Ennustaja kimbatus ehk Tulevikku vaatamise asjaolud

Alari Purju

Parim, mida majandusteadus saab teha, on empiiriliste regulaarsuste tuvastamine. Majanduskriisi alguse ja selle ennustamise kohta on sümboolse tähenduse omandanud lugu sellest, kuidas Tema Kõrgus Inglismaa Kuninganna Elizabeth II esitas eelmise aasta novembris Londoni majanduskooli külastades muu hulgas küsimuse, miks keegi ei näinud  majanduskriisi ette. Küsimus tekitas enesestmõistetavusele vaatamata elevust. Sellele on püüdnud vastata ärilehtede kommentaatorid, aga ka Kuninglik Teaduste Akadeemia korraldas selle aasta juunis konverentsi, kus ärimehed, rahandustegelased, turgusid reguleerivate riigiametite esindaja ja õpetlased üritasid küsimusele vastata.

Selle kohtumise ametlikuks tulemuseks oli professorite Tim Besley ja Peter Hennessy allkirjaga kiri Tema  Kõrgusele, kus esitati kokkuvõte esinejate seisukohtadest. Kiri algab tõdemusega, et paljud inimesed siiski nägid kriisi ette, aga kellelgi polnud täpset aimu, millise kuju see võtab, millal see puhkeb ja kui tõsiseks kokkuvõttes osutub. Kirja lõpus väljendatakse lootust, et valdkonnaga seotud institutsioonid arendavad horisondil terendavate asjaolude hindamise oskust ning Tema Kõrgus ei pea  sama küsimust uuesti esitama. Financial Times’i kommentaator Samuel Brittan, kes on eespool nimetatud kohtumist kirjeldanud, peab majandusekspertide olukorda sarnaseks 1912. aastal uppunud Titanicu konstruktorite omaga. Laev oli teatavasti kuulutatud uppumatuks, kuid sõitis  jäämäe otsa ja läks põhja. Ilmselt oli oma süü õnnetuses ka konstruktoritel, aga eelkõige siiski kaptenil ja tüürimehel. 

Mis on selles siis nii keerulist?

Majandusennustajate põhiline õigustus on see,  et enamasti on ennustused tegelikult õiged või suhteliselt täpsed, aga ei suudeta tuvastada olulisi pöördepunkte või eelkõige nende toimumise aega. Lohutuseks väidetakse, et ka evolutsiooniteoreetikud ei oska täpselt ennustada inimese kui liigi tulevikku. Ennustamise objekti poolelt on võib-olla kõige olulisem erinevus loodusteadustest see, et majandus koosneb paljudest omavahel seotud, kuid vastandlike huvidega osalistest. Modelleerimise  seisukohast moodustavad need osalised dünaamilisi ja mittelineaarseid seoseid, mille käitumisparameetreid saab ette näha üksnes tõenäosuslikult. Parim, mida majandusteadus saab teha, on empiiriliste regulaarsuste tuvastamine teatud kontekstis. Sageli on sündmuste kulg seotud tühiste juhustega. Sümboolseks sellekohaseks näiteks on liblika tiivalöögi toimel vallanduv sündmuste ahel, mis maailma teises servas tuhandete kilomeetrite kaugusel tekitab purustava tornaado. Niisuguste süsteemide puhul saab välja tuua suure hulga huvitavaid üksikasju, kuid täpsete ennustuste eelduseks olevate üldistusteni on veel pikk maa minna. Situatsioon on analoogiline ka ilmaennustuse või kliima soojenemise mõjude hindamisega. Ilma puhul saab üsna täpselt kirjeldada sündmuste järjekorda, s.o mis ühe või teise muutuseni viib, aga täpselt saab ilma ennustada siiski ainult mõne  päeva ulatuses, vähemalt meie geograafilises piirkonnas. Majandusennustuste puhul, erinevalt ilmast, on aga oluline ka tulemusi mõjutav subjektiivne pool. Kuigi inimesed nõuavad ennustusi, ei taha nad sageli tõde kuulda, vaid otsivad pigem kinnitust oma veendumustele. Sellel põhineb aastasadade jooksul edukat äri ajanud selgeltnägemine, mis segab kokteiliks sündmuste ebaselguse ja inimeste lootuse  parimale lahendusele. Majandusprognooside turg on sellega üsna sarnane. Selle turu eriti suured kangelased erinevad pigem oma esinemismaneerilt kui ennustustelt. Nende klientidele meeldib, et neid kiidetakse nende õige arvamuse eest, ja on küllalt palju inimesi, kes on seda nendesamade klientide raha eest nõus tegema. Kui see on vastuolus suurema tõenäosusega juhtuvate ebameeldivustega, valitakse  pigem väiksema tõenäosusega, aga meeldiv ja klientide uskumusele vastav variant. Näiteks ei taha enne kinnisvara mulli lõhkemist sellise sündmuse võimatusest rääkinud inimesed, et neile seda meelde tuletatakse. Nüüd interpreteerivad nad seda nii, et olid kogu aeg teadlikud kinnisvara mulli lõhkemise võimalusest või et sattusid lihtsalt ettenägematute sündmuste ohvriks.   

Edu mõjub ennustajale

USA politoloog Philip Tetlock on teinud mitut aastakümmet hõlmava ennustajaid käsitleva uuringu, mille põhiline järeldus on, et mida tuntum on ennustaja, seda ebamäärasem on ennustus. Kusjuures sellel seosel on täiesti  tuvastatav dünaamiline mõõde: samade inimeste ennustuste täpsus väheneb koos nende tuntuse kasvuga. Sellel on lihtne seletus. Äriinimesed, poliitikud ja ajakirjanikud hindavad enam ennustuse selgust ning kindlust, võrreldes keerulise maailma ebakindluse ja raskesti prognoositavuse tunnustamisega. Kõik vajavad  ennustusi, aga need peavad olema lühidalt ja löövalt sõnastatud ning soovitavalt kooskõlas klientide eelarvamustega. Sellel on oma mõju ka ennustuse sisule. Ennustamine on äri nagu iga teine ning selle valdkonna prohvetid konkureerivad mainetööstuse turul koos poliitikute, lauljate, golfimängijate ja teiste avaliku elu tegelastega. Ennustamise keerukust tunnistavad inimesed on enamasti tõele lähemal ning suurema hulga asjaolude arvestamine vähendab täiesti metsa läinud seisukohavõtte. Selle dilemma võtab kokku ühe poliitiku pooltõsine soov, et tal oleks vaja ühekäelisi nõunikke, kuna on tüdinenud argumentidest stiilis „ühelt pool ja teiselt poolt”. Üheks huvitavaks indikaatoriks kriisi võimaluse tajumise ja sellega seotud arvamustevahelise võitluse kohta on Šveitsi mägikuurordis peeti Davosi foorum, kuhu iga aastal koguneb jaanuarikuu viimastel päevadel globaalne  äri- ja poliitiline eliit. Juba kaks aastat tagasi, 2007. aasta jaanuaris, oli seal diskussioon, peategelasteks rahandussektori jätkuvat stabiilsust kuulutanud Roger Ferguson USA Föderaalreservist ning vastaspoolel reguleerimata rahaturu väga suurt võimendust, sellega kaasnevaid riske ning globaalse rahanduskriisi võimalikkust esile toonud USA New Yorgi ülikooli professor Nouriel Roubini. Sellel aastal oli veel vähe neid, kes Roubinit tõsiselt võtsid. 2009.  aasta Davosi vaidlusi edastanud BB C näitas sissejuhatuseks 2008. aasta diskussioone. See on ikka uskumatu, kui ebaadekvaatseks osutuvad tagantjärele suurte ülemaailmsete rahandusasutuste juhid. Roubini, jätkuvalt terav ja hästi argumenteeriv, esindas käesoleva aasta diskussioonides juba enda konsultatsioonifirmat.

Georg Soros oli võib-olla üks vähestest rahandustegelastest, kes kriisi ette nägi ja sellest ka avalikult rääkida söandas. Financial  Times on viimase poole aasta jooksul avaldanud järjest tema veerge. Ühest pikast intervjuust tuleb aga välja huvitav detail ka tema ettenägemiste ja nende kasutamise kohta. Soros sai kuulsaks teatavasti eduka spekuleerimisega Inglise naela vastu. Intervjuus tunnistab ta aga, et tegelikult tuli naela ründamise strateegiaga välja ning viis seda ellu Quantumi fondijuht Druckenmiller. Sorosi nõu oli: „Suurenda panust!”. Sorosi hääl selles diskussioonis  on väärtuslik sisepiiri kogemuse tõttu, süsteemi päästavad aga muidugi poliitikud. Teatavasti oli Soros üks esimesi Obama talendi märkajaid ja rahastajaid. Oluline järeldus nende inimeste jutust on see, et juba 2007. aasta sügisel oli selge, et mingit tüüpi rahanduskriis on tulekul. Mis saab edasi? Financial Times pakub maailmamajanduse edasiste arenguteede kohta nelja stsenaariumi koos nende põhiliste tingimuste ja Euroopa Keskpanga ning USA Föderaalreservi võimalike reaktsioonidega intressipoliitika kujul.       

Stsenaarium üks: aeglane taastumine

Põhitulemuseks on stabiliseerumine koos majanduskasvu tekkimisega Euroopas 2010. aasta keskel, USAs mõnevõrra varem. Stsenaariumi eelduseks on, et majandusse pumbatud raha ei põhjusta inflatsiooni. Kuna inflatsioon on ka teiste stsenaariumide puhul võtmeteema, siis paar sõna sellega seotud asjaoludest. Kõige lihtsam viis probleemi kirjeldamiseks on kasutada kvantitatiivse rahateooria põhivalemit, mille kohaselt raha pakkumise ja selle käibekiiruse korrutis majanduse rahapoolel peaks olema võrdne kaupade ja hindade korrutisega (maksumusega) reaalmajanduse poolel. Kui rahapakkumine kasvab ning kaupade ja teenuste maht ei suurene või kahaneb majanduslanguse tõttu, siis peaks kohanemine toimuma hinnataseme tõusu ehk inflatsiooni kaudu. Nii Euroopas kui USAs  on majanduslangus ja rahapakkumine suurenenud, inflatsiooni aga ei ole. Valemi kohaselt on selle põhjuseks raha käibekiiruse märgatav vähenemine ehk teisiti öeldes: pangad on väga tõrksad nende põhikapitali suurendanud vahendite väljalaenamisel, pankadevahelise rahaturu maht on oluliselt vähenenud, samuti väljastatavate laenude hulk. See ebakindlusest tulenev olukord piirab majanduskasvu, aga hoiab vaos ka hinnatõusu.  Stsenaariumi kohaselt taastub majandus aeglaselt koos üldise kindluse kasvuga. Kriitiliseks asjaoluks on see, kui palju senine kriis on kahjustanud majanduse pakkumise poolt ehk tootmispotentsiaali.

Kas on võimalik, et firmad on lihtsalt vähendanud tootmist ja kasvanud nõudluse juures lihtsalt taastavad  oma endise tootmismahu, või teine võimalus, et paljusid firmasid enam ei olegi turul pankrottide, likvideerimiste, liitmiste jms tõttu ning majanduses käib pikaajaline ümberstruktureerimine? Kui peavad paika eeldused, et usaldus taastub ja tootmispotentsiaal ei ole liiga tõsiselt kannatanud, mille tõttu potentsiaalse ja tegeliku kogutoodangu vahel on arvestatav  erinevus, siis ei teki taastumisel inflatsioonilist survet. Sel juhul hoiavad nii Föderaalreserv kui Euroopa Keskpank baasintressimäärad madalal ja reageerivad eelkõige inflatsiooniohule. See on nn W stsenaarium, kus majanduse mõõdukas tõus vaheldub mõningase langusega, et siis jälle ülespoole venida ning uut järsku langust pole silmapiiril näha. 

Stsenaarium kaks: saab minna ainult paremaks

See on niinimetatud V-kujuline trend ning põhineb oletustel, et kuna majanduse kokkukukkumine  oli väga järsk, siis on võimalik ka väga järsk tõus. See saab võimalikuks, kui pangad taastavad laenamise, pakkumise pool taastub, tarbijad ostavad rohkem, turgude üldine ebakindlus asendub kasvava aktiivsusega. Juhul kui läheb nii, kaasneb sellega ka intressimäärade tõus, sest kasvav nõudlus hakkab survet avaldama hindadele ning hinnastabiilsuse tagamine sunnib keskpankasid intressimäära tõstma. Selle stsenaariumi kriitiliseks parameetriks on tööpuuduse näitajad, mille kasv on proportsioonis ostujõu vähenemisega turgudel ning üldise ebakindluse suurenemisega. See stsenaarium polnud pikka aega eriti tõenäoline, kuigi paljud tahaksid seda uskuda. Viimase kuu positiivsed arengutendentsid on aga kiiresti saabuva parema tuleviku tõenäosust mõnevõrra suurendanud.       

Stsenaarium kolm: deflatsioon ja jätkuv majanduslangus

Keskpankadele on see ebameeldiv, kuid täiesti võimalik areng. Pärast mõningat kosumist tuleb majanduse uus langus, kuna ettevõtete pankrotid põhjustavad tööpuudust, viimane toob kaasa edasise nõudluse vähenemise ning mõjutab tootjate tulusid ja ellujäämist. Seda stsenaariumi võimendab pankade eelistus oma riski maandada koos väljastatavate laenude nappusega. Üks selle olukorra märksõnu on „likviidsuskriis”. Keskpangad suurendavad likviidsuspuhvrit, valitsused suurendavad kulutusi stimuleerimaks kogunõudlust,  aga see on maksumaksjate raha, mis suurendab eelarvedefitsiiti, kasvatab võlakoormust tulevikus ning on poliitiliselt tundlik. Tähena iseloomustab seda stsenaariumi L, kui otsida analoogiaid minevikust, siis on selleks Jaapan 1990. aastatel.       

Stsenaarium neli: naftahindade tõusust põhjustatud stagflatsioon

Stagflatsioon on selline (ebatüüpiline) olukord, kus majanduses on seisak, aga mingi tootmissisendi hinnatõus pressib üldist hinnataset üles, ehk inflatsioon esineb paigalseisvas majanduses. Üldise hinnatõusu piiramine  niisuguses olukorras sunnib keskpankasid intresse tõstma, mis teeb laenud kallimaks ja piirab majanduskasvu. Selle stsenaariumi käivitajaks võib olla nii traditsiooniliste mittetaastuvate energiaallikate nappus, aga ka mingi järjekordne poliitiline ebameeldivus naftat tootvates riikides. Eelmise sajandi 1970. aastad on näide  selle võimaluse realiseerumisest, tagajärgedest ning väljapääsust. Monetarism hakkas pärast seda kriisi palju rohkem mõjutama majanduspoliitika kujundamist. Selle stsenaariumi oht määrab järgmiste aastate jooksul üsna palju riikidevahelistes suhetes.     

Kokkuvõte

Stsenaariumide realiseerumise tõenäosusest rääkides peaksime suutma ennustada ühte või teist arengurada tekitavaid sisendparameetreid. Kas uus naftakriis tuleb? Kas mõni suur pank läheb veel pankrotti ning milliseks kujuneb rahaturu seisund? Millised reaktsioonid toob kaasa tööpuuduse kasv ning kui palju seda õnnestub mahendada? Üks viis vastata  on teha oma parim, loota, et halvimad riskid ei realiseeru ning olla valmis halbade variantidega toimetulemiseks, kui need siiski tekivad. Stsenaariumide üks hea omadus on see, et neid läbi mängides on võimalik kujundada majanduspoliitika, mis maandab kõige paremini halbade võimaluste realiseerumisest tulenevat kahju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming