Enesetõestamise tähtis hetk

Kaarel Tarand

  On üks kindel teema, milles me eestlaste ja lätlaste võrdlemisel kindlalt alla jääme. Riia kesklinnas seisab Vabadussõja monument, meie pealinna keskel mitte. Väiksemad meie hulgas võivad alati öelda, et ega eestlaste soomusrongideta Lätil ju vabadust polekski ja meie oleme ikkagi paremad. Aga näiteks võõrale seda peensust juba ära ei seleta. Sealt edasi on põnev spekuleerida, kas Tallinnas oleks Vabadussõja keskne monument nagu Riia oma okupatsiooni kurjuse üle elanud või mitte. Ses mõttes on ehk isegi hea, et eestlased oma monumenti enne sõda valmis ei saanud. Sest kui Eestit valitsenud kommunistid erinevalt Läti omadest oleksid samba likvideerinud, kus oleks siis häbi ots! Või hoopis vastupidi – oleks üks asitõend rohkem selle kohta, et kõik kohalikud nomenklatuursed tegelased siiski ei ajanudki iseseisvuse asja, nagu aastal 2006 on moes väita.

Me saame alustada puhtalt lehelt, mis sest, et asjatundjatele on Tallinna vabadussamba rajamise pikk ja nurjumisi täis eellugu hästi teada. Teadma peab, aga mitte nüüd kogu ajalugu pommina jala küljes kaasa vedama. Paistab, et seekord on ka valitsus täis otsustavust auküsimus võiduka lõpplahenduseni viia. Ent nagu Sirbi vestlusringis kõneldust saab järeldada, on probleeme ja kiusatusi veel käimata tee igal sammul ette näha.

Võib eeldada, et vabadussamba alal on ühiskonnas asjatundjaid rohkemgi kui Eurovisiooni esinduslaulu valimise puhul, seega sadu tuhandeid. Võib minna keerukat ja kulukat otsedemokraatia teed või siis usaldada asjatundjaid. Ma ei näe praegu ühtki põhjust, miks avalikkus ei võiks käivitatud protsessis asjatundjaid usaldada, vaid peaks ise vastutuse haarama. Muidugi, usaldus tuleb pideva suhtlemisega välja teenida. See tähendab, et ideekonkursi hindamiskomisjoni kogu tegevus ja eriti lõppotsused peavad olema väga hoolega ja põhjalikult motiveeritud. Näiteks paremini kui Eesti Rahva Muuseumi hoone konkursil. Kui auväärse žürii liikmed peavad enne otsuse väljakuulutamist selle iseendale igakülgselt ära põhjendama, pole ka kartust, et otsus saaks väga vigane või kallutatud, liiga madalale maitsele orienteeritud või rahaliselt popslik tulla.

Vaadates asja samba võimalike loojate silmadega võib mõista kõhklusi või koguni sügavat skepsist kogu ürituse suhtes. Pettumusi on Vabaduse väljaku esindusväljakuks kujundamisel kätt proovinuist ette tulnud kõigil: kord ei mõista žürii kunsti, kord kaob poliitiline tahe, kord lämbub protsess juriidilistesse võrkudesse. Aga sellest hoolimata on mul raske ette kujutada Eesti kunstnikku, kes loobuks võistlusel osalemisest ainuüksi arvamuse tõttu, et ega niikuinii seekordki midagi välja ei tule. Tegu on siiski unikaalse võimalusega end ajaloos põlistada. Ka auhinnad on seekord nii soliidsed, et ükski ei peaks tohtima öelda samamoodi, nagu mõnel arhitektuurikonkursil on juhtunud: et head ja tasuvat tööd on niigi palju ning osalemine mõttetu kulutus, mida auhinnafond kuidagi ei kompenseeri.

Olulisem on siiski muu. Esiteks, kuna võistlus tõotab tulla rahvusvaheline, siis ei tohiks puududa võistluspinge. Enese mõõtmine rahvusvahelisel tasemel on väärtuslik kogemus igal juhul. Teiseks, riik pakub välja suurepärase võimaluse oma oskuste rahvusvaheliseks reklaamimiseks. Võitjale eriti, sest tema teosest saab Eesti esimene ja esialgu ainus monument, mis garanteeritult vilksatab pidevalt läbi maailma meediast. See võib tähendada uusi tellimusi ja surematust ka väljaspool Eestit.

Kolmandaks, monument muutub kunstilise inspiratsiooni ja uute teoste allikaks, seda pildistatakse ja maalitakse, sellest hakatakse tuletama rahva esindussümboolikat, kõikvõimalikke logosid ja märke. Võimalik, et just uus monument aitab juba ammu Eesti pealinnast eksitavat pilti andval nn kilukarbisiluetil lõpuks ajalukku kolida. Selle vanakese piinamine on niigi kahetsusväärselt kaua kestnud.

Laiem publik paneb end muidugi kõige rohkem proovile. Meilt kõigilt (valijatelt) oodatakse meelekindlust, valitsusele suunatud nõudlikkust – lubasite, nüüd tehke ära ka. Samas eeldab omajagu karmi iseloomu kasvatamist hoidumine asjatundlikkust nõudvasse otsustusprotsessi liigsest sekkumisest. Nagu öeldud, seisukoht kujuneb pea kõigil eestlastel. Väga hea, aga tuleb hoolikalt kaaluda, kus, millal ja kuidas seda serveerida. Sellel, kui näiteks suuremad ajalehed kuulutaksid välja ametliku konkursiga paralleelselt üldrahvaliku joonistusvõistluse, võiks olla lõpptulemusele pigem negatiivne kui positiivne mõju, sest nii tekkiv müra tapaks kogu olulise informatsiooni ja lõpuks ei saaks enam keegi aru, millest räägime, kui räägime sambast. Ühesõnaga, usku on vaja. Ja ainult natukene veel kannatust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming