Ennistatud Eesti

Tiina-Mall Kreem

Ennistuskoda Kanut, 2008. Näitusel „Ennistatud Eesti. Eesti vabariigi 1920.-1930. aastate kultuuripärandi restaureerimine” osalevad Eesti Riigiarhiivi (Eesti Ajalooarhiivi ja Eesti Filmiarhiivi), Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Vabaõhumuuseumi, Ennistuskoja Kanut, OÜ Mandragora, Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu ja Eesti Kunstimuuseumi konservaatorid-restauraatorid.

Võimatu on öelda, kes neist teeb kõige tähtsamat tööd. Võib muidugi väita, et riigiarhiivis ennistatud Tartu rahulepingu nn suveniirkoopia, millel rahuläbirääkimistel osalenud meeste originaalallkiri; mis Nõukogude okupatsiooni eest läände põgenedes kaasa võetud ja vabariigi New Yorgi peakonsulaadi fondist 1990ndate teisel poolel Eestisse naasnud, on tähtsam kui näiteks OÜ Mandragoras restaureeritud sõdurpoiss Armini märkmik, kuid tegelikult sõltub kõik ikkagi sellest, mida me neilt esemeilt ootame. Kas tahame rääkida Eesti poliitikast-diplomaatiast või argi- ja sõjapäevadest, kas Ants Piibu suguste üksikute liidrite või sadade tuhandete lihtinimeste tasandil? Ajal, kui ajalooteaduse huviorbiiti tõuseb üha enam lihtne inimene ja tema elu, omandab Armini märkmik ajalooallika väärtuse. Kui me ka ei saa iial teada, kas 1919. aastal Vabadussõjas võidelnud Armin Eesti iseseisvust näha sai, võime tema tindipliiatsiga tehtud märkmeid lugedes saada aimu sellest, mismoodi üks sõdurpoiss oma elu nägi, kuidas väeosa liikumist Vastseliina kandis, saunaskäike, tehtud võlgu ja saadud kirju jäädvustas. Lisaks veel ema poole pöördumised poja kirjamustandist, mis algavad sõnadega „Armas mamma…”

Enamikul esemetel, mis konservaatorite-restauraatorite töölauale ja sealt näitusele on jõudnud, on oma lugu. Mõnikord on see päris lihtne, näiteks vabaõhumuuseumis restaureeritud nuku puhul: selle kinkis Lalli küla Sassi talu peretütrele Maria Selmale 10. sünnipäevaks Tallinnas väikest äri pidanud ristiema. Teinekord on esemega kaasas käiv lugu aga lausa vapustav, ühtaegu kole ja ilus, nagu näiteks Eesti Rahva Muuseumis ennistatud pruutkleidi lugu: 1937. aastal Ella Nõmmele õmmeldud, Kodavere kirikus laulatuse ajal kantud, ümbertegemiseks lahti harutatud ja tükkidena küüditatud perega Siberis käinud kleidi ennistas Ella Nõmme ja Johannes Benderi tütar Maie Alumaa. Kas saab siin rääkida veel lihtsalt ühest ilusast pruutkleidist, 1930. aastate kleidimoe näitest?

Esemed, mille lugu on elu ja saatuse keerdkäikudes kaduma läinud, saavad selle tagasi pärast seda, kui need otsustatakse ennistada. Varem või hiljem satuvad ennistatud esemed muuseumi ekspositsiooni, kus neile luuakse laiem kontekst ning kus kord lumepallina veerema hakanud lugu (mitmeid näitusi ja sadu ekskursioone teinuna tean ma, millest räägin) kasvab ja kogub üha uusi ja uusi tähendusi. Pärast seda, kui ühest Tallinna Pika tänava antiigiärist ostetud räbaldunud ja määrdunud nukust sai Kanutis jälle udupeen salonginukk ning ta sattus näitusele, hakkas ta kõnelema XX sajandi 1920.–30. aastate salongi- ja nukukultuurist, rõiva- ja soengumoest, Eesti tollastest laialdastest kaubandussidemetest, ühiskonna seisuslikkusest jne, jne.

Sama lugu on näiteks ka rahvusraamatukogus, Tallinna ülikooli akadeemilises raamatukogus ja mujal ennistatud vanade maa- ja linna-, maanteede ja raudteede kaartidega, nagu ka laulupidude orienteerumisskeemi ja seemnekasvatusjaamade asukohti kajastava kaardiga. Kui mitte kohe, siis ühel heal päeval on just mõnda neist muuseumis vaja. Või kui täielik oleks näitus Eesti sordiaretusajaloost, kui sealt puuduks kirjastuse Agronoom ilmselt 1934. aastal publitseeritud seemnekasvatusjaamade kaardike? Või kui ilmekas oleks näitus Eesti Rahvusringhäälingu ajaloost, kui seal ei kõlaks näiteid omaaegsetest raadioreportaažidest? Tahan esile tõsta ka Eesti Filmiarhiivist näitusele  saabunud ning heliinsener Vilhard Pilvisto taastatud Felix Moori ja teisi reportaaže.

Tegelikult ei ole kõik „Ennistatud Eesti” eksponaadid sugugi igaveseks muuseumipurki või happevabast papist arhiivikarpi suletud esemed. Nõukogude ajal likvideeritud ja 1989. aastal ennistatud Korp! Tehnola rapiirid saabusid näitusele volbriöö järgsel hommikul ning lähevad paariks päevaks näituselt veel maha, omanike rituaalide teenistusse.

Kui esitatust jääb mulje, et Eesti vabariigi 1920.–1930. aastaid on näitusel kuidagi eriti kuldseina nähtud, siis las jääb. Näituse mõlema osa pealkirjad „Vaba riik” ja „Kuldne kodu” seda eesmärki just teenivadki. Siiski reservatsiooniga, sest käärid ühiskonna seisuste vahel olid ka tol ajal suured. Seda illustreerib hästi näiteks ajalooarhiivis ennistatud „Kloostrimetsa” albumi põhjal näitusele loodud slaidiprogramm Konstantin Pätsi villast sulaseköögini, tumeda ülikonnaga riigipeast kaltsudes kartulinoppijani. Mis puutub Pätsiga seotud esemete rohkusesse, siis nende jõudmine ennistuskodadest näitusele on põhjendatav sellega, et president Pätsist ongi maha jäänud hulgaliselt esemeid. Osa neist kuulub küll rubriiki „autoritaarse riigikorra sünnitatud maitsetus”, osa aga käib kokku põhimõttega, et iseseisval riigil peavad olema iseseisva riigi tunnused. Ilma viimasteta ei tähistaks me sel aastal Eesti vabariigi 90. sünniaastapäeva.

Üks kindel ja vägev sild kahe eesti aja vahel on olnud kindlasti kunst. Eesti Kunstimuuseumis restaureeritud ja näitusele „Ennistatud Eesti” toodud Kristjan Raua „Kalevipoja kojutulek” (1942!) on kui vanameistri vaimne testament oma rahvale: „Kord kõik pirrud kahel otsal…”.

Ja lõpuks tahan veel rõhutada, et asises maailmas, kus tähenduste-lugudega esemed on „mõttetute” esemete ees selges vähemuses, on ennistajatel täita väga tähtis missioon: just nemad garanteerivad esemeile/kunstitöödele nende kestvuse. Ja me kõik, lisaks restauraatoritele ka inimesed, kes ennistustöö tellivad, kes esivanemate pärandust on hoidnud ja hoiavad, anname asjadele tähenduse, nende tegeliku elu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming