ERM on kogu Eesti visiitkaart

Kaarel Tarand

Esmaspäeval ametisse astuv Eesti Rahva Muuseumi uus direktor Tõnis Lukas räägib Sirbile, kuidas ERM lähiaastail Tartut ja Eestit muudab ja mis tast muud kasu on. Iga muuseum koosneb tegevusahelast kogumine-säilitamine-uurimine-näitamine. Kõik ülejäänu saab võimalikuks alles siis, kui on olemas pidevalt täienevad kogud. ERMi kaubamärk on talurahva vara, aga ega seda enam ju juurde koguda saa. Mida ERM nüüd ja edaspidi kogub, kust jooksevad kogude piirid ajas, ruumis, elulaadis jne praegu ja kusmaal need peaksid olema?Esemed on vaid üks osa kogutavast ja tõepoolest pole talupojakultuuri esemeid enam XX sajandi lõpust suurt juurde koguda saanud. Kuid selle kõrvale tekkis möödunud sajandi jooksul mitmesugust muud olulist vara, alustades näiteks ajaloolisest EÜSi sinimustvalgest lipust, üldse üliõpilasorganisatsioonide varast, mis on, küll osaliselt, nüüd tagastatud. On markide, märkide, medalite ja muid kogusid, see tähendab, et riiklus ja linnaline kultuur on ikka kogudes palju laiemalt kajastatud.Viimase 20 aasta jooksul on muuseum ka teinud mitmesuguseid kampaaniaid, et koguda küllalt nüüdisaegset, tänapäevaks siiski osaliselt juba tarbetuks muutunud kola, mida inimesed hea meelega ära annavad ja mis muuseumikogus saab uuesti väärtuseks, aga ka märgilisi, ühiskonda kujundanud kaupu mobiiltelefonidest igapäevase olmetehnikani. Seda on vaja olnud näitusteks, kuid osa kraami on jäänud ka hoidlatesse. Kahtlemata me jätkame nii lähimineviku kui ka tänapäeva talletamist, aga järjest rohkem käib see digitaliseerides, pildistades, filmides esemeid, kultuurilisi keskkondi, hooneid. Need talletatakse arhiivi, ilma et ese ise muuseumi kogudesse tuleks.

Miks selline poliitika? Kas hoiustamiseks pole ruumi ja tingimusi – see on ju uut maja silmas pidades ajutine olukord – või on lepitud sellega, et inimkonna, sealhulgas eestlaste tarbimisvõime on nii meeletu, et on niikuinii lootusetu seda kõike koguda?
Ükski kogumispoliitika, mis puudutab lähiminevikku ja meie kaasaega, ei saa olla absoluutselt õige. Esemeid on tõesti väga palju. Teiseks ei pea iga eseme pärast jalgu rakku jooksma, sest on teada, et neid eksemplare on muuseumides, aga ka kodudes niikuinii palju tallel ja ei käi jaht üheainsa eksemplari pärast just oma kogusse. Seetõttu pole mõtet lihtsalt krabada. Küll on oluline kirja panna, kus midagi on, kaasa arvatud see, mis on teiste muuseumide hoidlates, samuti teiste muuseumidega kokku leppida Eesti muuseumide tööjaotus kogumispoliitikas. Tähtis on see, et võimalikult kõik kultuuri osised oleksid oma näidetega talletatud, mitte see, kus nad parasjagu asuvad. ERMi 2016. aastal avatavale näitusele tuleb kindlasti teiste muuseumide ja erakogude deponeeritud esemeid parasjagu.

Kui tähtis on see, et esemed, mida kogutakse, oleksid Eestis ja eestlaste tehtud? Ainelises maailmas vähemasti oleme globaalsel turul ja suur osa me ümbrusest on täis nii-öelda võõrpäritolu esemeid.
Nii nagu eesti talupoeg jäljendas mõisas nähtud toole, püüdis neid puust järele teha, küll ilma polsterduseta; nii nagu omaaegsetest hõbedastest šoppenitest said kuulsad eesti puust õllekannud, nii on mõjutusi näha igal ajal ja igalt poolt. Uue püsinäituse kontseptsioon kannab pealkirja „Dialoogid”, see tähendab nii ajastute kui ka kultuuride dialoogi. Jaanus Plaadi ja Krista Aru ajal ja juhtimisel laiendas muuseum selgelt oma huvi Eestis elavate vähemuste kultuuride peale. Näiteks on praeguseks sõlmitud leping MTÜga Vene Muuseum, et nende kogud ERMi üle võtta. Kõik, mis on kanda kinnitanud Eestis ja eesti kultuuri mõjutanud, on eesti kultuuri osa ja talletamist väärt, olgu tegemist baltisakslaste, rannarootslaste või vene linnakultuuriga.

Kui juba linna mainisid, siis arvestades, et juba sajandi elab eestlaste enamus linnades, kui suureks linnaline osa ERMi tegevuses peab kasvama, silmas pidades, et linnade ja nende ajalooga tegeleb juba rida linnamuuseume?
Ka enamik Maalehe lugejaid elab linnades. Maaelulised juured on paljudele eesti peredele väga olulised. Kahtlemata tuleb see aeg, mil ka Eestis leidub inimesi, kes pole elus linnast väljas käinud või kui, siis ainult sunniviisiliselt. Kahjuks võib see aeg olla küllalt lähedal. Nii mõnegi esimene retk väljapoole Tallinna läheb Helsingisse, mitte Keilasse või Otepääle. Praeguseks on kogu eesti kultuuri järjepidevus ikka selgelt seotud maarahva kultuuriga, talukultuuriga ja see on inimestele tähtis. Järelikult, eesti kultuuri mõtestamisel ei saa selle juurdumist maasse, eri piirkondadesse eitada ka linnainimesed. Eesti kultuuri ei saa mõtestada, tundmata talurahvakultuuri, kuna see on meie päris oma osa – mõjutustega, muidugi –, ja see on üksikute eranditega muuseumides lõplikult talletatud, mistõttu me saame teha ka täiuslikke ekspositsioone. Talurahvakultuuri mõistmata ei pruugi tunnetada järjepidevust, ilma selle tundeta on oht, et eesti kultuur taan­dub vaid suveniiriks muuseumiriiulil. Seda ei tohi juhtuda. Kujutan ette, et veel mõnda aega tuginevad eesti kultuuri püsinäitused talurahvakultuurile, aga on selge, et nii antropoloogiliselt kui kitsamalt etnoloogiliselt saab neid huvitavamalt mõtestada, tõmmates paralleele teiste kultuuridega ning kronoloogilisi liine kaugemale minevikku ja ka tulevikku. Aga põhituum jääb ikka talurahvakultuuri.

