Erakondliku tõe paleus

Ivar Tallo

Viimane kümnend on soosinud Reformierakonda ja Keskerakonda. Neid on olnud lihtne järgida ja omaks võtta. Intellektuaalset pingutust ei ole lihtsalt vaja, selle asemel on olnud tugev usk.      Kaks kuud enne järjekordseid riigikogu valimisi  tahaks suurele osale eesti poliitilisest eliidist punast kaarti näidata. Sõltumata sellest, kellel ja kui palju on õigust viimastes lahvatanud skandaalides, võib juba praegu öelda, et kolmanda iseseisvuskümnendi alguses on õnnestunud Eesti riigi kaitsepolitseiamet tirida poliitikasse ja sellega viia Eesti ühiskondlik areng tagasi XX sajandi keskpaika totalitaarsete ühiskondade praktika juurde. 

Jumalast mõistuseni   

Need mõtted on liiga rasked, et neid endale jätta või kõlavate kildudena seltskonda laiali paisata sestap üritan oma muret seletada. Inimestena oleme läbi aastatuhandete tunnetanud seda, kuidas olemasolevast keelest ei ole olnud küllalt kirjeldamaks kogu meie tunnete paletti. Antiikajal kasutati seletamatu seletamiseks jumalusi, kelle tegevus vähendas inimese tunnetuslikku kartust ebaselge ees. Ühe jumala  idee oli nii võimsaks tunnetuslikuks edusammuks, et selle alusel vormus lääne tsivilisatsioonis lausa ajaarvamine. Jumala, tema poja kannatuste ja püha vaimu aktivismi seletused lihtsustasid järjest keerukamaks muutuvat maailma ja andsid igale inimesele sõltumatult tema vaimsest jõupingutusest võimaluse maailma hoomata ja enesele selgitada. 

Valgustavast usust sai sajandite jooksul järk-järgult pimeduse sünonüüm, kuna usu  abil ei olnud jällegi võimalik uusi tekkinud tunnetuslikke probleeme lahendada. Uue aja alguseks loetakse Briti valgustusaja filosoofi Francis Baconi maksiimi „Teadmine on jõud”, mis vastandas pimeda usu tõsiasjadel põhinevale teadmisele ja purustas mõtlemist varjutavad iidolid. Meie tänane maailmapilt põhineb just sellel viis sajandit tagasi alguse saanud ja hiljem palju täiustatud arusaamal faktidel põhinevast tõest. Kuna aga faktid andsid võimaluse  tõde mitut moodi seletada, siis muutus ühiskonnaelu puudutav suhteliseks ja diskursus jagunes uskumistel põhinevateks käitumisteks ehk ideoloogiateks. Sarnaselt usuga eitas ideoloogia areng algselt teiste alternatiivide eluõigsust ja vaid vajaduse tõttu ühist avalikku ruumi jagada töötati välja seda võimaldavad reeglid nagu usuvabadus, kiriku lahutamine riigist ja mitme partei süsteem, kus poliitikaelu reeglid  on teada ja järgitud, aga tulemused saadakse perioodiliselt korduvates vahefinišites ehk valimistel.       

Kui selle filosoofia ajaloo lühiekskursiooni tarkusega mõelda eelmisel sajandil toimunule, siis väljus ühiskonnamudelite konkurentsist võitjana alternatiivset tõde lubav  elukorraldus, sest selle mudeli korrektsioonid olid võimalikud ilma üldist elukorraldust purustamata, samal ajal kui ühe tõelise mudeli enesekorrektsioon oli võimalik ainult selle tõe absoluutse asendamise tingimustes.       

Kahetsusväärselt on XXI sajandi esimese kümnendi areng näidanud, et ühe tõe ihalus  pole kusagile kadunud. Bushism USA poliitikas või blairism Suurbritannias asetasid rõhu singulaarsele tõele efektiivse riigivalitsemise ja terroriohu tõrjumise nimel. Suurtes riikides on aga erinevate tõdede kõrvuti eksisteerimiseks palju rohkem ruumi kui väikeses riigis ja nii on võimalik professionaalse ratsionaalse diskursuse jätkuv olemasolu ja institutsionaalne kaitse.       

Eestis nagu ka Ungaris, Gruusias ja igas teises väikeses postsotsialistlikus ühiskonnas on erakondade tegevus järjest enam rünnanud seda eelmise sajandi viimasel kümnendil kättevõidetud erinevate tõdede tolerantsi ruumi.       

Kõige tavapärasemalt on see väljendunud erakondade katsetes avalikku teenistust ja avalike teenuste pakkumist politiseerida, võimaldades vaesunud ühiskonna aktiivsetel liikmetel poliitilist  mõju materiaalse heaolu vastu vahetada. Peaaegu märkamatult on see iseenesest majanduspoliitiline areng endaga kaasa toonud kauakestvad kiiduavaldused ja erakonna esimeeste targa juhtimise ning võimaluse ka vastupidisteks tehinguteks ehk siis majandusliku heaolu taotlemiseks poliitilise võimu ostmise. Kuna erakondade  raha saamise ja kulutamise otsused on jäetud väga väikese ringi inimeste otsustada, siis selle tulemuseks on olnud reaalse võimu kiire kontsentratsioon ning tihe läbikäimine suure rahaga. Poliitika on muutunud džentelmeni või intelligendi hobist elatusallikaks, mille voolu tuleb omaenda heaolu nimel kaitsta. Kõik ülejäänu on silmakirjalik sõnadega žongleerimine endale  toetuse saamiseks ja ühiskondliku rahu hoidmiseks.   

Huvitav on aga selle arengu teine külg, inimeste soov lihtsama maailmapildi järele. Poliitika kui elatusallikas ehk siis Juske tegemine tundub olevat legitiimsem kui mitme tõe tunnistamine, sest esimesest saavad kõik aru, kuigi võib olla heaks ei kiida, aga teisest arusaamine nõuab intellektuaalset pingutust,  mille rahaksvahetamise väärtus kipub jääma küllaltki selgusetuks. Omasid ikkagi kaitstakse ja toetatakse, need, kes võõraid mõista tahavad, ei leia selles maailmas kohta.   

Eesti poliitikasse tagasi pöördudes saab selgeks, miks viimane kümnend on soosinud Reformierakonda ja Keskerakonda. Esiteks,  neis on olnud kõige vähem kahtlust kas siis doktriini või esimehe õigsuses. Neid on olnud lihtne järgida ja omaks võtta. Intellektuaalset pingutust ei ole lihtsalt vaja, selle asemel on olnud tugev usk. Mingist hetkest on neist saanud kaks „suurt” erakonda ja nad tõmbavad uusi inimesi ligi just oma massiga, mis on ühest küljest parim kilp ja teisest kõige rikkalikum uute võimaluste allikas.   

Kapost sai mängukann   

Ühiskonna arengu seisukohalt ebasoovitavate suundumuste analüüsi ja nende arengu vastu suunatud tegevuse asemel on toimunud sellise tendentsi võimendumine. Neutraalse riigiaparaadi ülesehitamise asemel on toimunud selle okupeerimine, kuid mitte punasõdurite, vaid parteisõdurite abil. Res Publica noored ja vihased äraostmatud üritasid parteistamise viia  õiguskaitseorganitesse kuus aastat tagasi, kuid siis oli ühiskonnal enesekriitilist meelt seda kiiret allakäiguspiraali mitte valida. 

Nüüd aga on erakondadel õnnestunud kaitsepolitseiametist  teha enda mängukann. Tõsi, seda mitte töötajaid parteistades, vaid kasutades tolle asutuse eripära informatsiooni käitlemisel. See on omakorda viinud ühiskonna tagasi olukorda, kus kriitilis-ratsionaalne diskursus on võimatu ja kognitiivsed vastuolud tuleb lahendada usu abil. Kas me tõesti tahame näha XXI sajandi Eestis sellist elukeskkonda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht