Erksad värvid hallis ajas

JAAK VALGE

Küllap on see kõigi praktiseerivate ajaloolaste saatus, et ajapikku hakatakse ilukirjandusest üha rohkem mälestusi hindama. Mälestuste lugemine on töö ja puhkus korraga. Kaks ühes, ajalugu ja kirjandus. Aga töö vaid juhul, kui on võimalik oma vaadet mõnes küsimuses avardada, teises konkretiseerida, ja puhkus vaid juhul, kui tegemist on huvitavalt kirjutatud esteetiliselt nauditavate memuaaridega. Ott Rauna, kirjaniku ja Tuna peatoimetaja mälestused seda kahtlemata on. Kõnealune mälestuste osa hõlmab aastaid 1965–1985, aega, mis Raun õppis Tallinna pedagoogilises instituudis eesti keelt ja kirjandust, töötas ajalehes Nõukogude Õpetaja ning oli alates 1975. aastast ajakirja Looming publitsistikaosakonna toimetaja.

Kõik head mälestused on isiklikud. Aga nii mälestuste puhul kui ka elus üldse on üheks inimese sotsiaalsuse kriteeriumiks see, kas ja kuivõrd isiklik suhe dikteerib koguhinnangut. Inimesena heatahtlik Raun ei tee mõne egotsentrilise loomeinimese sarnast viga, et tunnistaks toredateks inimesteks kõik, kellega endal pigem positiivsed suhted on. Nii nagu 1930. aastate „kasulikud idioodid“ neile komplimente teinud Stalinit vastutasuks ülistasid. Raun meenutab Max Laossonit, kellega kaheksakümnendatel aastatel ühes tänavas elas ning teretuttav oli, ning tunnistab, et Laosson oli erudeeritud mees ega olnud tollal enam partei keskkomitee kannupoiss. Kuid see ei tähenda, et ta määratleks Laossonit positiivsena. Raun märgib, et Laossoni toonane punane kaaslane Debora Vaarandi eristas Laossonit teistest viiekümnendate aastate kaasajooksikutest omaduse tõttu tunda teistele haiget tegemisest sadistlikku mõnu. Viimast korda kohtas Raun Laossonit 14. juunil 1988, küüditamispäeval Harjumäel Linda kuju juures, kus Laosson mõjus „otsekui viiekümnendatest välja karanud nõukogudeaegses plekkmantlit meenutavas riietuses kummitusmees“, kurjategija, kes on naasnud kuriteopaika.

Isiku seisukohalt oli see aeg justkui lakmuspaber, mis inimese olemuse selgelt välja tõi, ühiskonna seisukohalt aga tõenäoliselt kõige hallim aeg viimase sajandi Eesti ajaloos, osalt sarnane XIX sajandi lõpu venestamiskümnenditega. Aga sõltub silmadest – kui veel laiemalt vaadata, siis võib-olla ka viimase kahekümne aastaga. Närune aeg tõstab esile näruseid inimesi, nagu Hans Kruus olevat väitnud, justkui iseendale hinnangut andes. Toona tõstis riik esile komsomoliaktiviste, tänapäeval maksab nn kodanikuaktivistidele, ning seejuures valitseb ühiskonnas samasugune potjomkinlus tegeliku allakäigu taustal. Raungi, kes ei ole rindemees, vaid pigem irooniline (rinde)kirjasaatja registreerib näiteks nagu muuseas, et 1960. aastate lõpul valitses teaduses peaaegu sama silmakirjalik süsteem kui praegu.

Raun on sündinud samal aastal John Lennoniga ja aasta hiljem kui Bob Dylan ning kandis ja kannab vähemalt osalt ja ebateadlikultki samu ehedalt vasakpoolseid väärtusi. Just vasakpoolseid, mitte Moskva-meelseid. Raun ei identifitseeri end esindama 1960. aastate Hruštšovi sula põlvkonda, kes ammutas sotsialismi uuendamise ideid Hruštšovi destaliniseerimisprogrammist. Raunale oli see aeg, mil partei pressing oli lihtsalt mõnevõrra nõrgem kui eelnevatel ja järgnevatel aegadel. Aga siiski: „Korraks tuli mullegi pähe hullumeelne idee, et sellest riigist võiks asja saada.“ Raun registreeribki eestlaste tavaelus rea positiivseid nihkeid.

Oleneb, mida ja kuidas mõõta, aga tõesti, 1960. lõpuaastad võisid ju ENSV hiilgeaeg olla. Ent kindlasti mitte Eesti hiilgeaeg.

Poliitikat on raamatus palju. Brežnevist rohkemgi on raamatus ära märgitud ainult Loomingu-kaaslased Asta Hameri, Kalle Kurg, Paul Kuusberg, Andres Langemets ning autori abikaasa. Aga poliitikarohkus on arusaadav. Nimelt Lennoni-Dylani siiralt ebaõiglusvastast hoiakut omades pidi Brežnevi-aegse ühiskonna eliidi ehk siis võõra – toona Moskva – võimu vahendajate küüniline, ennastimetlev ja -ülistav, ühtaegu mitmekultuuriline ja sallimatu mentaliteet noores mehes mõtteid ja protesti tekitama. Tõsi, toonased raamid olid selgemad: peavooluhoiakule vastuhakk tähendas erialalisest eneseteostuse võimalusest loobumist ja aktiivse põhimõttekindluse korral ka vanglat. Karjääri ei taganud ainult professionaalsus, vaid vajalik oli ka tahe ja võime režiimi kiita.

Raun ei püüa endast maalida süsteemi seestpoolt õõnestaja kuju. Ta tegutses kommunistliku noorsooühingu liikmena ka Eesti NSV üliõpilasnõukogus, kuid nendib, et „üsna suur osa komsomolilikust sebimisest oli ja jäi mulle siiski lõpuni võõraks“, ning arvab, et illusioon üliõpilasliikumise erilisusest 1967.-68. aastal oli suuresti üliõpilasladviku peades, nende tegevuse mõju suuremale osale üliõpilaskonnast oli üsna tähtsusetu, välja arvatud 1968. aasta üliõpilaspäevad, mille liikumapanevaks mootoriks ei olnud siiski komsomolijuhid, vaid Nõukogude tankid Praha tänavail.

Tõepoolest, vaevalt soovisid komsomolijuhid näiteks Tallinna üliõpilasrongkäigus näha loosungit „Venelased kuu peale!“, ehkki seda võis võtta üleskutsena kosmoselennuks kuule, kuhu ameeriklased olid oma Apollo 11ga jõudmas või jõudnud. Indrek Toome kutsus Rauna ka palgalisele komsomolitööle, millega kaasnes nõue astuda NLKP liikmeks. Raun vastas, et ta ei saa tulla, kuna on rahvaste ühtesulamise teooria ja demokraatliku tsentralismi vastane ning fraktsioonilise tegevuse poolt. „Tee põrandaalune fraktsioon!“ pakkus Toome. Raun leidis, et lihtsam on parteisse mitte astuda.

Õõnestaja ta ikkagi oli. Süsteem ei saanud koos püsida ilma lojaalsete kaasa­jooksikuteta. Rauna-suguste osakaalu kasv, eriti muidugi intellektuaalide seas, pidigi süsteemi laostama. Piisas ka lihtsalt inimesena käitumisest. Aga kui toonane poliitladvik oleks teadnud Rauna mõtteid ja kasutanud tänapäeva poliitladviku termineid, siis oleks Rauna poliitilist hoiakut nimetatud äärmuslikuks ja populistlikuks.

Kui 1973. aastal ilmus lõpuks Rauna luulekogu „Hobusel on täna sünnipäev“, siis viie Rauna enda arvates kõige parema luuletuseta. Väljajätmine puudutas keisriteemalisi luuletusi, mille kohta Eesti Raamatu peatoimetaja Aksel Tamm ütles, et igaüks saab aru, et ei kirjutata mitte Hiina keisrist. 1975. aastal helistas talle Loomingu peatoimetaja Paul Kuusberg. Otsiti publitsistikaosakonna toimetajat. Raun tegelikult ei teagi, miks just tema välja valiti. Igatahes sattus ta toimetusse, „kus egod olid suured, inimeste omavahelised paremini või halvemini varjatud konfliktid mingil hetkel vältimatud“. Raun kirjutab pikalt Paul Kuusbergist, kel olid oma punased nõrkused, ent keda Raun sellest hoolimata hindab hilisema parima nõukogudeaegse Eesti Kirjanike Liidu esimehena ja iseloomustab paljusid kolleege ja Loomingu kaasautoreid.

Loomingu orbiidil tiirelnute seas oli ka parandamatuid naiivikuid, nagu Paul Mõtsküla, kes pakkus moodustada midagi uue Nõukogude konstitutsiooni kirjutamise klubi või ühingu laadset. Raun erilist entusiasmi ei ilmutanud. Mõtsküla viis aga oma konstitutsiooniprojekti Moskvasse ja oli imestunud, et vagunikaaslaste hulgas oli inimesi, kes olid tema projektist teadlikud, kuigi ta enda sõnul seda laialt levitanud ei olnud. Need teadlikud inimesed olid KGB kaastöötajad, millest Mõtsküla aru ei saanud. Hiljem, pärast Brežnevi surma sattus Mõtsküla mõneks ajaks vaimustusse Andropovist. Küllap on see inimtüüp levinud kõigil aegadel, ja halbadel aegadel võib saada kurja tööriistaks.

Nõukogude uuest konstitutsioonist oli Loominguski parteiliselt soovitatav või koguni nõutav kirjutada ja kirjutajaks oli välja pakutud üks omaaegseid Eesti Vabariigi kukutajaid Paul Vihalem, kelle artikkel oli „õnneks nii kehv, et teda ei saanud ka pärast hiidtoimetamist avaldada“. Hulluks läksid asjad 1978. aastal, kui Moskvas hakati Novõi Miris avaldama Brežnevi nime all kirjutatud raamatuid. „Väikesele maale“ järgnes veel kaks Brežnevi nime kandvat raamatut, mis viisid Loomingu taset lugejate silmis alla. Toimetusele ei antud mingeid vastuväitevõimalusi. „Olid kätte jõudnud Brežnevi ajastu kõige masendavamad aastad.“ Andropovi aja õhustik tundus aga „jäisuselt võrreldav Putini kõige agressiivsemate päevadega, mil suure sõja aimus vastu peakoljut koputamas“. Linnatänavail ja kohvikuis korraldati haaranguid, et selgitada, miks inimesed tööl ei ole.

Ülikoolis oli Rauna uurimisteemaks eestiaegsed Looduse romaanivõistlused. Üks premeeritutest oli ka August Jakobson ning Raun arutleb: „Huvitav, et mõned hilisemad „riigikukutajad“ on just kõrgemalt poolt premeeritud kirjamehed. Kui nüüd toimuks idanaabri kaasabil negatiivne murrang, siis korduks osaliselt ilmselt sama.“

Ott Rauna mälestusi Nõukogude aja pilguga hindav Jaak Urmet võimendab raamatus tõesti palju esinevaid kirjavigu, kuid seejuures Rauna mõttekäikudele hoopiski pihta saamata (Sirp, 9. IX 2016). Jah, Rauna raamat polegi nii kerge kriitikule, kes tõsimeeli arvab, et Brežnev oli ise oma mälestused kirjutanud (Maaleht, 13. X 2016). Revolutsioonijärgse Venemaa noorte komparteilaste ajakirjanike kursusel arvati, et imperialism on vabariik kusagil Inglismaal. Muidugi ei seganud see neid ideoloogiliselt karastatud ajakirjanikke intellektuaalidele ettekirjutusi tegemast. Urmet ei taha aga autorile jätta isegi õigust omaenda memuaare oma soovi kohaselt koostada.

Rauna kirjeldatud 20 aasta ühisnimetajaks oli kommunistlik totrus. Paraku ei saa väita, et see sümbioos ainult neisse hallidesse aastatesse on jäänud.