Eripalgeline universum Polymeri Kultuuritehases

Marian Kivila

Saskia Edens (Basel, Šveits) Pärnu Kunstnike Majas. Yrr Jonasdottir / Non Grata Festivali „Diverse Universe” tähenduse ja tähtsuse mõtestas suurepäraselt lahti 23. V Polymeri Kultuuritehase performance’i-üritus. Programmi koostades ei lähtutud ühtsest ideest ega võimalikult sarnastest ja ühe stiiliga kunstnikest. Vastupidi. Ideede paljusus oli tuntav, eri rahvusest ja kultuurist loojad kandsid oma etteastetes erinevat ideoloogiat. Oli vähemuskultuuride esindajaid, neist üks värvikam,  Bermudalt pärit Russ Butler sattus juba enne festivali ametlikku osa rassilisse konflikti kohalike Kultuuritehase ruume kasutavate jõmmidega. Sellest võib järeldada, et konkreetse institutsiooni (antud juhul Kultuuritehase) osade vaheline sünergia ei teki niisama, vaid nõuab kõigi osaliste avatust ja tolerantsust. Antud idee laieneb ka kogu Eesti homogeensele ühiskonnale. Juba selline kokkupõrge näitab, et Non Grata eksisteerimine sellises sotsiaalselt pingestatud kohas on väga tähtis. Rühmitus avab enneolematu diskursuse publikuga: sellise, mis ulatub Eestist palju kaugemale.

Non Grata Kunstikonteineri koostöö Kultuuritehasega on vilja kandnud, seda täiesti silmaga nähtaval ja käega katsutaval tasandil. Ühendati oma jõud ja vahendid, valmis uus galerii, mis avati samal päeval „Diverse Universe” raames koos Non Grata videonäitusega, mis koosnes möödunud aastate festivalide dokumentatsioonist ning vabast lavast kunstnikele oma teoste esitlemiseks. Tegemist oli kogu festivali ühe rahulikuma ja ohutuma osaga. Pehmes tugitoolis suure kinoekraani ees ja Eesti Televisiooni 60ndatest pärit talk-show  rekvisiitide vahel võis mõnusalt nautida Remo Randveri editeeritud punk-kompilatsiooni eripalgelise internatsionaalse seltskonna läinud aastate loomingust.

Vestlussaatelikus interjööris algas ka perfor­mance’i-programm, mille otsad tegi lahti Sandra Jõgeva koos rühitusega C.n.o.p.t. (Sport). Vaatepilt oli muljetavaldav. Hiigelsuure gloobuse ümber töötas akutrellidega kaks macho tüüpi meest, valgesse riietatud kaunis rase naine tegeles ahelsuitsetamisega ning selle taustal viis kõige paremas mõttes Maire Aunastet meenutav Sandra Jõgeva läbi siirast vestlust narkokaubitsejatest hipide järeltulijast ekstravagantse inglise härrasmehe Adami ja sügavalt religioossest perekonnast pärit mustanahalise Russiga. Sellisest kontrastist tulenevalt äärmiselt huvitavat vestlust segasid akutrellidega müra tekitav rühmitus C.n.o.p.t., kelle tõttu juba visuaalselt nauditav vestlus ei jõudnudki publiku kõrvu ning kunstiväärtus läks nii-öelda raisku. Loodusseadust kujutav aktsioon oligi üles ehitatud raiskamise ideele, mis vastandub praegusel ajal laialt levinud protestile massitarbimiskultuuri vastu, mida iseloomustab koonerdamine ja keskkonnateadlik mõtlemine. Ökomõtlemine on kujunenud omamoodi religiooni asendavaks ideoloogiaks, mille põhiline järgija on rikkam urbanistlik töölisklass, kes ei seosta looduslähedast elu kuidagi looduse põhiolemusega. Sisult igati eetiline ja suuremeelne suhtumine loodusesse ja selle säästmisesse on muutunud pigem indulgentsiks: ostetakse puhast südametunnistust ja lunastust mõistmata, et oleme inimestena osake loodusest ja progress mõtlemises, arengus ja tarbimises on paratamatu.

Non Grata performance sisaldas tugevat agressiooni publiku suhtes ja kehastas performance’i-plahvatuse epitsentrit. Polymeri suurde saali sisse astudes tundus, et kunstnikud teevad kõik selleks, et pealtvaataja ruumist lahkuks. Kohalejääjatel oli valida kurdiksjäämise, põlemise või lämbumise vahel. Koletisemaskis Anonymus Boh saagis mootorsaega pooleks hunnikut värskeid Non Grata katalooge, mis aga tundusid olevat nii kvaliteetsed, et isegi metsameeste jõumasin nendest läbisaagimisel tõrkuma hakkas ning paksu tossu ja kuumi õlipritsmeid lähedal olijatele näkku paiskas.  Tõeline etableerumise vastane manifest! Bohile ei jäänud agressiivsuselt alla Wallfucker, kelle atribuudiks sai võimsa ventilaatoriga varustatud jäme plekktoru, mis oli välja vahetanud arhailise külvimasina ja vahet oli tunda. Mõnuga suunas ta kahuritoru pealtvaatajate poole ning vihisedes ja valusasti naksates lendasid põrandale puistatud viljahunnikud saali laiali, tabades nii mõndagi paanikas kätega silmi varjavat kunstihuvilist õige valusalt. Aga keegi ei kaeba, sest – kui tihti on võimalus osa saada tõelisest kunstisõjast ja sellest loodetavasti eluga pääseda?  Little Tom panustas performance’isse kohaspetsiifiliselt, põletades võib olla isegi samas saalis kunagi valmistatud kummimänguasja,  ajades keskkonnasõpradel ja allergikutel harja punaseks ning lühendades festivalil viibijate eluiga vähemalt mõne tunni võrra.  Teised tegelased mängisid kummalistel muusikainstrumentidel, ajasid peast paksu tossu välja ja piiksusid, loopisid teravaid nuge ning projekteerisid seinale filosoofilisi manifeste. Kõik oli tohutult intensiivne ja metsik, kuid samas kaalutletud ja planeeritud. Tekkis organiseeritud kaos, kus osakesed omavahel põrkudes moodustasid suurvormi, mille täpne kirjeldamine ja analüüs oleks tänuväärne ja piisav materjal nii mõnelegi kunstiteadlasele magistritööks. 

Korealane Kim Baek Ki ja sakslased Micha Steger ning Andreas Stadler ühinesid visuaalselt nauditavaks, kuid samas pingestatud etteasteks. Miniatuurne aasia kunstnik riputati lakke ning kooriti etenduse käigus alasti, tema kehale tilgutasid graatsilised meessireenid sulaparafiini ja katsid imeilusate kroonlehtedega eksootilistelt lilledelt. Ühendati kaasaegne euroopalik teatraalsus ja idamaiselt filosoofiline ja askeetlik meditatsioon.

Marta Ziółek ja  Agata Siniarska Poolast etendasid naissportlasi, võttes väljakutsuvaid poose, määrides end värviga ja sööstes reipa marsimuusika saatel kordamööda pealtvaatajate eest peitu  tillukesse matkatelki. Hirmuäratavalt agressiivselt ja sihikindlalt sooritati võimlemisharjutusi painavalt uuesti ja uuesti  tsentrifuugides seksistlikke nähte nii ühiskonnas ja kehakultuuriringkondades kui ka publiku ajudes.

Ameeriklane Travis McCoy Fulleri perfor­mance oli üles ehitatud inimestevahelistele lähisuhetele, eelkõige paarisuhetele ja nende neurootilistele ja äärmuslikele vormidele, kus inimene ei ela koos teise inimesega, vaid kaaslast asendab elusuuruses nukk. Oma lavapartnereid kohtles ta nagu reaalseid inimesi, otsides neile publiku seast ka hoolitsevaid paarilisi. Etteaste lõppes seinte kokkuvarisemisega. Inimesed jäid ellu, nukud lömastati.

Heliskulptuuridega tegeleva Russ Butleri performance oli mittetaotluslikult kohaspetsiifiline – Kultuuritehase punasest saalist, kus toimuvad tavaliselt rokk-kontserdid, sai Butleri enda isiklik peopaik. Metallica saatel rokkiv rastapatsidega kunstnik kasvas üles Bermuda saartel heavy metal’it kuulates kultuuris, millele see stiil on väga võõras. Nii veetis ta suure osa ajast üksinda oma toas, imiteerides muusikavideotest nähtud rokipublikut. Kui ta Ühendriikidesse kolis, avastas ta, et videotest üle võetud käitumismudel reaalselt ei toimi – harjumuspärane käitumine võõrutas ta ülejäänud kuulajaskonnast. Performance illustreeris mõtet üksiolemisest kultuuris, kuhu sünnitakse, ja kultuuris, millega seostatakse end rohkem oma sünnipärasest.

Sügavatele sisekaemustele ja ühiskondlike probleemide lahkamisele vastandus rühmitus Horse Cow eesotsas Sacramento seksikaimaks meheks valitud  Steve Vanoniga, käsitledes tegevuskunsti meelelahutuslikku külge. Nende idee oli lubada publikul käituda ning töötada loojatena kunstiteose raamides ja võita oma hirm olla tähelepanu keskmes, tulles seejärel võitjaks või kaotajaks. Üheskoos konstrueeritakse sotsiaalne masinavärk, mis töötleb inimesi piinlikus, lõbusas, hirmutavas ja tähendusrikkas kunstilises kontekstis.

Festival „Diverse Universe” oli eluline kõige otsesemas tähenduses – keegi ei saanud jääda ainult kõrvaltvaatajaks.  Kohalviibijad haarati nii füüsiliselt kui vaimselt kaasa loomeprotsessi, süüdati süütenöör ja lasti õhku nende ajud, et need uue ja paremini funktsioneerivana jälle kokku lappida. See ongi just see, mida Eesti ühiskond vajab: mitte jääda oma mätta otsas kükitavaks matsirahvaks, näha vaid avatud silmadega maailma ja selle mitmekesisust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming