmu väljaspoolse või meie seas elava Teise suhtes), teine on panna asjad toimuma (tagamaks identiteeti, turvalisust, tervist, seaduslikkust, või muutmaks ruumi avatuks, vastusena ihaluse täideviimise lubadusele).

Paljude kontseptuaalsete kunstnike, etendajate või visuaalkunstnike jaoks on sellise piirnemise, korrastamise ja teisestamise kujutamine muutunud keskseks, ja nende esituste hindamine on saanud veel üheks piiriesteetika ülesandeks.

Mieke Bal on hiljuti põhjendanud arusaama piiridest kui läbirääkimiste ruumist, mitte aga jaotusi tagavatest joontest. Teie uurimisrühma publikatsioonid on lähtunud samast ideest. Millised on selle kontseptuaalse muudatuse tagajärjed piiriteooriale?

Mõnes mõttes on endastmõistetav, et piir on läbirääkimiste asupaik, kuid üldiselt on seda väga raske näha piiriületaja või piiril toimija seisukohalt. Piiriületaja on teadlik väikesest läbirääkimisvõimalusest, valvur tugineb aga tarvidusele jõustada kehtivaid seadusi ja määrusi. Selles vallas on meie uurimuse keskmes piiri esitamise esteetika, ja see ei hõlma mitte ainult seda, kuidas piiriületaja ja piirivalvur etendavad oma rolli, vaid ka seda, kuidas seinte, ülesõidukohtade, sildade asend, olgu topograafiline või sümboolne, reguleerib nii tegevust kui ka tulemuste tõlgendamist.

Me tegeleme ka selliste küsimustega, kuidas hinnata ja arvesse võtta riigipiiride ja piiristike suhestumist keerukate kogukondadega, kes töötavad ja elavad näiteks Barentsi regiooni piiritsoonis. Sellegagi, kuidas külma sõja ajalugu või kaasaegsed selle piirkonna töölisliikumised võivad mõjutada agentsuse ja kodakondsuse vaieldavaid diskursusi. Kasutades konverentsi teise peaesineja Anssi Paasi sõnu, võib teoorias võtmeküsimuseks olla see, kuidas territoriaalsust praktiseeritakse ning kuidas niisugustes muutuvates oludes piiri esitamist hallatakse ja praktiseeritakse.

Teie enda uurimistöö ühendab piiriteooria ja mälu-uuringud, et uurida tänapäeva autobiograafilist memuaari. Tallinnas toimuval konverentsil „Kultuuripiiride dünaamika – sisemine, väline ja vahepealne vaatenurk” („In, Out and In Between: Dynamics of Cultural Borders”) arutlete oma kavandatavas ettekandes piiristike ja mälustike [memoryscape] vaheliste suhete üle. Tundub, et nende mõistetega luuakse seos kahe tänapäeva maailma peamise pingeallika vahel. Kuidas väljendab neid pingeid autobiograafiline kirjutis kui üks enesekirjelduse vorm?

Olen oma uurimistöös märganud, et reisikirjandus, autobiograafiad, päevikud ja päevaraamatud on oluline allikas uurimaks Ida ja Lääne, Enda ja Teise vahel tõmmatavate piiride esitusviise ilukirjanduslikes ja faktidel põhinevates tekstides. Tõendeid piiriloome protsessist ja praktikast võib näha ka teksti enda tasandil: teksti alustamine nõuab teksti vormilise ja keelelise künnise ületamist, või siis kasutatakse näiteks enesekirjelduses sageli sümboolseid elemente, kui peategelane astub vastu iseendale või antagonistile. Autobiograafia on olnud ka üheks kirjeldusvahendiks siseheitluses „kujuteldavate kodumaade”, keele muutumise (riigikeel on tänapäeval veel üheks piiriks, mis tuleb „ühisest kultuurist täielikult osasaamiseks” ületada) või enesemääratlusega. Vorm teeb teadlikuks meid minevikus piiritlenud ajast ja ruumist, nagu ka meie poolt tänaseks omastatud ruumide vahelistest erinevustest, koostades meile muutuvate mälustike portreesid. Tagantjärele kogemus lisab mälule kihte, või, nagu Marina Warner on öelnud, „esimene kord aina muutub, kui seda järjest meenutatakse ja uuesti läbi elatakse”.

Ja nüüd me jõuame viimase põhjuseni, miks ma identiteedi narratiivide vastu nii suurt huvi tunnen. Identiteedi mõiste ei ole olemuslik, vaid strateegiline ja positsiooniline – seega kokkuleppeline. See mõiste ei anna märku mingist „mina” stabiilsest tuumast, mis on muutumatu ja läbi aja iseendaga identne. See pole ka – kui me tõlgime selle mõiste kultuuriliste identiteetide tasemele – kollektiivne mina, mis peidab end paljude teiste, pinnapealsemate või kunstlikult peale surutud minade sees, mis on jagatud ajalooga rahva jaoks ühine ning mis väljendub sagedasti „representatiivses autobiograafias”, mida peetakse terve kultuuri, riigi või „rahva” ajalooks.

James Clifford on väitnud, et traditsiooni kinnitamine on „alati vastamine uuele”. Ent ta märgib ka, et niisugune vaatenurk kipub „välja jätma kohalikud narratiivid kultuurilisest järjepidevusest ja taastumisest”. Samas oleks ekslik eeldada, et niisugused järjepidevust ja taastumist kirjeldavad narratiivid põhinevad holistlikel kohalikel kultuuridel, maastikel või traditsioonidel, mida on võimalik lihtsalt taaselustada ja korduvalt kasutada. Kohaliku traditsiooni taaselustamine tähendab alati mälustiku ümbersõnastamist, mitte tõelise korduse kinnipüüdmist. Need ümbersõnastamised põhinevad mälestustel, mis erinevad nii eri paigus kui riigis tervikuna. Seda dilemmat ma konverentsil arutangi.

Intervjuu on tõlkinud Silver Rattasepp ja Monika Tasa

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming