Erakonnademokraatia päästmiskatse

Kaarel Tarand

Nii pühapäeval lõppenud valimiste eel kui ka juba järel inforuumi paiskunu näitab, et infoväljas valija-poliitik-ajakirjanikekspert toimuv kommunikatsioon on jätnud ja jätab tugevasti soovida. Fakte esitatakse vähe, kui üldse, valed saavad piiramatult paljuneda, juhtuva/juhtunu seletused toetuvad usule, mitte teadmistele. Pole siis ime, et valdav osa seletustest ei veena, näiteks 102 000 inimese painutamine ühe nimetaja alla „protestihääled” (sama hästi oleks võinud aastatagust prügikoristamise aktsiooni nimetada näiteks „kodanikuallumatuseks”). Või lausa solvavad – nagu need, mille kohaselt valija, hääletades  nii või naa, tegi rumala, informeerimatu, „Eestile kahjuliku” või ebatõsise otsuse. Kuidas elitaristlike mäetippude kõrguselt hindajatele saaks ükskord lõpuks selgeks teha, et iga valija hääl on kogu aeg vaba ja tema mis tahes valikuotsus võrdväärselt õige ning hea; et valija saab infoühiskonnas informatsiooni, vastuseid oma küsimustele väga paljudest allikatest? Kust üldse võetakse õigus põhiseaduse alusel täielikult vastutusvõimelise inimese otsuste halvustamiseks, tema rumalaks pidamiseks?    

Tahaks olla Barabas

Poliittehnoloogilise lõksu hea näide oli see, kuidas saatejuhid laupäevases valimisstuudios leili läksid, kui Marek Strandberg neilt hakkas pärima nende küsitlusandmete teadusliku põhjendatuse kohta. Pärast valimistulemuste selgumist kiitsid aga telestuudios olnud sotsioloog ja politoloog oma ja muude ennustuste täpsust, olgugi et küsitlusandmete vead ületasid  kõrge kaarega lubatavad piirid. Kuue mandaadi puhul nende jaotumist õigesti ennustada pole keeruline, sellega said paljud erialase väljaõppeta ning kodust väljumatagi hakkama. Toetuse protsendid aga läksid õpetatutel ja firmadel ühtviisi viltu. Sellel on mitu põhjust, millele on viimasel ajal korduvalt osutanud ka Rein Taagepera. Erakonnad ja ka meedia ei taha loobuda küsitlustest seetõttu, et neid käsitletakse mõjutusvahendina, tööriistana nukujuhi ja tsirkusedirektori käes avaliku arvamuse manipuleerimisel. Ka ajakirjanikud kui küsitlusandmete valitsejad rahuldavad  mõnikord oma isiklikku või väljaande võimujanu küsitlustulemusi maitse järgi interpreteerides. Ja siis väljendatakse veel imestust, et miks küll sisulisi teemasid ajalehtedes-televisioonis ei arutada, kui ise avalikkust sisutute suhtarvudega toidetakse!     

Missugune kaotus on võit?

Mõõta võib mitut moodi, tundmuslikust ja väikese valimiga  küsitlustel saadud näitajast olulisemad on tegelikud valimistulemused, mida on mõistlik vaadelda lahus erakondade endi emotsionaalsetest hüüatustest. Riigikogus esindatud erakondadele neil valimistel antud häälte arv erines üle 10 korra, seega hoopis rohkem kui näiteks viimati riigikogu valimistel, kui erinevus suurima (Reformierakond) ja väikseima (Rahvaliit) häälte arvu vahel oli 3,9-kordne. Nüüd oli seesama erinevus Keskerakonna ja Rahvaliidu vahel 11,7-kordne. Lihtne oleks siit järeldada kas Keskerakonna suurt võitu või Rahvaliidu lootusetut hävingut. Viimane on tõenäoline, esimene aga ebatõene  väide. Miks nii?

Keskerakond oli seekordsetel valimistel hiilgavas positsioonis: nende pooljumalast esimees sai ometi kord kandideerida üle riigi, mitte ainult ühes ringkonnas ning valitsuserakonnad on nii globaalsete tuulte kui ka ise tehtud vigade tõttu kõvas mainelanguses, mis on opositsioonile alati hea šanss. Mis aga saavutati? Häälte üldarv üldarvuks, aga toetus 26,1% on võrdne kaks aastat tagasi riigikogu valimistel saavutatuga. 2003. aasta riigikogu valimistel toetas Keskerakonda 25,4 ja 1999. aastal 23,4% valimas käinutest. Seega ei paista Keskerakonna toetus  just palju ilmast ja oludest sõltuvat – see on mis tahes tingimustel ikka veerand valimas käijatest. Kuid ka see väide on liiga lihtsustatud. Meil ei ole praegu veel kasutada valimistulemusi jaoskonniti, kuid ka maakondlikud tulemused räägivad ju selget keelt Keskerakonna edust seal, kus eestlasi elab vähem. Riigikogu valimistel vähem kui kahe aasta pärast tuleb valimisaktiivsus maakondades tingimata suurem, seega ka eestlaste osakaal kõigi valimaskäinute hulgas. Kas see võiks lisada edumaad Keskerakonnale? Tõenäoliselt mitte, sest tegu ei ole juba aastaid eestlaste hulgas populaarse  parteiga. Teistpidi võiks küsida, kas pühapäeval hääletamata jätnute hulgas on pigem kindla erakondliku eelistusega või ilma selleta valijaid. Kas erakonnad suutsid „omad” välja tuua või mitte? Järeldus kaudsete andmete ja kaalutluste põhjal võiks lõpuks kõlada: Keskerakonna toetus on talle soodsale väliskeskkonnale vaatamata elektoraadi hulgas vähenenud. 

Mitu sugulast on parteilasel?

Toetutes erakondade majandusaruannetest ja büroodest pärit ligikaudsetele andmetele nende liikmete arvu kohta, toon järgnevalt ära saadud häälte ja erakonnaliikmete arvu ligikaudse suhte (andmed ei ole 100% võrreldavad, kuna liikmete arv pärineb eri ajahetkest aastatel 2007–2009):

Sotsiaaldemokraatlik Erakond – 10,5 

Keskerakond – 10,2

Reformierakond – 9,0

Eestimaa Rohelised – 7,1

Isamaa ja Res Publica Liit – 5,4

Rahvaliit – 0,9

Selle tabeli järgi võib öelda, et lõplikult surnud Rahvaliitu kõrvale jättes – mis partei see on, mis oma liikmeidki ei suuda valima tuua! – on kõike rohkem kasutamata potentsiaali IRLil (eks nemad on üsna häälekalt ka üksikkandidaate „häälteröövis” süüdistanud) ja järgmisena rohelistel. 

Ma ei usu, et neid näitajaid oleks mingit erilist mõtet võrrelda teiste demokraatlike riikide omadega. Olukord ja ajalugu on igal maal siiski isesugune. Eestis on kodanike erakonnastumise taset väidetud suhteliselt madalaks, aga häälte/liikmete suhtarv peegeldab hoopis kommunikatsiooniprobleeme. Kui Rahvaliidul, äärmusliku näitena, oleks liikmeskonda arvatud veel rohkem endist sunnismaist sovhoosirahvast, kas siis see mõjutaks positiivselt ka häältesaaki? Ega vist. Iga erakonnastunud kodanik suudab oma lähedastele selgeks teha valimise (ja just tema erakonna valimise) vajaduse, kuid mitte palju enamat. 

Valimistulemus toetub pigem vere- ja hõimusidemetele, kui on maailmavaateliste otsuste summa. Tuhandeid hääli saanud üksikkandidaadid on siin erandiks. Kellelgi ei ole ju tuhandeid sugulasi ega isegi tuttavaid, kellega jõuaks isiklikult läbi käia, keda hääletamisküpseks töödelda. Üksikkandidaadi hääled on saadud moodsamal, maailmavaatelisemal, kogukondlikumal alusel kui erakondade omad. Ja sellest peaksid erakonnad väga sügavaid järeldusi tegema, kui nende otsustusorganid (ajud) ei ole lõpuni ära mandunud. Et viimast pole juhtunud, selles ei saa päris kindel olla, sest juba  pea kümmekond aastat toimib pea kõigis erakondades alguses vaid bolševistliku põhjaga erakondadele tunnuslik olnud keskpärasuse edutamise süsteem. Seesama Jossif Stalini kuulsast 1937. aasta toostist juhinduv: „Keskastme kaadrid on põhilised. Nemad valivad juhid, selgitavad meie seisukohti massidele ja tagavad me tegevuse edukuse. Nad ei püüa ronida kõrgemale oma tasemest – te isegi ei märka neid”.     

Peamine on distsipliin

Keskpärasuse põhiväärtusteks meie erakondades, täpsemalt öeldes nende juhatustest ja volikogudest vaadatuna on tänulikkus, originaalsuse puudumine, ettearvatavus ja distsipliin. Distsipliin on siin A ja O. 1999. aasta valimiste järel moodustunud kolmikliidul oli riigikogus 53 kohta. Arvestades vajadust võtta seadusi vastu koosseisu enamusega oli iga hääl arvel. Ja opositsioon põhimõttekindlalt mis tahes asja vastu. Isamaaliidule oli toona suureks probleemiks Vardo Rumesseni  ettearvamatu käitumine hääletamisel (võis olla näiteks seotud tingimusega, et tuleb eelarvest mõni klaver osta või natuke kroonu kulul Joonast lähetada). Teisest äärest oli häirivalt isikupärane ja distsiplineerimatu isikumandaadi toonud Jüri Mõis. Teistes erakondades täpselt sama lugu. Kadedusega vaatasid demokraatlikud erakonnad Keskerakonna noortekogu mankurtide vankumatust. Otsustati minna madalat teed ja kindlustada hääletusmehhanismi turvalisus samade võtete abil. Aastatega on parteidistsipliin muutunud aina kõrgemaks  vooruseks isikupära, originaalse mõttelennu, julge uuenduslikkuse ja kõige muu isikut massist eristava suhtes.

Õigemini, neist viimastest on parteielus puudus saanud. Keskpärane inimene ei salli ju enda kõrval või kukla taga endast targemat – see võib ju mööda minna, koha ja sissetuleku röövida. Seetõttu palkab keskpärasus enda lähedusse ikka aina rumalamaid ja ohutumaid, kuid see-eest distsiplineeritumaid, tänulikumaid. Kokku tekitab sellise masina järjekindel töö olukorra, kus avaliku võimu teostamisel jääb kvaliteetset inimressurssi aina rohkem kasutamata. Mitte et see viimane endale muid väljundeid  ei leiaks, kuid lõpuks ei saa ükski inimtegevuse valdkond peale kuritegevuse riigis hästi toimida, kui riigivõim ise hästi ei toimi. Euroopa Parlamendi valimistel läks üksikkandidaatidele ehk erakondadest mööda kokku 30,4% antud häältest. Erakondadel on siin väga kõvasti mõtlemisainet, kuidas need järgmisel korral endale võita. Kindel see, et halluse ja keskpärasuse masina abil neid hääli erakondade juurde ei too. Sisemise puhastumise kaudu aga võib-olla küll. 

Televiisoriga vestelda on igav

20 aastat tagasi nõudsid üliõpilased Tartus meeleavaldustel loosungitega mitmeparteisüsteemi, mille eest mõne tolleaegse NLKP liikme käest, kes praeguses mitmeparteisüsteemis erakonnajuhid, nahutada said, kuna tudengite nõue ohustavat kompartei uuenemist, liidulepingut ja perestroika’t, demokraatlikust  tsentralismist rääkimata. Toonased komparteilased ei ole mitmeparteisüsteemiga tänaseni hästi leppida suutnud ning peavad südames õigeks ainult oma erakonna olemasolu. Nüüd nõuavad needsamad „ohtlikud” inimesed jälle tegelikku ja demokraatlikku mitmeparteisüsteemi ja selle vastu on ikka needsamad vanad punase nomenklatuuri mehed. Võimetud aru saama sellest, et nagu oli neist möödaminemise teid N Liidu ajal, on neid veel arvukamalt praeguses vabaduses. Parlamendierakondadest marssis valutult mööda kolmandik valimistel antud häältest. Nende erakondadele saamiseks tuleb valijatega kui arukate inimestega rääkida. Millal viimati (peale roheliste) sisaldas mõne erakonna valimiskampaania vestluse formaati? Millal ja kus toimus mõni võistlev vestlus? Selliseid pole, kuigi erakonnad kasutavad usinalt IT-võimalusi tehnilises plaanis, sisuliselt on aga jäänud industriaalühiskonna ja televisiooni ühesuunalise kommunikatsiooni mudeli juurde. See, mis parteide tagatubades tundub olevat vestlus valijaga, tundub valijale, justkui röögiks nurgas korraga viis televiisorit. Ja mikrofoni pole talle rääkimiseks antud, mis sest, et see, kes ekraanil, vahepeal kaamera ees kuulamist teeskleb.

Nii lülitabki valija televiisorid  välja ja läheb inimest otsima. Seekord leidiski. Valija leiab kahtlemata ka erakonna uuesti üles, kui talle see võimalus antakse. Lisaks erakondade sisemisele puhastumisele peavad aga oma tööriistakomplekti põhiosa vahetama ka ajakirjanikud ning enda ekspertideks tituleerijad. Võrgumaailmas ei käi asi nii, et teadjamehed valavad oma tarkust tühjadesse anumatesse ja info liikumine on ühesuunaline. Selle taipamine ja taibatuga oma käitumise kohandamine võiks erakonnademokraatia mitte ainult ellu jätta, vaid lõpuks koguni ausse tõsta.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming