Eneseväljendus kui väärtus

Eestigi liigub eneseväljenduse ja valikuvabaduse väärtustamise poole – olukorda, kus igaüks saab olla, nagu tahab, ning tal on ressursse selle teostamiseks.

MARGUS OTT

Triin Heinla artikkel „Vabadusest ja mugavusest“ (Müürileht 5. V. 2017) tekitas ootamatult laia ja kaalukat vastukaja: Berk Vaher „Paar sõna hipisaarte revolutsionäärile“ (ERR, 11. V. 2017), Mikk Pärnits „Kaitsekõne hipiplikale“ (ERR, 15. V. 2017), Madis Müür „Ettevõtja vastus Hipisaartele: lahendused leiduvad hästitoimivas kapitalismis“ (Müürileht, 16. V. 2017), Joonas Kiik „Meie eitus, meie jaatus“ (Sirp, 26. V. 2017), rääkimata elavatest keskusteludest ühismeedias.

Valupunkt

Kui mõni pealtnäha vähetähtis sündmus või sõnum tekitab ootamatult laia kõlapinda, siis võib arvata, et see oli puudutanud mingit olulist, tundlikku punkti.1 Järgnevalt uurin, mis valupunkt see võis olla.

Heinla kirjutas sellest, kuidas ta polnud rahul konformeerumissurvega ning sõitis ära, esmalt Kanaari saartele, seejärel Katalooniasse ja Saksamaale, kus katsetas teistsugust eluviisi, kus „raha ei ole põhielement“. Kuna see eluviis on Eestis vähelevinud, siis kirjeldab Heinla seda ingliskeelsete mõistetega off-grid, survival mode, dumpster-diving, busk’imine. Heinla püüdis toime tulla minimaalsega, süües toitu, mis muidu läinuks äraviskamisele, ning luues kontakte teiste inimestega väljaspool tavalisi etableerunud ühiskondlikke struktuure.

Ta leiab endas mässumeelsust stereotüüpide vastu, sealhulgas ka mässumeelsuse stereotüüpide vastu („Aga kui mulle meeldib luua ruumis ilu, süüa teha ning hoolitseda loomade ja inimeste eest?“). Heinla jutus on tugev eliidivastane paatos: „Ma usun tõesti, et meie generatsioonil on võime purustada iganenud autoritaarset korda, vikerkaaresõdalastel jäi aga vajaka jõulisusest. Vajaka jäi vihast, mässumeelsusest, võitlusvaimust! Be the change you want to see, aga ma mõistsin, et pole vaja lõputult kohaneda keskkonnaga, kui kaine mõistus ütleb, et ümbritsev keskkond on üsna fucked up. Pole vaja end veenda, et viga on sinus.“

Ühtlasi avastab ta usalduse kaasinimeste vastu: „Sain teadlikuks, et läänemaailmas pole võimalik tänaval nälgida, et heaoluühiskonnas ei pussitata sind kiriku kõrval või telgis magades. Et müüdid inimeste vaenulikkusest on valed. Inimesed tahavad pigem anda, kui oled ise valmis selle vastu võtma. Me ise loome illusiooni kaitseseisundist ja fassaadi vajalikkusest, mis loob ründaja näol automaatselt polaarsuse. Kui pole kaitsehoiakut, pole ka midagi, mille eest end kaitsta.“

Inglehart-Welzeli kultuurikaart. Vertikaalteljel traditsionalism vs. ilmalik ratsionaalsus, horisontaalteljel ellujäämis- vs. eneseväljendusväärtused.

http://www.worldvaluessurvey.org/images/Cultural_map_WVS6_2015.jpg

Eneseväljendus- ja ellujäämisväärtused

Heinlat kritiseeriti naiivsuses, rumaluses, aupaklikkuse puudumises süsteemi vastu, tänu millele ta materiaalselt elus püsib. See tundub aga kummaliselt tugeva reaktsioonina sedasorti tekstile. Mis võiks olla põhjus, miks see süütu kirjutis, mis Soomes jäänuks ilmselt täiesti tähelepanuta, Eestis nii palju poleemikat tekitas?

See on arvatavasti seotud sellega, mida Ronald Inglehart ja Christian Welzel nimetavad eneseväljendusväärtusteks.2 Nad vastandavad seda ellujäämisväärtustele. Eneseväljendust hakatakse ühiskondlikult üldiselt rohkem väärtustama siis, kui füüsiline ellujäämine on enam-vähem kindel, nii et majanduslikku, kognitiivset ja sotsiaalset ressurssi vabaneb n-ö Maslow’ püramiidi ülemiste astmetega tegelemiseks, oma isikupäraste võimete väljaarendamiseks ja oma meeldumustega tegelemiseks.3 See tähendab sallivuse kasvu: kui elu pole ohus, siis ollakse sallivamad ka endast erinevate inimeste suhtes. Erinevust tajutakse rikkusena, huvitavana ning seda ka otsitakse: einestatakse Hiina restoranis, reisitakse Paapua Uus-Gineasse jne. Jõukamas ühiskonnas on üldiselt ühiskonnaliikmete haridustase kõrgem, nad suudavad ja soovivad moodustada mitmesuguseid suhteid teiste inimestega. Sellised inimesed on majanduslikult, kognitiivselt ja sotsiaalselt sõltumatumad ja iseseisvamad. Nad väärtustavad eneseväljendust, s.o enese nüansseerimist, rikastades oma sisemisi (kognitiivseid, kogemuslikke) ja välimisi (sotsiaalseid, biosfäärilisi) liigendusi. Nad kalduvad kahtlema autoriteetides ja olemasolevates struktuurides ning seega loomuldasa toetavad ja edendavad demokraatiat, kus selline eneseväljendus kõige paremini teostuda saab. Nad on suhteliselt usaldavad võõraste suhtes.

Ellujäämis- ehk materialistlikud väärtused seavad esikohale grupikonformismi, oma valikute ja väljenduste allasurumise grupisolidaarsuse nimel. Eriti kui ellujäämine on ohus, siis on äärmiselt oluline see tugi, mida saadakse oma gruppidelt (suguvõsa, naabruskond jms). Intensiivne läbikäimine grupi sees nõrgendab sidemete loomist grupivälistega ning grupiväliseid isikuid võidakse pidada ohuallikaks. Sellised grupid on seesmiselt patroneerivad või autoritaarsed ning väliselt umbusklikud või vaenulikud. Väga tähtsaks peetakse eneseohverdust grupi nimel (nt eesti naine peaks eesti rahva säilimise nimel sünnitama vähemasti kolm last, isegi kui ta ise seda ei taha).

Eneseväljendusväärtuste esiletõusu seostavad Inglehart ja Welzel post­industriaalse teadmispõhise ühiskonnaga, kus majanduse alus nihkub tööstuselt teenindussfääri ning tootmismahtude asemel saab põhiliseks loovus, innovaatilisus. Inimestel on vähem tegemist rutiinse tehasetööga ja rohkem tegemist teiste inimeste, info ja ideedega. Selle üheks saaduseks on sooline võrdõiguslikkus, kuivõrd sedasorti loovate tööde puhul on järjest vähem vahet, mis soost on nende tegija.

Oma ühiskonnakirjelduses eritlevad nimetatud autorid veel teist telge, millel on ühel pool ilmalik ratsionaalsus ja teisel pool traditsionalism (vt joonist).4 Seda mõõdet seostavad nad tööstusrevolutsiooniga, kui masinatel tuginev tööstuslik tootmine õõnestas varasemaid religioosseid autoriteete, kuna elu läks kindlamaks ja ennustatavamaks. Piltlikult öeldes ei olnud enam vaja jumalatelt põllu peale vihma paluda, kuna vabrikus katuse all masinad andsid toodangut vägagi ennustataval moel. See aga ei toonud veel kaasa emantsipatsiooni ja eneseväljendusväärtuste kasvu: lihtsalt riiklik, ilmalik, ratsionaalne ja bürokraatlik autoriteet asendas religioosse. Grupikonformism (eriti tööliste seas) jäi endiselt tugevaks.

Üleminek industriaalühiskonna ühiskondlikelt struktuuridelt postindustriaalsetele võib olla muu hulgas üks põhjus, miks on esile kerkinud mitmesugused populistlikud liidrid ja liikumised väljastpoolt varasemaid poliitilisi jõude või nende äärealadelt: Syriza, Podemos, Sanders, Trump, Macron jmt. Vähemasti osa sellest energiast tuleb inimeste äratundmisest, et kogu olemasolev poliitiline süsteem on lubjastunud, pehkinud ega suuda oma hierarhilises ülesehituses arvesse võtta üha eripalgelisema ja dünaamilisema kodanikkonna soove. Saab näha, kas senised hierarhilise ülesehitusega industriaalajastu parteid suudavad teiseneda sel moel, et kohanevad avalikkusega, kellel on suurem eneseväljendusnõue, või korralduvad poliitilise elu jõujooned ülepea ümber, nii et mitteinstitutsionaalne tegevus saabki tähtsamaks. On arusaadav, et praegusel ebaselgel ja ebakindlal üleminekuajal kerkib üles ka anakronistlikke hõllandusi ning et mõnel pool püütakse toimivast demokraatiast liikuda tagasi autoritaarse režiimi juurde (nt Ungaris ja Poolas). Igatahes teadmispõhises maailmas, kus oluline on loovus ja igaühe eripära, ei ole selline materialistlikel ellujäämisväärtustel ja grupikonformismil põhinev elukorraldus jätkusuutlik. Milline korraldus aga osutub jätkusuutlikuks, ei ole veel selge.

Eestis domineerivad ellujäämisväärtused

Kui naasta Heinla kirjutise juurde, siis selles võib näha just nimelt mitmesuguseid eneseväljendusväärtuse avaldusi: vastasseis autoriteedile, postmaterialistlikud väärtused, sillaloome teistesse gruppidesse (bridging, vastandina grupisisesele bonding’ule), võime usaldada inimesi väljaspool kitsast sisegruppi, ökoloogia tähtsustamine jne. Eestis aga domineerivad seniajani ellujäämisväärtused, nii et sellest ka konflikt (Vahergi räägib rahvakillust, „kes oma argises eluvõitluses kipub teinekord unistajaid ja kaunishingi alla suruma“). Soome asub eneseväljendusväärtuste skaala teises, kõrges otsas, nii et seetõttu arvatavasti olekski sedasorti poleemika kõnealuse artikli ümber seal mõeldamatu.

Ka Eestis olukord ajapikku muutub: vanemates põlvkondades domineerivad rohkem ellujäämisväärtused ja nooremates rohkem eneseväljendusväärtused, nii et ajapikku liigutakse Eestiski eneseväljenduse ja valikuvabaduse väärtustamise poole ning jõuame olukorda, kus igaüks saab olla, nagu ta tahab, ning kus igaühel on ka ressursse oma valikute teostamiseks. On tõsi, et sellised muutused käivad väga aeglaselt (suuresti lihtsalt selle kaudu, et vanemast otsast surevad ära need, kelle jaoks domineerivad ellujäämisväärtused) ning see tendents võib ajutiselt ja lühikeses ajaskaalas ka peatuda või ümber pöörduda, juhul kui tajutakse taas suuremat ohtu ellujäämisele. Üldine suund on aga isikute võimustumise suunas, nende otsustusjõu kasvu ja valikuvabaduse suurenemise poole.

Võiks arvata, et keskealised loomuldasa tähtsustavad rohkem ellujäämisväärtusi, kuna nad peavad hoolitsema enda ja oma perekonna ülalpidamise eest, kuid Inglehart ja Welzel näitavad, et arenenud ühiskondades püsivad vahed ellujäämisväärtuste osas eagrupiti läbi aja, nii et ülehomsed keskealised võivad olla liberaalsemadki kui tänased noored.

Kahesugused indiviidid ja kollektiivid

Kuigi Inglehart ja Welzel ise seostavad oma eneseväljendusväärtust teiste uurijate individualismimääraga ning ellujäämisväärtusi kollektivismimääraga, on äärmiselt oluline tähele panna, et sellel teljel ei ole ühes otsas individualism ja teises otsas kollektivism, vaid selle mõlemas otsas on eri sorti nii indiviidid kui ka kollektiivid. Ellujäämisväärtuse otsas on homogeenne kollektiiv, mille liikmed eristuvad üksteisest nõrgalt ning grupikonformismi nimel surutakse alla teiste ja enda erisusi; välisgruppidega suheldakse vähe, nii et grupp on staatiline. Eneseväljendusväärtuste otsas on heterogeenne kollektiiv, mille liikmed on erisugused ning suhestuvad üksteisega paljudel viisidel. Ei olda suletud sisegrupp, vaid luuakse sildu paljudesse gruppidesse, mistõttu muutused ja mõjutused saavad ühiskonnas levida, andes sellele dünaamika, plastilisuse ja kohanemisvõime.

Kuna ühiskonna arenedes indiviidid saavad rohkem ja iseseisvalt langetada otsuseid ega sõltu enam nii suurel määral grupikonformismist ja autoriteetidest, siis võib mõnele pealiskaudsele vaatlejale jääda mulje, et tegemist on egoismiga ning see võib ühiskonnale ohtlikuks saada. Tegelikult, nagu Inglehart ja Welzel rõhutavad, ei too eneseväljendusväärtused endaga kaasa mitte egoismi, vaid humanismi, s.o sallivust ja hoolivust mitte ainult lähikondlaste, vaid kõigi inimeste ja üldse elusolendite vastu. See on teistsugune, nüansirikkam, mitmekesisem, vägevam kollektiiv, mida edendatakse.

Kitsamalt poliitilises plaanis on seoses eneseväljendusväärtuste levikuga kardetud poliitilise apaatia levikut: eriti just noored käivad arenenud maades loiult valimas. Kuid jällegi pole tegemist mitte poliitilise aktiivsuse kahanemisega, vaid selle transformeerumisega: poliitikat tehakse uuel kujul. Mitte enam tingimata massiparteides oma bürokraatliku masinavärgi ja oligarhilise juhtimisega, vaid mitmesuguste petitsioonide, meeleavalduste, boikottide, skvottimiste, kunstiteoste, loodusaktivismi jpm kaudu. Tihti ei ole seal liikmete nimekirju ega ranget organisatoorset struktuuri ning sageli jäävad need lühiajaliseks, just antud asja ajamiseks. Sedasorti poliitiline tegevus on arenenud ühiskondades järjest suurenenud. Poliitilist aktiivsust ei saa enam mõõta valimisaktiivsuse järgi (pealegi toimivad valimised harilikult väga harva, paari aasta tagant), vaid oluliseks saavad mitmesugused muud inimeste mobiliseerimise ja poliitilise surve avaldamise viisid.

Pinge süsteemis

Inglehart ja Welzel näitavad korrelatsiooni eneseväljendusväärtuste ja demokraatia vahel, kusjuures see seos on eriti tugev, kui teha vahet toimival ja formaalsel demokraatial (esimese üks oluline tunnus on eliidi madal korruptsioonitase ning vähemuste respekteerimine): mida kõrgem on ühiskonna eneseväljendusväärtuse näitaja, seda tõenäolisemalt on tegemist demokraatiaga, ning kui eneseväljendusväärtusi toetab üle poole elanikkonnast, siis on peaaegu kindlasti tegemist ka toimiva demokraatiaga. Nõnda saab eneseväljendusväärtuste järgi ennustada ühiskonna demokraatlikkust.

Üks asjaolu, mis selles osas natuke muret valmistab, on see, et Eestis on toimivat demokraatiat tunduvalt rohkem kui (madala) eneseväljendusväärtuste määra järgi eeldada võiks – Eesti ühiskond on tegelikult võrdlemisi autoritaarsuselembene.

See tähendab, et ühiskonnas on pinge ning kui poliitilises süsteemis peaks toimuma korrektuur, siis võib karta, et autoritaarsuse poole (Ungaris ja Poolas on eneseväljendusväärtused umbes sama madalal kui Eestis). Muidugi on tegemist pelgalt tõenäosusliku ja statistilise nähtusega, aga see tähendab seda enam, et demokraatia pole Eestis kaugeltki midagi kindlat ja kättevõidetut. Lootkem, et Eesti demokraatia peab siiski vastu sinnamaani, kuni ühiskond hakkabki hindama eneseväljendusväärtusi sellisel määral, et demokraatia saab seesmiseks tarviduseks.

Tusk ja rõõm

Ellujäämisväärtustel on oma otstarbekus olukorras, kus ellujäämine on ohus. Näljahädad on aga Eestist juba ammu kadunud ning siis hakkavad ellujäämisväärtused ühiskonna arengut ja inimeste õnne pärssima. Süsteemis, kus teiste eneseväljendust tasalülitatakse, tekib nullsummamäng: mina ei taha teistel lubada kuigivõrd erineda või ennast väljendada (eriti kehtib see mitmesuguste nõrgas positsioonis olevate gruppide vastu), ning teised omakorda tühistavad minu eristumispüüu. See tähendab püsivat frustratsiooni, tuska. Inimestel on loomulik eristumis- ja väljendumistung, aga see saab siis pidevalt tasalülitatud nii objektiivsete tegurite (nt vaesus) kui ka ühiskondlike mõjurite (ühiskondlik hinnang) poolt. Selle tulemusena ühiskond, kus domineerivad materiaalsed ellujäämisväärtused, on vähem õnnelik. Inimesed ei saa olla vabalt, vaid peavad pidevalt olema hirmul teiste ja teiste arvamuse pärast; ning see frustratsioon võib omakorda väljenduda vihana mõne välisgrupi vastu.

Ometi peaks ühiskonna eesmärk olema just nimelt see, et kõik saaksid olla võimalikult vabad ja rõõmsad. Nad on seda siis, kui nende eneseväljendustungi ei pärsita tarbetult, vaid igaüks saab maksimaalselt välja arendada oma võimeid ja huve ning sellisena mitmekesiselt lävida kaasinimestega nii oma lähiümbruses kui ka kaugemal, ning ka üldse loodusega. Mikk Sarv pakkus tõlke väljendile sustainable development, kui mõiste „jätkusuutlik areng“ ei olnud veel juurdunud: „mõnus minek“. Ühiskonna eesmärk peaks olema mõnus minek; eneseväljendusväärtused ja nendest johtuv peenem läbikäimine teistega aitavad sellele kaasa.

1 Heinla „solvas, puudutas isiklikult. Järelikult oli tüdrukul kusagil väga sügavalt õigus“, „Heinla andis kerge müksaka meie väärtushinnangute pihta, kuid kui need koheselt kõikuma lõid siis on tõesti tema jutus iva.“ (Mikk Pärnits, „Kaitsekõne hipiplikale“, ERR, 15. V. 2017).

2 Vt „Modernization, Cultural Change, and Democracy“, Cambridge: Cambridge University Press, 2005.

3 See on nõnda statistiliselt ja ontiliselt. Ontoloogiliselt ei saa muidugi olla ellujäämist ilma eneseväljenduseta; ahtas mõttes ellujäämisega tegelemine on lihtsalt väga kitsastesse raamidesse surutud eneseväljendus.

4 Kui kaardistada riigid nendel kahel teljel (eneseväljendus- vs. ellujäämisväärtused ja ilmalik ratsionaalsus vs. traditsionalism), siis paikneb Eesti oma kõrge ilmalikkuse taseme ja madalate eneseväljendusväärtustega huvitaval kombel Taiwani ja Hiina kõrval ja need osutuvad Eesti kõige lähemateks naabriteks, olles sageli lähemalgi kui Läti või Leedu. Soome paikneb hoopis joonise teises nurgas (kõrge ilmalikkuse ja kõrge eneseväljenduse tase).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht