Enne suve

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Vana hea J. P. Snow juurutatud mõiste järgi hakkas teadus lootusetult kaheks kultuuriks lahknema juba aastakümneid tagasi. Humanitaarid ja realistid kaotasid kuulsa essee järgi võime üksteisest aru saada. Kuid üsna kiiresti leiti või leiutati siiski kuristikku ületav sild, mõnikord ka kolmandaks kultuuriks nimetatu. Ja üldse on teaduses ja teadlaste vahel väidetavalt valitsev mõistmatus suhteliselt tühine, kui võrrelda mõistmatusega, mis valitseb Eestis – ja kindlasti mitte ainult Eestis – ühiskonna poliitiliste juhtide, nende lähikondlaste ning mis tahes muu ühiskonnarühma vahel, olgu viimases siis teadlased, kunstnikud, kõrg-, kesk- või alamkihid, noored või vanad, haritud või harimatud. Arvamusküsitlused päris lõpuni seda väidet ei kinnita, ka juunikuised Emori andmed näitasid, et kokku on mingeid erakondi valmis toetama endiselt üle 50% kõigist valijatest. Siiski on valimiste lähedust arvestades enneolematult suur see osa vastajatest, kes ühtki erakonda ei eelista ja otsib muud võimalust. Seda muud võimalust aga praeguste reeglite järgi tekkida ei saa, selleks on erakondade korporatiivse õnne poole kaldu õigusruum ja helde riigieelarveline rahastamine. Nii kohaliku kui ka riigivõimu juurde pääsejate hulgas on aasta-aastalt aina süvenenud ekslik veendumus, justkui oleks valijatelt saadud neljaks aastaks blankoveksel, õigus teha kõike, milleks parasjagu tuju tuleb. Nõnda ehitabki üks kirikut, teine maanteed, kolmas viljeleb tagajärgedest hoolimata fanaatilist finantsaskeetlust, neljas toodab ei-kellegi-televisiooni. Kuna midagi tähendavad valikuvõimalused on valijalt ammu võetud, on see avalike rahakottide julm rüüstamine, võimu meelevald ja muu sobimatu tegijale ohutu. Mis nad, valijad, meile ikka teha saavad, me oleme ju hoolitsenud selle eest, et kedagi muud peale meie (praegu nelja erakonna) valida poleks. „Mina olengi rahva tahe,” näib mõnigi äravalitu peeglisse vaadates endale igal hommikul kinnitavat.

Hiljaaegu kuulutas näiteks minister Juhan Parts, et tema juhindub rahva tahtest, kui planeerib Tallinna-Tartu maantee järgmist, Kose-Mäo vahelist lõiku röögatult kalliks neljarealiseks ehitada. Kusagilt ei selgu, kuidas on minister selle väidetava rahva tahte kindlaks teinud. Sellised arvamusuuringuid, mis tõesti selgitaksid, mida inimesed tahaksid, pole ju iial tehtud. Veelgi vähem on avalikkusel kasutada andmeid selle kohta, kuidas peaksid tuleviku liiklusvooge nimetatud maanteel mõjutama uute rongide asumine linnadevahelistele liinidele, aga ka eestlaste jätkuv massiline emigratsioon ning uue urbaniseerunud põlvkonna (vanuserühm 20–30) varasematega võrreldes tagasihoidlik huvi autode vastu. Viimane on tõsiasi kõikjal läänemaailmas, miks siis mitte ka Eestis?

Kuni autojuhtidele ei selgitata, mis on ühe või teise ehitusvariandi ehitushind, kuidas see kulu kaetakse ning kuidas ja millise hinnaga tagatakse laia tee hilisem hooldus, pole ju küsitlusega võimalik inimeste ratsionaalset, vastutustundlikku tahet tuvastada. Lihtne on saada jaatavat vastust laia tee ehitamisele, kuni jäetakse mulje, et ehitustegevus loob toredaid töökohti, kulud aga on kõik välisabistajate kanda. Ministril ei ole aga kunagi olnudki kavatsust selgitada välja valijate tahet, talle on oluline hoopis nende väheste tahe, kes võimalikult laia ja kallist teed ehitada tahavad. Kuna ehitajad tahavad ehitada, siis saagu tee.

Kurb iroonia on see, et ministri(te)ni ei saa valijate tahe jõuda ka rahvaesindajate kaudu, sest need elavad reakodanikega samaväärses pimeduses. Kas on neile iial riigieelarve eelnõuga koos näidatud alternatiivsete teelahenduste kuluarvutusi? Loomulikult mitte. Riigikogu eelarve viimase instantsi kinnitajana ostab valitsuselt põrsaid kotis. Mitte ainult taristuehituse alal, vaid igal, absoluutselt igal alal.

Kodanike kuluarve hakkab justkui pärmi peal kerkima ka siis, kui majandusminister otsustab tegelda lennunduse või energeetikaga. Koos roheliste väljajäämisega parlamendist lõppesid ka viimased katsed arukalt poliitilisel tasandil välja selgitada ja sõnastada, kas põlevkivi majandamine Eestis on ühiskonnale kokku tulu või kulu. Meil on Sandor Liive nimeline „uus tehnoloogia”, millest aga ka peksmise peale õli ei tilgu. Ja samas kõrval regiooni kõrgeim vabaturuelektri hind, mis seal rääkida. Aga mida ka ministrile ei räägiks või kirjutaks, ta lihtsalt ei kuule ega näe. Ta juba teab kõike.

Kes seal üldse midagi kuuleb? Et elutähtsad süsteemid, nt tervishoid, hoolekanne, haridus või kõige enam kultuur, on poolsurnuks näljutatud, ei lähe ühelegi ministrile korda, ehkki igaüks neist on ametisse pandud just oma valitsemisala elujõu kindlustamiseks. Kui aga mõni minister üritabki ette võtta mõne sisukama ümberkorralduse, käitub valitsus tervikuna vastaval alal nagu teismeline pirtsutav plika. Kord poolt, kord vastu, nii et segadus on suur. Iial pole olnud kuulda ega näha, et venitamise, keerutamise ja reformide takistamise kulu kokku arvutataks (näiteks hariduses) ning ohvritele kuidagiviisi hüvitataks.

Nii et: ei ole erilist alust optimismiks. Mismoodi peaks mõne eelarvelise või sealt toetatava asutuse juht suutma töötajatele seletada, et „riik meie eest mured kannab” ja elu on läinud palju paremaks, kui teab ja näeb, et riigi toetus tema otse põhiseaduse preambulist pärit tegevusalale on perioodil 2005–2012 kasvanud 1,22 korda, riigieelarve tervikuna aga samal ajal 1,82 korda ning elukallidus (tarbijahinnad) 1,44 korda?! Ei suudagi.

Järgmised neli nädalat Sirp puhkab valitsusest ja selle nurjategudest, lugejad (olge te lojaalsuse eest tänatud!) Sirbist. Puhkus läbi, tulevad üllatused. Kõige kiuste. Aeg annab arutust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming