Erko Valk: „Tallinnal puudub oma idee!”

5. ja 6. septembril leiab Tallinnas Uue Maailma kandis aset suur tänavafestival, info www.uusmaailm.ee.    Uue Maailma Seltsi üks mootoreid ja kohavaimu pöörasemaid kehastajaid Erko Valk (1979) räägib Sirbile rohujuuretasandil tegutsemise tähtsusest, Uuest Maailmast ning praktiseerivatest utopistidest.        Tallinnas on Uue Maailma Selts. Kelle algatus see on, kust too mõte tuli ja mis eeskujuks oli? Ma tean, sa oled üsna palju maailmas rännanud ... Ei saa üldse öelda, et mina oleks selle teinud ... See on üks sõpruskond, kuhu mina ka kuulun. Tegelikult algas kogu asi sellest, kui me Marten Kaevatsiga Koidu tänaval üht maja värvisime. Me töötasime seal tellingutel pea suvi otsa, tänava kohal. Perspektiiv on teine. Sa hakkad nägema hoopis teisi asju kui siis, kui liigud lihtsalt mööda oma sipelgarada tööle ja koju. Me nägime, et meie kandis on väga palju lastega inimesi, kes viivad lapse igal hommikul lasteaeda ja pärast toovad jälle tagasi. Me nägime, et seal on väga palju tuttavaid inimesi, kellest me isegi ei teadnud, et nad meie lähedal elavad. Ja selliste nägudega inimesi, kes tundusid tuttavad, et peaks tere ütlema. Ja me hakkasime neile tere ütlema, sest kui oled juba mitu päeva tellingutelt jälginud inimesi, siis sa justnagu tunnedki neid juba veidi. Ja nemad ju meid ka.

Alguses ütlesime tere, siis hakkasime mõne julgemaga juttu vestma. See oli too  teadvustamise hetk, et me oleme oma eluga jõudnud sinnamaani, et elame küll ühes kandis, ent me õigupoolest isegi ei tea, mis koht see on. Ja et äkki me peaksime võtma selle kandi, oma kodukandi tuleviku kuidagi oma kätesse. Mõned inimesed on sellised, et mitte ainult ei mõtle oma peaga, vaid hakkavad kohe tegutsema. Enamasti see lõppeb muidugi väga halvasti. Me hakkasime uurima, kus me tegelikult elame, sest ega too Uue Maailma kant – koha ajalooline nimi ja ajalugu ise – inimestele tuttav ei olnud. See on ühtpidi väga hea kõlaga nimi, aga teistpidi halb ka:  seondub kuidagi mingi religioossuse või hipindusega, sel on paljude jaoks mingi tempel peal. Selle nime ja loo teadasaamine andis uue tõuke.

Kassisaba on kohe kõrval, kui Endla magistraal sinna maha tõmmati, siis jäi tegelikult jupp Kassisaba Uue Maailma poolele, Uus Maailm algab rohkem Pärnu maantee poolt, aga tänapäeval saabki tänu nendele magistraalidele – Pärnu maantee, SuurAmeerika, Endla, Tehnika – hästi piiri tõmmata. Kutsusime inimesi kokku, võiks kodukandiga midagi ette võtta, seltsi luua – meil oli ideid, nagu liikluse rahustamine ja  … puhas kodanikualgatus. Ja me väljakuulutatud väiksele õhtusöögile kogunes 20-30 inimest. See oli uskumatu lugu, sest me ei olnud nii mõelnud! Me arvasime, et tulevad oma sõbrad, 5-7 semu. Aga et seltsi asutamise koosolekule tuli nii palju inimesi, oli märk, et äkki see lähebki korda, õnnestub. Nii see läks. Väga palju eeltööd me ei teinud.   

Sa oled teinud päris palju hulle asju. Vedasid Prussakovi-nimelist jalgrattaseltsi, panid püsti velotaksoäri, oled pidanud igasuguseid kahtlasi töökohti … Nüüd siis selts ja seltsimaja (Koidu t 82). Sul on suhteliselt heitlik loomus, aga mul on tunne, et selle seltsi juurde oled sa pidama jäänud. Mis on see joon või olemuslik asi, mis sind Uue Maailma asja küljes hoiab? Tavaliselt oled sa säärane vaimne rändur, kes teeb midagi,  kuni see elama hakkab, siis jätab selle maha ja rändab edasi. Või pole see veel lihtsalt piisavalt valmis?

Võib-olla tõepoolest ei ole piisavalt valmis. Selts on tegutsenud kolm aastat, seltsimaja oleme teinud aasta. Kui seltsi eesmärk on elu tänavatele toomine, tänavaruumi mõtestamine, arendamine mõnusaks loovaks elukeskkonnaks, tervikuks, siis seltsimaja on kultuurivõi rahvamaja, staap, keskus. Tuleviku idee on  see ikkagi enda, seltsi kätte saada. Praegu on olukord ebakindel, segane. Ei tea, mis sellest saab, maja ei kuulu seltsile. 

Millised on kõige suuremad mured sellega seoses?

Noh, seltsimajal katus lekib ja… Tegelikult.  Väga raske on teha seltsiga midagi suuremat, kui maja kuulub kellelegi, kes seda ideed otse ei jaga, kes tahab tollest majast lihtsalt lahti saada – tal on vaja raha saada ja kogu lugu … Meile endale on oluline, et selts oleks maja omanik, et seda arendada ja kas või parandada too katus ära.   

Su kõige suurem mure ja vaev on siis, et omandisuhted on kahtlased ja te ei saa kõike teha, mis tahaksite?

Me rendime seda ning inimesed, seltslased, kes majas praegu päriselt elavad, nemad hoiavadki seda asja ülal, sest ega raha ei ole kuskilt liiga palju võtta.     

On sel asjal kerge hipikommuuni mekk man? Kui säält läbi käivaid välismaalasirändureid vaadata või võrrelda Uut Maailma Euroopa linnade boheemlasrajoonidega, siis miskit säärast tunnet sääl on …

Ma ei tea, mis see hipi mekk üldse on?       

Lohakas üldistus …

Jah. Mulle meeldiks väga mõelda, et Uue Maailma selts on säärane väga selge rohujuure tasandi näide. Me ei ole veel midagi väga erilist korda saatnud: meil on tänavafestivalid, maja on avatud, käib aktiivne kultuurielu, meil on hulk enda arust väga häid ideid, millest osa oleme ellu  viinud, aga teiste jaoks on vaja ressursse, mida meil praegu ei ole. Me ei ole muud midagi erilist korda saatnud kui see, et inimesed saavad ise oma elu korraldada, saavad ise otsustada, omavahel kokku leppida, mida teha.

Mina ei ole ju hipi, ma olen lihtsalt ärimees. Ma ei arva, et kõik Uues Maailmas oleksid boheemlased või hipid, aga see imago on kerge tekkima, ja kui see kord on juba tekkinud, siis on seda raske muuta. Meedia loob mingit  pilti ja kui sa ise ei jõua aktiivselt tegelda selle kujundamise või muutmisega, siis pole miskit parata. Ega Uus Maailm ei ole veel mingi väljakujunenud, valmis asi, et nüüd ongi nii ja kõik, seal on väga palju arengu- ja muutumisruumi, kuidas end identifitseerida. Meie algne, väga lihtne idee oli küll, jah, luua oma kodukandile mingi identiteet, mingi idee. Tallinnal ei ole ideed, et näiteks kuskil juhuslikus Saksa linna teataks, et näe, Tallinn  on see linn, kus …

Võtame näiteks Veneetsia: Veneetsia linnavalitsus maksab Ameerika Ühendriikides kinni antireklaami, sest nad ei taha enam turiste sinna. Nad reklaamivad, et Veneetsia on kõige rõvedam ja räpasem linn. Sellest on kõigil mingi oma pilt, filmidest ja raamatuist ja … Tallinn on selle kõrval ausalt öelda päris mõttetu linn. Iga artikkel, mis kuskil ilmub, räägib, et meil on see vanalinn. Ja noh, meil on see vanalinn,  ja peale vanalinna suurt midagi polegi. 2011. aasta kultuuripealinna projekt on võtnud tolle asja enda kätte praegu, et rohkem ja teistmoodi hakataks rääkima ja et linn avaneks merele. Ja et muud asumid vanalinna ümber ka millegi poolest rohkem väärtustatud, teadvustatud oleks. Mu enda ideaalses kujutluspildis oleks need erinevad asumid tugeva kohaidentiteediga. Uus Maailm selline, nagu ta on, Kalamaja teistmoodi. Kui näiteks Kalamaja rahvas ütleks, et me tahame laiu autoteid, noh, siis see oleks nende stiil. Siis see näiteks olekski alternatiiv, elukeskkond neile, kes kasutavad pirakaid autosid. Näiteks. Need erinevad ideed, identiteedid looksid Tallinnale ehk kokku suure idee, mida me veel ei tea.       

Su tööd, su projektid on pea kõik olnud seotud elukeskkonna korraldamisega. Ja sa oled end – küll poolnaljatamisi – nimetanud rahvusvaheliseks ärimeheks, aga ka praktiseerivaks anarhistiks. Tegelikult oled sa minu meelest praktiseeriv utopist. Ütlesid, et Tallinna suurim viga on see, et tal pole üht ideed.

Ma ei tea, kas see just viga on, aga kui tal oleks suur idee, mingigi idee, silmapaistev asi – ja see ei ole vanalinn, vaid pigem inimeste meelsus või täiesti teistmoodi elukorraldus –, siis oleks meil niivõrd palju rohkem potentsiaali, elu oleks lihtsalt parem.       

Milline see elukeskkond on, mida sa taotled? Vaatamata sellele, et räägid laias joones, et peab olema teistmoodi ja parem, tundub mulle, et sul on üsna kindel visioon, kuidas see teistmoodi peab olema.

Vaata … Sa ennist ütlesid, et ma olen praktiseeriv utopist. See on võib-olla ehk selles mõttes tabav, et kui ma räägin, mida peaks tegema ja milline maailm peaks välja nägema, siis ega ma ei oska kohe pakkuda lahendust, KUIDAS seda teha, mul ei ole väga selget tegevuskava, visiooni, et ma saaksin öelda, et see on võimalik nii ja nii ja nii …

Ma õpin selle kaudu, mis ma teen. Ma pean tegema ise, et aru saada, kuidas asjad käivad. Ses mõttes ma olengi „praktiseeriv”, et ma katsetan, ja ma usun, et igal inimesel on õigus katsetada. Inimesed peaksid rohkem tegema, mitte olema kinni selles, mis neile on õpetatud. Koolis näiteks – kool on üldse väga  vägivaldne asutus! Aga ei tohi olla kinni selles, millest me arvame, et nii see peab olema, et asjad lihtsalt „käivad niimoodi”.

Kõige rohkem mulle käibki närvidele, et sõna võtavad enim need, kes on kuskilt lugenud, kuidas asjad käivad. Näiteks loed Riigi Teatajast avaliku korra eeskirju. Sa tead, et öörahu algab kell 23, et alkoholi müüakse kuni kella kümneni, ja sa teadki siis, kuidas elu käib. Nii lihtne ja samas nii … rumal. Seda võetakse mingi puitunud  asjana: nii on ja midagi ei saa parata. Aga seadused oleme me ise teinud, me saame neid ka ise muuta.     

See on sind ajendanud Eesti ametiasutustega suhtlema, ütleme, väga spontaanselt, nii, nagu nemad ei oota. Ma saan aru, et mõned neist – alates korrakaitseorganisatsioonidest ja munitsipaalasutustest – ei ole alati päri sellega, kuidas sa suhelda tavatsed. Kuidas sellega praegu majanduskriisi tingimusis on, kas olukord läheb paremaks või halvemaks? Seadusloome kisub pigem halvemuse poole, samas pannakse surutise  tõttu struktuure kinni. Kas me liigume inimlikuma bürokraatia poole või vastupidi?

Ma ei tea, ma ei tea ka üldse, mis on majanduskriis. Ma usun sellisesse asja nagu seltsimajandus, see on mu termin selle kohta praegu. See toimib mu jaoks Uue Maailma seltsimaja baasil. Inimesed saavad ise üksteist aidata, vahetada, osta, müüa. Aga on see selts siis midagi nii erilist, eriskummalist?      

Tallinna kontekstis: jah.

Aga ma ütlen, et see peaks olema tavaline, et inimesed mingi asja nimel koos tegutsevad, millegipärast kokku tulevad. Sellepärast on hea sellest rääkida, ajalehes ka. Siis seltsimajandus muutub äkki tavaliseks.       

Räägitakse, et on kaht tüüpi mõtlemist: „loov” ja „administratiivne”. Seda loovust ajab sul üle ääregi, aga räägi mulle, kust sa administratiivse poole võtad, kust too argine, asjalik, igapäevane pool tuleb Uue  Maailma seltsis ja seltsimajas?

Naistelt.

Naistelt?

Ikka naistelt. Need on hakkajad naised, kes pole millegi poolest vähem loovad. Võib-olla see on totter öelda, et naised ja mehed ja … Aga praegu see nii on. Uue Maailma seisukohast vaadates on see lihtsalt nii läinud. Meil ei ole üht inimest, kes ütleb, mida tuleb teha, meil pole viieks aastaks arengukava,  meil pole välja mõeldud, kuidas täpselt peaksid asjad käima ja kuhu mingil hetkel välja jõudma. Spontaansust on palju, seda ongi vaja. Kõik asjad sõltuvad väga palju sellest, mida keegi hetkel tunneb, et oleks vaja teha. Inimene ise võtab teha, vedada.     

Karl Martin Sinijärv (kõrvalt): Et ei saa öelda, et Erko Valk on Uue Maailma pealik?

No ei saa öelda nii. Ma ei tahaks olla too pealik, mulle meeldib mõelda, et igaüks ise seal on see pealik.     

K.M.S: Mis on saanud Prussakovi rattaseltsist? 

See on osaliselt modifitseerunud ehk velokuuriks (Kaasaegsete Transpordilahenduste Keskus Velokuur tegutseb ka seltsimaja ruumes – J. R.). Aga ütleme nii: Prussakovi-nimeline Jalgrattaselts katsus väga suurelt muuta kogu maailma, aga Uue Maailma Selts muudab väga konkreetselt oma kodukanti, olles äkki mingil kujul teistele eeskujuks.       

Mis on Uue Maailma festival? Ma tean, et seda ei peeta esimest korda ja et see ühendab endas kunsti-, kultuuri- ja olmevaldkonda. Kes, kuidas ja miks?

Oluline on see, et see pole mitte lihtsalt festival, vaid Uue Maailma tänavafestival! Festivale on Eestis küll, aga tänavafestivale … Isegi praegu oleme me saanud oma rahataotlustele veidi positiivseid vastuseid, aga tänavafestival ei sõltu kunagi eelarvest, vaid inimeste tahtmisest. Meil on paar korda nädalas korralduskoosolek, ja tuleb palju inimesi, kellest suur jagu on täitsa tundmatud, kes on lihtsalt asjast kinni haaranud.

Vaata, seltsimajas on igal õhtul õhtusöök: igaüks võib tulla tegema, panna ise aja kinni, valmistada, mis tahab. Ma muide ei ole kordagi  saanud seltsimajas halba toitu. Kui tuled õhtusöögile einestama, annetad mingi sümboolse summa. Aga paljud inimesed ei julge sinna tulla. Kergem on minna kõrtsu, kus on kindel menüü, kindlad hinnad. Ma ei tahagi, et seltsimaja muutuks „veel üheks kohaks”, baariks. Inimestel võtab lihtsalt kole palju aega, et kohaneda sellise asjaga …

Nõnda on ka väga lihtne minna mingile festivalile, sündmusele, mis on täpselt välja kuulutatud  ja läbini paika seatud: sel kellaajal on avamine, siis kontsert, siis malesimultaan, siis turg, siis töötuba. Säärane raamistik annab inimesele kindluse, kerguse, ta saab ennast kaks päeva hästi tunda, ei pea mõtlema. Tänavafestivali idee on nii lihtne ja labane, kuid Tallinna kontekstis nii eriline: tuua tänavatele elu, mitte lubada ühel nädalavahetusel vurada autodel, vaid lasta inimestel ise teha, mis nad tahavad, loovalt, et nad näeks, et seal  saab olla hoopis teisiti: igaüks võib teha oma väikse kohviku, igaüks võib kavas kaasa lüüa, esineda, midagi välja mõelda, laadal müüa.

Tänav ei pea olema ainult liiklemise koht, vaid väga mitme funktsiooniga avalik ruum. Noh, nagu Vabaduse väljakul hakkas looma, aga see on poolik, poolel teel lahendus veel: see ei lahenda kuidagi linna autostumise probleemi. Meil on üks mõte: tekitada kõigile Uue  Maailma ristmikele avalikud väljakud, kus liiklus on rahustatud, kus on haljastust ja ruumi ja üht-teist teha. Et tekiks selline … oma kant. See ongi see, kuidas linna paremaks teha. Selles mõttes on kummaline, et alati, kui taotleme festivali jaoks mingeid lube, muudame liiklusskeeme, alati on see minu jaoks kõige õudsem osa tööst. Ma arvan, et mitte keegi ei peaks tahtma sellist asja teha: minna liiklusteenistusse nendest asjadest rääkima. Mulle öeldakse seal otse, et „see pole liikluse huvides”. Sellel ametil pole muud ideed. Need läbirääkimised on alati jubedad. Ma arvan, et ainus põhjus, miks nad meile lõpuks paberitele templid alla lükkavad, on see, et ilusad tüdrukud käivad meie poolt rääkimas. See on nõme!     

Ma ei saa seda vist lehte panna. 

Ikka saad. 

Kas ei või see teie võimalusi järgmine kord kitsendada?

See ongi kõige totram.     

K.M.S: Mu poolt küsimus. Iseseisvuse taastamise aastapäeval kirjanike liidus toimunud Juku-Kalle Raidi ja Fagira D. Morti luuleõhtul oli näha ka poliitikuid. Kas linnapea Edgar Savisaar toetab Uue Maailma Seltsi? 

Ma arvan, et ta peab toetama, et iga linnapea peaks toetama. Mul on natuke kahju, et me ei räägi linnapeast, vaid alati ikka Edgarist. Linnapea peaks olema midagi täiesti suveräänset, ajama oma linna asja. Näiteks Berliinis on säärane homolinnapea, kes valitakse alati tagasi, sest ta lihtsalt sobib selle linnaga kokku …

Aga võib öelda, et erinevad munitsipaalasutused on meid toetanud, Kultuuriväärtuste Amet näiteks. See on olemas, aga nii peabki olema. 

Sa elad südame ja lustiga kaasa linna asjadele, isegi kui sa ise pole seotud. Olid suure entusiasmiga ka Vabaduse platsi avamisel. Kummale poole see linna ilme ja elu kisub, kas hüvale või kurale? Ühele poole peab ta ju kiivas olema …

Võib-olla ongi see allapoole viltu … Vabaduse väljakut võime nimetada ju ka garaaži katuseks. Vabaduse väljak on mulle endale väga oluline. Me oleme juba kümme aastat viinud  kirju igale poole, et see parkla sealt ära koristataks. See nimi – Vabaduse väljak – ses on veel rohkem väge kui nimes Uus Maailm. Vabadus on ikkagi päris karm mõiste! Miks ma seal osalesin? Lihtsalt rõõmu pärast, ma tahtsin sel platsil hullata, kus varem ei saanud. Tallinn on väga viltu autostumise poole.

Kui me 2006. aastal korraldasime Vabaduse parklas pikniku, parkisime lilli ja rattaid ja tekitasime küsimuse: mis asi see on, parkimispiletiga lill? Kuidas see on võimalik? Inimesed hakkasid küsima, miks me seda teeme, mida see tähendab. Äkki nii kaks protsenti inimestest, kes sellest aktsioonist kuulsid, hakkasid kaasa mõtlema, enda käest küsima, miks ja kuidas? Ma läksin avamisele seda õhupallide lindikava tegema. See oli meie aktsiooniga võrreldes vaoshoitud; mulle ei meeldinud need aiad, mis VIP-tsooni jaoks olid pandud, oleks  võinud ilma aedadeta teha. Ma võtsin sinna kaasa ühe austraallase, ühe prantslase ja ühe hollandlase. Nad olid lihtsalt vaimustuses: seda ei juhtu iga päev, et külastad mingit maad ja osaled sellises asjas. Tegin seda rõõmu ja lustiga, aga teadsin, et see toimub ikkagi garaaži katusel, et Vabaduse väljak on alles poolik, et see kuulub … ma ei saa aru, kuidas saab kuuluda pool Vabaduse väljakut ühele ärimehele? Ma olen kuidagi teistmoodi ärimees vist, ma ei  võta kelleltki midagi ära.

Me oleme nüüd olukorras, et kümme-üksteist aastat tagasi mõeldi see arhitektide poolt välja … Kujuta ette, kui see konkurss oleks olnud aasta-kaks tagasi, ja siis kohe oleks ehitatud. Ma olen kindel, et kõik asjad oleks teisiti. See on kummaline, kui paindumatu on süsteem.     

Kelle peale sa Eestis praegu loodad, kellega saad koos asju teha?

Tuleb loota teiste inimeste peale, tänaval vastu tuleva inimese peale peab saama loota. Ma olen sellega ka kõrbenud, et ma usaldan inimesi, panen kõik mängu … Ma arvan, et teine inimene ei saa mulle halba teha. Kui mu esimene  reaktsioon oleks alati enesekaitse, siis ei viiks see suhe kuskile, ei saaks midagi tekkida, midagi luua.

Aitäh sulle!

Küsinud ja kirja pannud Jürgen Rooste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming