Enn Tarvel – homo historicus

Marek Tamm

Elutööpreemia rahvusliku ja teadusliku ajalookäsitluse eest.

Ma ei teagi Eestis kedagi peale Enn Tarveli, kes oleks ajaloost sellisel määral läbi imbunud, kelle ajalooteadmiste haare oleks nõnda lai, ajaloohuvi niivõrd täitmatu ja lugemus sedavõrd otsatu. Enn Tarvel on haruldane näide sellest ainulisest inimliigist, keda võiks nimetada homo historicus’eks. Tagantjärele vaadates tundub, et teatud mõttes oli Tarveli saatus ette määratud, tema ülesandeks kujunes päritud pärisnime – tema onu Peeter Tarvel oli üks sõjaeelse vabariigi suurimaid ajaloolasi – väärikas väljakandmine, selle veelgi suuremaks kirjutamine. Ja tõsi, Tarvelid on suutnud kahe peale Eesti ajalooteaduses korda saata rohkem kui kenake kateedritäis kolleege.

Mullune aasta kujunes Enn Tarvelile väikest viisi kokkuvõtete tegemiseks. „Eesti mõtteloo” raamatusarjas ilmus Marten Seppeli toimetamisel valik tema kirjatöid viimasest viiest kümnendist, 1960. aastast tänapäevani. See koguteos pealkirjaga „Ajalookimbatused” on õigupoolest esimene võimalus eesti lugejal Tarveli harali teadusloomingust ülevaatlik pilt saada, sest lõviosa tekstidest ilmus eesti keeles alles esimest korda (kõik autori enda tõlkes, seda nii inglise, saksa, soome kui poola keelest). Ammendav pole muidugi seegi kogumik, sest pilk Tarveli tööde bibliograafiale1 näitab, et raamatusse on kaasatud vaid väike, isegi kui olulisem osa tema lühematest tekstidest. Olgu möödaminnes mainitud, et Tarvel on juba kuues kutseline ajaloolane „Eesti mõtteloo” sarjas (Peeter Tarveli köide ilmus kümmekond aastat tagasi), kuid siiski esimene elavate seast. Ja väga võimalik, et see raamat saigi otsustavaks, miks võeti autorit tänavu pärjata riikliku teaduspreemiaga pikaajalise tulemusliku teadustöö eest. Kuid pole kahtlustki, et pikaajaline on Tarveli teadustöö olnud kindlasti, pikem kui pea ühelgi teisel Eesti ajaloolasel siiani, ja tulemuslikkuseski pole talle palju võistlejaid.
„Ajalookimbatused” on mugav materjal, mille põhjal Tarveli vaateid ajaloole lühidalt ja üldistavalt iseloomustada, ammendavam käsitlus eeldaks muidugi kogu tema loomingu kaasamist. Selles suunas on mõningaid katseid juba tehtud, nii näiteks Jaan Undusk ja Marten Seppel.2 Siin piirdun teadlikult vaid kõnealuse köitega.

Aegade sild
Kunagi tudengipõlves ütles mulle professor Jüri Kivimäe, kelle huvide haare võib Eestis vist ainsana Enn Tarveli omaga konkureerida, et eesti ajaloolase saatus on tegelda väga paljude uurimisteemadega, ent kui tal õnnestub need teemad kunagi kokku tuua ja seostada, siis võib sündida midagi sellist, mida ühe suure riigi tihti paratamatult kitsaste huvidega ajaloolase elus kunagi ei juhtu. See mõte on mind alati julgustanud uurima mitmesuguseid, esmapilgul väga irdu teemasid, ja mulle näib, et samasugusest mõtteviisist on kantud Enn Tarveligi töö. Niisamuti usun, et oma viimast kokkuvõtet pole Tarvel veel esitanud, sellist tööd, kus tõepoolest kogu elu jooksul kogutud mitmekülgne ajalooline teave ühe eesmärgi, Eesti ajaloo üldkäsitluse teenistusse rakendatakse.
Veidi nagu Jaan Kross, kes alustas algaja romaanikirjanikuna Eesti ajaloo keskaegsetest teemadest, liikus seejärel XVIII–XIX sajandi juurde, et viimaks pühenduda XX sajandi keerdkäikude kirjanduslikule lahtirääkimisele, nii on Enn Tarvelgi oma teadusteel läbi kirjutanud suure osa Eesti ajaloost, viikingite retkedest kommunismi kuritegudeni. Oma esimesed ülikoolitööd kirjutas Tarvel keskajast, venelaste abist Eestile XIII sajandi saksa-taani vallutussõdades ja riigi kujunemisest feodalistlikul Inglismaal, ent liikus seejärel varauusaja (XVI–XVII sajandi) uurimise juurde, valides oma väitekirja teemaks Poola võimuperioodi Liivimaal. Selles vallas avaldas Tarvel 1960. aastate alguses oma esimesed teadusartiklid ja need leiab vastse kogumiku alajaotusest „Poola aeg”. 1961. aastal kaitses ta edukalt kandidaadikraadi uurimusega talurahva ja riigimõisate vahekorrast Poola-aegsel Liivimaal. Doktoritöös avanes Tarvelile võimalus oma huvide ajalisi raame veelgi avardada, kui ta valis oma uurimisteemaks talurahva maakasutuse ja maksustamise alused XIII–XIX sajandil. See 1971. aastal kaitstud dissertatsioon, mis ilmus järgmisel aastal raamatuna „Adramaa” pealkirja all, ulatub oma käsitluses otsapidi 1944. aastani.
Kuid selmet liikudagi XX sajandi teemade juurde, mida tollane aeg muidugi ei soosinud, pöördus Tarvel järgmiseks ajas tagasi ja lülitas oma uurimisteemade sekka Henriku Liivimaa kroonika, et seejärel avardada fookust keskaegse Läänemere piirkonna ajalookirjutusele üldisemalt. Seda tööd kroonis 1982. aastal Tarveli toimetamisel ilmunud Henriku kroonika uus eestindus ja rida artikleid, mis on „Ajalookimbatustes” koondatud alaossa „Ajalookirjutus keskajal”. 1980. aastatest peale ongi Tarvel tegutsenud ennekõike medievistikas, avaldades teatava regulaarsusega käsitlusi keskaja poliitilisest, agraar-, sotsiaal- ja asustusajaloost. Selle uurimistöö olulisemad viljad leiab tema kogumiku alajaotusest „Keskaja ühiskond”.
Kuid Eesti iseseisvuse taastamine võimaldas Tarvelil haarata oma uurijahorisondile viimaks ka läinud sajandi keerulised teemad. Uuel aastatuhandel ongi märkimisväärne hulk tema energiat kulunud lähiajalooliste uurimisprojektide koordineerimisele ja eestvedamisele, olgu nimetatud näiteks töö koguteosega „Sõja ja rahu vahel”, Eesti Kommunistliku Partei organisatoorsete andmete koondamisega ja Nõukogude okupatsiooni kahjude ja tagajärgede analüüsiga. (See tahk Tarveli loomingust ei ole „Ajalookimbatustesse” paraku mahtunud.)
Viimaks ei saa jätta mainimata, et paaril viimasel kümnendil on Tarvel varasemast enam pidanud vajalikuks arutleda ajalookirjutuse iseloomu ja võimaluste üle üldiselt, isegi kui refleksiivne mõõde pole puudunud tema varasemaski uurimistöös. Hea ülevaate tema sellealastest mõtisklustest pakub „Ajalookimbatuste” esimene alaosa pealkirjaga „Mineviku mõtestamise raskused”.

Rahvuslikkuse ja teaduslikkuse pingeväljas
Kuidas iseloomustada Tarveli ajalookäsitust, nii nagu see ilmneb kogumikku koondatud artiklites? Mulle tundub, et selle saab püüda kahte märksõnasse: „rahvuslikkus” ja „teaduslikkus”.
Tarvel otsib ajaloost ennekõike järjepidevust: Eesti ajalugu on tal peamiselt „meie ajalugu”, huvi keskmes on „meie esivanemad”, kes on jätnud „meile tähtsa pärandi” (lk 11). Kõige klaarimal kujul ilmneb see kogumiku avaesseeks paigutatud 1993. aasta kõnes „Iseolemine”, kus autor tõdeb ühemõtteliselt: „Rahvuslus, natsionalism, ei ole meile mõni lapsik, ajast ja arust romantika ega mingi tagurlik ideoloogia, vaid väikerahva loomulik mõttelaad, vastutoime survele ja enesekaitsevahend” (lk 16). Ajalookirjutus pole Tarvelile niisiis pelgalt vahend minevikuteabe uurimiseks, vaid ka rahvusliku identiteediloome tööriist. Uurijana huvitab teda leida minevikust eeskujusid, mis virgutaksid veel praegugi meie rahvuslikku enesekäsitust. Hea näite pakub artikkel liivlaste vanemast Akost, kes ristisõdijatele vastu hakkas ja seeläbi elu kaotas. Tarvel resümeerib: „Küllap tuleks Akos näha hoopis meest, kes meeleheitlikult, viimase vähese jõuga püüdis maha raputada võõrast iket ja võitles väikese liivi hõimu rahvusliku identiteedi eest, et ei kaoks liivlaste keele kõla” (lk 189). Ajalookirjutus ei ole Tarvelile globaalne nähtus, vaid iga rahvas peab oma ajaloo ise kirjutama, sest kui ta seda ei tee, siis teevad seda tema asemel teised. Kõneka pealkirjaga essees „Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt?” toonitab ta väga selgelt: „Ei tule käpuli lasta võõramaiste – nõukogude (resp. vene), saksa, euro- või ameerika – ajalookäsitluste ees, meil tuleb lähtuda oma rahvuslike huvide eeldusest” (lk 50). Torkab silma, et Tarvel ei aruta raamatus kordagi võrdleva ajaloo võimaluste üle, valida on ikka vaid „meie” ja „nende” ajaloo vahel. Pigem hoiatab ta liigse mõistmise ja laiahaardelisuse eest: „Kõigi huvide ja seisukohtade mõistmine ja austamine viib rahvuslike huvide eitamisele, nihilismile, tõelisele rahvuslikule masohhismile” (lk 51).
Kuid Tarvel ei ehita oma rahvuslikku ajalookäsitlust soovmõtlemise libedale pinnasele, vaid toonitab professionaalsete kutseoskuste ja kriitilise ainesekäsitluse vajalikkust. Mitmed kogumiku artiklid õgvendavad halastamatult rahvusliku ajaloo käibetõdesid. Selle parim näide on artiklid „Idrisi ja Tallinn”, mis ühemõtteliselt välistab igasuguse seose Idrisi maailmakaardi ja Tallinna vahel, ning „Sigtuna hukkumine”, mis revideerib tavateadmisi Sigtuna hävitamisest eestlaste poolt. Tarvelil on teravat silma igasuguste katsete osas paisutada rahvuslikku ajaloopilti suuremaks kui tõendusmaterjal otseselt lubab. Kommenteerides 1950. aastate nõukogude ajalookirjutuses levinud käsitlusi, kuidas juba enne XIII sajandi vallutust olid Eestis levinud feodaalsuhted ja linnailmelised keskused, nendib Tarvel sapiselt, et sellistes tõlgendustes „ilmneb kindel tendents, püüd näha oma muinasühiskonda võimalikult arenenuna, leida oma rahva seast vürste ja kuningaid”. Lisades: „Tundeelamuslikult toitub see tendents ilmselt väikerahvale omasest alaväärsuskompleksist” (lk 153, vrd lk 228). Samasuguseid tendentse silmab Tarvel hiljemgi, näiteks 1990. aastatel, kui tehti katseid hinnata ümber vallutuseelse Eesti ühiskonna arengutaset: „Minu arvates on see uus rahvusromantiline laine; seekord osutati küll ühe lähtekoha ja kaudse tõestusvõimalusena teoreetilisele arheoloogiale, aga mitte eriti otsestele allikalistele tõenditele” (lk 231).
Nagu näeme, liigub Tarveli ajaloomõte rahvuslike huvide ja teadusliku ajalookäsitluse pingeväljas. Ühest küljest tuleb ajalugu uurida selleks, et kaitsta meie rahvuslikku iseolemist ja enesepilti, teisest küljest ei tohi selle juures teha mööndusi ajalooteaduse kriitilistele põhimõtetele. Väljapääsuna dilemmast pakub Tarvel välja idee nii-öelda suhtelisest objektiivsusest, seda laadi teaduslikust mõtteviisist, mis on teadlik oma (rahvuslikest) väärtushinnangutest. Tarvel sedastab, et pole võimalik kirjutada objektiivset ajalugu, mis on ajaloolase seisukohtadest ja hoiakutest rippumatu, noomides neid, kes kujutavad ette, „et on tõepoolest olemas mingi puhas, teaduslik, üldinimlik, üldmoraalne, üldhumaanne ajalookäsitus” (lk 49). Igasugune ajalookirjutus „sõltub kõigepealt uurija väärtushinnangutest ja -süsteemist. Selle süsteemita ei saa otsust langetada ühegi ajaloolise fakti üle” (lk 233, vrd lk 47–48, 60–61). Ajalookirjutus suudab ühildada rahvuslikud väärtushinnangud ja teaduslikkuse nõudmised, kui ta järgib ajalooteaduse metodoloogilisi põhimõtteid: „Nõutavat objektiivsust ei saavutata oma rahvuslike huvide ja lähtekohtade mahasalgamisega, vaid objektiivse, seinast seina ulatuva allikavalikuga ning ajaloolise uurimistöö põhimõtete ja metoodiliste võtete ning loogikareeglite järjekindla rakendamisega” (lk 57).
Üldistades võib resümeerida, et Tarveli ajaloovaated näivad liigituvat suunda, mida tänapäeval nimetatakse „voorusepistemoloogiaks” (ingl virtue epistemology). Selle teadusfilosoofilise koolkonna käsituses on teadustöö objektiivsuse kriteeriumideks konkreetse distsipliini normatiivsete vooruste jagamine ning teadlaste ühised eetilised ja kognitiivsed väärtused. Selles mudelis ei taga ajalooteadmiste tõsiseltvõetavust mitte üksnes allikad, vaid ajaloolase isiksus, „ilma uurija konstitueeriva, määrava panuseta ei saa ajalooteadmine üldse tekkida”, nagu Tarvelgi sedastab (lk 60).
Enn Tarvel on kahtlemata Eesti ajalooteaduse üks suuremaid isiksusi, suveräänne uurija, kelle episteemilistes voorustes pole olnud põhjust kellelgi kahelda. Praeguseks on tema nimi ise muutunud omalaadi garantiimärgiks, vooruste verstapostiks, mida kasutavad enda huvides meelsasti nii poliitilised publitsistid kui akadeemilised kolleegid. Tarvelit see mõistagi ei morjenda, temal on oma asi ajada, sest ajaloolase amet ei ole üksnes kutsumus, vaid ka vastutus.

1 Enn Tarveli valikbibliograafia. Rmt: Sõnasse püütud minevik. In honorem Enn Tarvel. Koost. Priit Raudkivi ja Marten Seppel. Argo, 2009, lk 427–440.
2 Jaan Undusk, Enn Tarvel 75. Psühhograafiline skits. – Tuna, 2007, nr 2 lk 142–146; Marten Seppel, Enn Tarveli sammust ja rammust. – Sõnasse püütud minevik, lk 11–28; vt ka Jaan Unduski järelsõna Enn Tarveli „Ajalookimbatustele”, lk 423–435.