ERM on ikka end nimetanud teadusmuuseumiks muu tegevuse kõrval. Kas teise ministeeriumi hallatuna on ERM teadusasutusena Eesti teaduse üldpildis teistega võrdväärne, sealhulgas teadusraha taotlemisel-kasutamisel, või peaks ses olukorras miski muutuma? Mis? Kuidas võiks ideaalis välja näha koostöö ülikooliga just teaduses? Milline potentsiaal on seal veel avamata?
ERM on assotsieerunud teadusasutus ja üks esimesi uue ameti puhul õnnitlejaid oli teaduste akadeemia president Richard Villems, kes tahab ka edasisest koostööst rääkida. ERM on praeguseks Krista Aru ja Pille Runneli vedamisel püüdnud teaduslikku tegevust omajagu laiendada. See on ka õnnestunud, me oleme mitmes projektis osalised, seda kavatseme jätkata ja haaret laiendada. Üks osa sellest on seotud moevooludega, vajadusega praktilisi asju teoreetiliselt, antropoloogiliselt mõtestada.
Teemasid, mis on rahvusvaheliselt kultuuriajaloo ja -antropoloogiaga seotud, tuleb järjest juurde, aga ERM peab selle teoretiseerimise kõrval, mis annab küll võimaluse teiste teadlastega dialoogi pidada ja ka teadusraha saada, kasutama teadustööd praktiliselt. See tähendab, et meie vajadus rahvusvahelistes kui ka Eesti teadusprojektides osaleda tuleneb sellest, et saame oma kogumis- ja restaureerimistegevuses, samuti näitusetegevuses arvestada oma teadustöö vilju. Ja teiseks, kuna meil on praktiline baas kogude näol, mille põhjal uuringuid teha, oleme me väärtuslik partner neile, kel oma kogusid pole. Meie tugevus on see, et oleme praktiliselt seotud oma kogudega ning koostöö teiste muuseumide, nende ainelise ja arhiivivaraga on see pagas, millelt teha teadustööd ka tulevikus.
Kuna ERMi teadustegevus on rahvusvaheline eestlaste ja teiste soome-ugri rahvaste kultuuri tutvustamise plaanis, siis on ka muukeelsed teaduspublikatsioonid olulised. ERM suhtleb otse oma rahvaga ja seda eeskätt eesti keeles. Minu arvates on oluline, et ka eestikeelsed publikatsioonid läheksid teadustööna arvesse. Seetõttu tõstsin mõni aasta tagasi haridus- ja teadusministrina ka eestikeelsed teadusmonograafiad teadlaste töö infosüsteemis kõrgema taseme publikatsioonide hulka. Sama puudutab uuendust ajakirjade osas, mille tagajärjel ka näiteks Akadeemias, Loomingus ja Vikerkaares ilmunu läheb teadusartiklina kirja, mis on oluline ka ERMi teadustöö seisukohalt ja üldse eesti keeles kirjutavatele humanitaaridele, aga ka teistele.
Kui mõne aasta eest tegelesin Tartu ülikooli kui rahvusülikooli staatuse seadustamisega, sai ülikooli tarvis kirja rahvusteaduste õppetoolide spetsiaalne rahastamine. Jällegi on see ka ERMile oluline, et Tartu ülikooli juures olevad rahvusteaduslikud professuurid oleksid tugevad, sest oma näitusi ja teadustööd ei saa ERM teha ainult iseseisvalt, vaid ikka ülikooli õppejõude ja ka kraadiõppureid kaasates. Praegu vaatan murega, et see rahvusteaduste õppetoolide riiklik lisarahastamine ei lähe kaugeltki kõik sihipäraselt kasutusse, vaid pool sellest rahast läheb viimasel ajal nn solidaarsusfondi, nende erialade tugevdamiseks, mis pole rahvusteadustena klassifitseeritud, kuid millel on oma majandusmured. Loodan, et Tartu ülikool kulutab sihipäraselt kogu raha tulevikus ikka rahvusteaduste professuuride peale – see oleks otse suureks abiks ka ERMile.

Mida eeltoodu kontekstis arvata eelmise direktori veendumusest, et ERM ja temast lahutatud osakonnad tuleks taas ka halduse ja kogude poolest ühendada?
Ma toetan Krista Aru ettepanekut ühendada ERM ja kirjandusmuuseum, sest nad on ühest tüvest ja ERM ei tegele ainult esemetega ning aineline kultuur mõjutab mõtlemist ja vastupidi. Seega on pärimus ERMi põhilisi uurimisalasid. Kindlasti on ERMi tüve elementaarseks osaks esemeliste kogude kõrval ka näiteks Jakob Hurda rahvaluulekogu. Riigiasutuse direktorina on mul oma tööd ja kindlasti ei hakka ma organiseerima muuseumide, mis asuvad eri ministeeriumide valitsemisalades, ühendamist. Kui see on riiklik poliitika, siis ERMi taha see kindlasti ei jää. Eest vedama ma seda ei hakka, kuid Krista Aru visioon, et peaks ühte jalga käima, mis annaks võimaluse ühistegevuseks samal põllul, aga ka võimaluse ERMi põhitegevuse juures rohkem teadust teha, on õige. Krista Aru on selle ühistegevuse süvenemise eestkõneleja ja kahtlemata ma teda toetan, jäädes asutuse juhina oma volituste piiresse.

Kuhu peaks uuenenud ERM paigutuma Tartu muuseumide terviksüsteemis? Mismoodi maksimaalselt ära kasutada ülikooli muuseume, täpsemalt, kuidas saavutada koostöö, sünergia?
Küsimusel on kaks poolt: aeg ja tegevusvaldkonnad. Eriti väliskülaliste, aga ka näiteks kooliekskursioonide puhul on Tartus viibimise aeg piiratud. Piiratud aeg jaguneb kõigi peamiste kultuuriobjektide külastamise vahel. Lisaks muuseumidele on Tartus ülikooli peahoone, Ahhaa keskus – mida, muide, nagu hiljuti Saksamaal kohatud inimese jutust teada sain, mõned ka pärast külastamist kunstimuuseumiks peavad. Aeg, mis iga muuseumi jaoks külastajale päevas jääb, on võrdlemisi napp. Kunagi oli idee, et ERM peaks paiknema kesklinnas, just selle mõttega, et ERM oleks sel juhul ülikooli õppehoonetega ja õppetööga otse seotud ning jääks külastajatele ligipääsetavasse Toomemäe ringi. Siiski on ka Raadi kesklinnale nii lähedal, et see vahemaa ei ole oluline, kuid peab arvestama, et ühte päeva korraga ei mahu Ahhaa, omavahel seotud muuseumid Toomel (toomkirik, anatoomikum, tähetorn) ning ka ERM.
See ajajaotus otse kohustab koostööks inimeste suunamisel, et aeg oleks targasti kasutatud. Teine pool on valdkondlik koostöö. ERMi tulevane püsiekspositsioon hakkab tulevikus läbima kogu eesti kultuuri ja selle kronoloogilist jaotust. Nii sisuliselt kui ka ekspositsiooni kujundamisel peame arvestama ülikooli muuseumi ekspositsiooniga, aga ka teiste Tartu muuseumidega. Ma loodan, et ülikooli muuseume külastavad eestlased jõuavad seal nüüd kiiresti kolme aasta jooksul ära käia ja tutvuda nende uute ja veel avatavate ekspositsioonidega. Kui avatakse ERMi uus hoone, siis on tal kindlasti mõneks ajaks suur eelis ja kõik tahavad eeskätt ERMi vaadata ning tõsist konkurenti esimestel aastatel tal ei ole ei külastaja päevakava ega ka sisulise huvi mõttes.

Milliseid tugistruktuure või teenusi võiks Tartu muuseumisüsteem vajada ja kuidas neid tekitada, kui on selge, et põhiline siht­rühm on ikka Eesti enda elanikud, ennekõike noored/õpilased, kes aga ühe päevaga kogu võrgust läbi ei suuda närida?
Tartu on nii huvitav linn, et temast ühe päevaga õiget pilti ei saa niikuinii. See tähendab, et ERMi uue hoone valmimise ajaks peaksid linna majutus- ja toitlustusasutused suutma luua argumendi, et kõik Tartusse mujalt tulnud inimesed peavad sinna jääma vähemasti kaheks päevaks. Vähemaga Tartu kultuuriväärtusi külastada ei jõua. Kui olukord on selline, et pigem üks muuseum korraga, siis teen mina kõik selleks, et eesti rahvas ja tema sõbrad-külalised oleksid eeskätt kursis ERMi tegevusega.
Me ei peaks õigupoolest rääkima sellest, et ERMi tulevad inimesed, kel on mingi huvi Tartu vastu. ERMi peaksid tulema need, kes üleüldse Eestisse tulevad. Enamasti tullakse Tallinna, kuid see ei pea sugugi olema esimene ja ainus sihtkoht Eestis. ERM on ka kogu Eesti visiitkaart. Võtame kas või lätlased, kellele Eesti võib alata ka Valgast, aga pigem ikka Tartust. Lõpuks on lätlaste Eesti ju Ugandist oma nime saanud. Teen hoolega koostööd teiste riikide suursaadikutega, et nad ERMi ka oma maal propageeriksid.
Tartu on nii kohalike elanike kui ka välismaalaste loomulik sihtmärk. Oleks kohatu rääkida sellest, et Tartusse satuvad vaid Tallinnast üle jäänud riismed. Tartu ongi Eesti, mitte regionaalne nähtus. Ja kuigi tulevikus saab me näitusi külastada veebi vahendusel ka toolist tõusmata, ootan mina ikkagi reaalset kohalviibimist.

Kuidas muuseumide varad ja esitatav paigutub üldhariduse süsteemi, õppekavadesse jne? Mis selles peab muutuma ja milline saab olema ERMi roll selles?
Muuseumid oma vara ja näitustega on kahtlemata hariduse, nii kooli- kui elukestva hariduse osa. Lisaks sellele, et kõik, mis targaks teeb, on hariv – ja seda muuseumid pakuvad – peab muuseumides leiduma midagi huvitavat kõigile vanusegruppidele. See tähendab, et muuseumipedagoogika, mis areneb kogu aeg ja mille polügoon ERMis on praegune näitusemaja, peaks tegema asja koolilastele huvitavaks nii kultuuri mõtestamise aspektis (et nad tunneksid ennast eesti kultuuri kandja ja osana), aga ka mängulises, puht tegevuslikus mõttes, et järgmised põlvkonnad kasvaksid ERMiga koos. Uus hoone loob kõik võimalused selleks, et hariduslik komponent oleks veel mõjusam. Uue õppekava tegemisel me haridusministeeriumis arvestasime sellega, et haridust ei anna ainult kool. 2014. aastast on gümnaasiumi lõpueksamite kõrval võrdväärse valikuna ka uurimistöö. Lähiaastail järelikult kasvab hüppeliselt ERMi vajadus kasutada olemasolevat oskust ja arendada seda juurde koolide ja õpilaste juhendamisel. Koolid vajavad välist juhendamist, õpetajad ei jõua kõike. ERMi teadustöötajad eriti, aga ka teiste osakondade töötajad saavad ses osas koormust juurde. Ennast peab juhendajaks pakkuma ja olema valmis ka tellimust täitma gümnaasiumiõpilaste uurimistöid juhendades. Selleks peame olema valmis nii aja- ja töökorralduse kui ka inimeste ettevalmistuse osas.

Niisiis peaks asi tulevikus välja nägema nii, et üks kooliklass ei tule ERMi oma ajaloo- või kirjandusõpetajaga, vaid saab juhendava pedagoogi ikka muuseumi poolt?
Ma jumaldan neid õpetajaid, kes suudavad isiksustena innustada ning olla huvitavad oma klassile ka väljaspool kooli. Selliseid õpetajaid on, kes oskavad ka näitusi sädelevalt seletada. Siiski tuleks õpetajale ja õpilastele anda puhkust ja vaheldust, võimalus kuulata kedagi teist. Mida erinevamate inimestega õpilased kokku puutuvad, seda arendavam neile. Umbusaldamata õpetajaid, kellest suur osa on ise võimelised ajaloolist-etnograafilist ekspositsiooni seletama, arvan, et muuseum peab olema valmis pakkuma juhendajat ja ekskursioonijuhti kõigile külastajatele.
Uus hoone põhjustab töökoormuse tõusu ja annab uusi ülesandeid ERMi Sõprade Seltsile. Nii nagu seda olen ise kogenud muude riikide muuseumides, teevad ka vabatahtlikud abilised ja sõbrad ekskursioone. Ka meil on praegu juba neid inimesi, kes vastava väljaõppe järel oleksid valmis vabatahtliku giidina gruppidele ekskursioone tegema. Ainult muuseumi palgalistega ei pruugi me kogu vajadust ära katta.

Kui vaadata, mida kõike maailma rahvaste ennemuistsetest aegadest näidatakse maailma suurte pealinnade muuseumides, siis kas on mõeldav, et ERMi kogude pealt võiks kokku panna ja maailma peale eestlust toetama saata ühe korraliku Eesti identiteedi näituse? Või kui eestlus välja ei vea, siis kogu soomeugriluse pealt?
Välist huvi Eesti vastu ei mõjuta ainult üldine maailmas valitsev huvi teiste kultuuride vastu, vaid selle teenistuses on kõik ühiskonna instrumendid, kaasa arvatud riigi poliitiline pealisehitus. Ühe rahva kultuur tundub väljastpoolt vaadates seda ainulaadsem ja huvitavam, mida sõltumatum on see ühiskond ja riik. Me ei tohi püüda olla vaid tublid koolipoisid, kes teevad kõik õppetükid hoolikalt ära, aga keda eriti tähele ei panda – palju sinna autahvlile ikka vaadatakse! Kui lähed kooli, näed esmalt marakratte, ühisüritusi ja palju muud, mitte autahvlit. Kui oleme iseseisev nähtus, sõltumatu rahvas, kes suveräänselt oma asja on ajanud, siis on ka me kultuur fenomenina teiste jaoks palju huvitavam. Kui Eestist saab lihtsalt tagamaa, kus elab veel mingi kunagine rahvas, ei hakka keegi meie näituste pärast pükstest välja hüppama.
Oleme muuseumide koostöös küll valmis panema välja populaarse ja tugeva näituse eesti kultuurist ja selle mõjutustest. Seal peab aga olema midagi omapärast, iseseisvat, väärikat, üht koloniaalmuuseumi osakonda kuskile eksponeerima minna pole vähimatki mõtet.

Jõudu tööle!
Tarvis!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming