Enneaegsed surmateated

Kaarel Tarand

Nädalakirja Weekly Standard värskes numbris (36, 7. VI) on avaldatud kolumnist P. J. O’Rourke’i plaan, mis võiks päästa trükiajakirjanduse. O’Rourke’i lahendus on lihtne, ellujäämiseks piisab vaid ühe uue rubriigi sisseseadmisest, milleks on „Pre-obituary” ehk „Eelnekroloog”. „Üks särav idee ei lahenda kõiki Ameerika ajakirjandustööstuse probleeme, kuid see on siiski ühe särava idee võrra rohkem, kui neid  selles tööstusharus viimase 40 aasta jooksul on leidunud. Ma panen ette asutada rubriik Eelnekroloog, mis sisaldaks ametlikke teateid selle kohta, et konkreetsed inimesed ei ole veel surnud, koos nende elu lühikese ülevaatega, mis annaks aimu, miks me soovime, et nad enam elus poleks”. Julmad naljad, võiks öelda, eriti, et autor loetleb nende kõrval, kelle puhul juba eelnekroloogiga surma tõttu hiljaks jäädud, ka terve rea elusaid auväärseid  üles: Jimmy Carter, Gore Vidal, Ted Turner, Jane Fonda, Andrew Lloyd Webber. Nobelist Paul Krugman on noorimana alles 59aastane. Kõigile neile tahaks O’Rourke oma rubriigis teada anda, et aeg teispoolsusesse kolimiseks on kätte jõudnud.     

Samas ei paista autor ookeani taga teadvat, et kuigi pealkirjastamata ja rubriigistamata, on eesti ajakirjanduses see päästerõngas juba ammu leiutatud ja laialdaselt kasutusel. Võiks koguni öelda, et tegu on selle kevade suurmoega meie ajalehtedes. Tõsi, fookus on kitsalt poliitikal ning endistel ja praegustel poliitikutel. Seoses ümmarguste sünnipäevadega on oma „sauna” saanud Marju Lauristin  (70), Mart Laar (50) ja Edgar Savisaar (60). Kui toimetajad oma seisukohta täie selgusega kirja ei pane, siis õnneks täidab puudujääva osa kuhjaga netikommentaatorite töökas pere. Kõige pikema ja põhjalikuma eelmatuse teenis ilma juubelitagi välja Villu Reiljan, kellele järelehüüetest saaks terve koguteose välja anda. Omapärase edasiarendusena on meie ajakirjandus laiendanud järelehüüete väljakirjutamise füüsilistelt isikutelt ka juriidilistele.  Vähe sellest, et erakonnale või teisele antakse surmasoovitus raadioeetris või juhtkirjas („Eesti poliitmaastikult on päästmatult kadunud nii Rahvaliit kui rohelised, leiavad ajakirjanikud Kalle Muuli ja Anvar Samost” on kirjas 30. mai Postimees.ee-s). Juba pikemat aega on poliitilistele surmajuhtumitele lihtne hankida ka teaduslikku kinnitust, mida kõigis infokanalites lahkesti jagab Eesti politoloogilise nõiakunsti suur kolmik Rein Toomla – Anu  Toots – Tõnis Saarts. Kui reporterite häirivad küsimused ja asjatundmatud mõttearendused kõrvale jätta, võiks politoloogilise sõnumi kontsentraat järgmise aasta märtsivalimisteni kõlada umbes nii: 

A: „Arvan, et valimistel saavutavad edu parempoolne ja vasakpoolne partei ning kolmas jõud, mille tulemusena on järgmises riigikogus esindatud neli erakonda.”

 B: „Ma usun, et neljalt protsendilt viieni ei ole võimatu jõuda nagu ka viielt neljale, kuid samas võib neli tähendada 6,5 või hoopis 1,5 ja see on hoopis teine asi.”

A: „Kui me vaatame sõnumeid, siis usun, et  neid, kellel on üks sõnum, valija näha ei taha, kuid selge on ka see, et valimised võidab see erakond, kellel on üks sõnum, ja see muutub valimiste põhiküsimuseks.”

C: „Muidugi mõista on päris kindel, et pärast valimisi jääb Eestisse neli erakonda, kuid üheksa kuud enne valimisi on väga vara öelda, milliseid valimisotsuseid tehakse ning kes praeguste kuue parlamendierakonna seas tõuseb ja kes hävib.” 

B: „Kes kokku leppida ei suuda, läheb lõhki ja peab poliitiliselt maastikult kaduma. Kokkuleppimine ja sisetüli lahendamine tähendab oma näo täielikku kaotust ja teed olematusesse.” Jne.       

Seda sorti pläraga, mis on täis aluseta oletusi ja põhjendamatut spekuleerimist, on meie avaliku poliitika analüüsi meedias asendatud juba aastaid. Kui kellelegi, siis ilmselt meie valimispolitoloogiale ja selle käilakujudele oleks võinud juba eelmise sajandi lõpul eelnekroloogi välja kirjutada. Pole kahtlust, et erakonnad vabas Eestis võivad tekkida ja kaduda, kuid kui juba pretendeerida nende nähtuste teaduslikule seletamisele, siis võiks kas või mõne pisikese faktipojagi ette näidata. „Ma usun” ja „mulle tundub” ei anna teadusliku põhjenduskäigu mõõtu kuidagi välja. Kui aga kaalukad põhjendused on võtta, siis ei peaks küll miski takistama veidrate imetluslugude asemel selgeid ja konkreetseid ärasaatmislugusid avaldada Villu Reiljani kõrval veel nii mõnelegi poliitikaveteranile.       

Kogu konstruktsiooni nõrk külg, tehtagu tegusid meil või Ameerikas, seisneb mõjus. Võib olla väga lõbus kirjutada eelnekroloogi ja lugejadki võivad sellest kõrgelt lugu pidada, ent kuidas tagada, et kriitilise hinnangu ja tungiva lahkumissoovituse saanud isik ka tõepoolest käituks juhtnööri järgi? Avalik arvamus ei ole poliitilisele protsessile küll mõju  kaotanud, kuid see mõju ei kanna vilja mitte päevapealt, vaid pikaajaliselt ja vajalikku survet ei saa pikka aega avaldada mitte ajakirjandus, vaid hea õnne korral kodanikuühiskonna struktuurid, ainukindlalt aga riigivõim ise. Ega ju Villu Reiljani lahkumist poliitilisest elust ei suutnud korraldada ajakirjandus ja ka mitte avalik arvamus.       

Oma otsused võisid teha I ja II astme kohus, kuid ei lugenud seegi. Kõrgema kohtu otsus lõpuks siiski luges. Mõneski mõttes see ju päästis Villu Reiljani, kellel muidu oleks tulnud järgmistel valimistel jälle kandideerida ja lõpetada oma kohati kõrget lendu näidanud poliitiline karjäär valimistel täieliku läbikukkumisega,  häälteta, nullimehena. Või võta sa kinni, mis see parem ja õigem on, kas taandumine ajalehe, kohtu või valijate sunnil. Kindel reegel paistab olevat siiski, et õigel ajal lahkujate kallal ei tänita keegi, ülejäänuid ilmselt parandab ainult haud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming