Endis-Eestit lugedes

Krista Kodres

Endis-Eesti elu-olu. Lugemispalu kodusest ja perekondlikust elust.Koostanud ja toimetanud Mall Hiiemäe. Eesti Kirjandusmuuseum, 2013. 396 lk.

Mall Hiiemäe kokku pandud raamat „Endis-Eesti elu-olu. Lugemispalu kodusest ja perekondlikust elust” rõõmustab ilmselt paljusid lugejaid. Küllap sobib see hästi nii põllumehe kui professori lugemislauale ning kes teab veel, kelle omale sinna vahele – põhimõtteliselt peaks see pakkuma huvi igaühele, kes midagi „eesti asjast” teada tahab. Raamatukaante vahele on saanud valik siinsete mäluasutuste varakambris peidus tekstidest (varaseimad 1868. ja hilisemad 1943. aastast), üleskirjutusi rahvapärimuse kogujatelt või nende kohalikelt informantidelt, aga ka laule ja vanasõnu. Nagu pealkiri ütleb, on valimiku teemaks esivanemate elu-olu. Varem on samas sarjas ilmunud Eesti Rahvaluule Arhiivi esimese juhataja Oskar Looritsa (1900–1961) valitud tekstid kaluri ja meremehe elust (2002) ning metsaelust ja jahindusest (2004). Mall Hiiemäe kirjutab kogumiku saatesõnas, et „teel heaoluühiskonda pole liiast aduda, missugune oli nn. puuaeg puust hoonete ja majariistadega, millised olid toidud, kuidas pikkadel talveõhtutel tubaseid töid tehti, valgusallikaks peerg või küünal”. Tegu pole aga sugugi valdavalt materiaalse kultuuri lugemikuga, vaid tekstide sisuks on talupere päeva kulg, kõikvõimalikud sündmused ja nendega seotud rituaalid, peresuhted, söök-jook, rõõmud ja hirmud.
Ilmselt loeb iga praegune lugeja neid tekste omal moel. Mina olen kunagi suviti maalapseks käinud linnainimene, ajaloolase diplomiga humanitaar-kunstiteadlane, muidugi interdistsiplinaarne, nagu ajale kohane. Seega, ma pole ei etnoloog, antropoloog ega folklorist, nende tekstide lugeja distsipliinide teadmisvaramu seest. Seetõttu nüansseerisid tekstid minu seniseid teadmisi küllalt palju ning muidugi manasid silma ette terve rea äärmiselt huvitavaid teemasid, mida see materjal laseks arendada. (Andestatagu, kui ma eksin, aga ka raamatu lõpus toodud kirjanduse nimestik osutab, et monograafilisi käsitlusi argise elu-olu teemadel on erialateadlastelt viimati ilmunud ülivähe. Ajakirja Mäetagused järgi otsustades on aga huvitavaid tõlgendusideid nimetatud valdkondade uurijatel küllaga. Küllap kumab selle tõsiasja taga juba kahjuks sügavalt juurdunud kohalik teaduspoliitika, kuid see on teise artikli teema.)

Luksus puudus
Üks võimalus elu-olu tekste lugeda on jälgida informatsiooni, mida need pakuvad. Kõige selgem on teave ehitiste ja muu materiaalse kultuuri kohta. Loeme, missugune oli talupoja elamu: ilma vundamendita tahumata palkidest ja samblaga topitud rehielamu, õlest katuse ja savist põrandaga, lattidest laega, 8 jalga (2,4 m) kõrge, väga väikeste paarikümnesentimeetriste akendega, mille ees parimal juhul põis, ukseaugud „säärased, et peaaegu käpakil võidud astuda, umbes 4-5 jalga kõrged …”, ilma „pliitata”, koldega, ilma korstnata (lk 9–15, Ernst Saabas, Suure-Jaani kihelkond, 1894, vt ka
lk 52-53). Saab lugeda ka taluõue planeeringust ja kõrvalhoonetest ning -õuedest. Üsna palju on andmeid hoonete sisustuse kohta. Sealt võib muuseas leida asju ja nende nimetusi, mis on tänapäeval täiesti võõrad: patsas (laudadest lavats), lõugas (kolde ette müüritud maakividest iste), värat (pool-uks-aken), peapakk (puust padi) jpt. Kuid leiab muidugi ka tuttavaid asju nagu säng, kirst ja pink. Kõik esemed, mida sai teha puust, tegid peremees ja perepoeg ise, raud­asjad aga sepp. Materiaalse kultuuri poolelt saabki tekstide kaudu aimu ka tööriistadest, muust majavarast, riietest, neile lisaks loomadest ja nende pidamisest. Kirjeldusi on hea lugeda koos piltidega ning õnneks on kogumikus ka joonistusi ja fotosid, mida muidugi võiks olla rohkem – nagu alati. Asjade ja mööbli kirjelduste puhul oli mulle üllatuseks nn luksus- või esindus­esemete peaaegu täielik puudumine. Silma jäi vaid paar kohta, kus kirjutati peremehele mõeldud leentoolist (lk 49, 1893), kappidest, mis kirstude kõrval olid harulduseks (lk 44, 1920) või ka siis vahetegemisel „prost” ja „saarekirja” värvitud esemetel (lk 58, 1941). Viimane on tore näide rahvaesteetikast, mis peegeldab eeskujuvõttu linnakultuuris levinud odavast meetodist – väärispuidu imiteerimisest, eseme värvimisest puidusarnaseks (nn aaderdamine), et ilusam oleks.
Rubriigi alla „Vana aja päevarütmid” on raamatus kogutud argielu kirjeldused, mis erinevad mõistagi sesooniti. Suviti oli „varajane ülestulek enne kukelaulu …” (lk 83, Põlva khk, Joosep Tamm, 1913). „Magamise pääle ei kulutatud mitte palju aega. Suvel, kui keskhommiku und võeti, ei ulatunud öösine magamine sagedast ja mitmes kohas üle kolme kuni nelja tunni …” (lk 86, Suure-Jaani khk,
A. Johannson, 1896). Talvel pimedaga mindi jälle vara magama; magati ühes sängis, lapsed jalutsis. Ühtlasi saab tekstidest aimu paljudest argistest majapidamistöödest: seatapmisest, prussakatõrjest, saunakütmisest, leivateost, seebikeetmisest, õlleteost jne.
Vägagi köitvad on ka sünni-, pulma- ja matmistavade kirjeldused. Torkab silma, et eriti nende nn liminaalsete sündmustega, mille tagajärjel inimesed astusid paljuski uude situatsiooni või seisundisse, oli seotud palju toiminguid. Nende taga aimub põlvest põlve edasi antud, kollektiivne mälu, mis nii lubas kui sundis rituaalide sisu kordama. Osalejate meelest legitimeerisid need toimingud nimetatud „ülemineku” arvatavasti vähemalt samapalju kui rituaalidele lisaks käinud kiriklik toiming: ristimine, laulatus, matus. Siinkohal ka minu teine üllatus: tekstide järgi puudus inimeste argielul peaaegu üldse suhe luterliku kirikuga. Näiteks pole teateid pühapäevastest kirikuskäimistest ega isegi armulaual käimisest (leidsin küll ühe ilmeka väljendi –
„lauakirikusse minek”, lk 29, Karula khk, 1920?). Ühes kohas on juttu sellest, kuidas õpetajahärra ei saanud sugugi hakkama kodukäija väljaajamisega, aga „kolm tarka meest” jälle said (lk 357-358, Väike-Maarja khk, 1910). Kogumikus on palju ridu, mis kirjeldavad nn paganlikke uskumusi, rahvauskumuslikke toiminguid, mille eesmärgiks kurja tõrjuda (nt noa panemine värava alla, karutantsitaja kutsumine, nn ohvriaia pidamine – kõik selleks, et kodu Kurja ja õnnetuste eest kaitsta; tõrjemaagia laudas ja põllul loomade kaitseks) ja/või õnne-, tervise- ja saagirikkus tagada (nt maja- ja õuehaldjatele annetamine, toimingud lapse sündimisel).

Lehma väärtus
Lugemisest koorub tähelepanekuid, et eesti esivanemad väärtustasid tööd, söömist, puhtusest (meenub hiljutine tuline diskussioon eestlaste kempsukommete üle!) ja tõsist ellusuhtumist. Aga ka näiteks perehierarhiat, kus pereisa ülem ja naise alam roll on selgelt esil. Silma torkab ka praktiline meel, mis avaldus raamatus hästi nii esemete kui ka mõnede sündmuste kirjeldustes. Kapitalistliku rahamajanduse kohalolek avaldub näiteks hästi Pilistvere mehe Jaan Kelleri 1895. aasta arutluses, kas oleks olnud kasulik tuua haigele lehmale 27 versta tagant linnast arst: „Oleksin ma nüüd tohtri toonud ja hobuse peremehele ka sõidu eest maksnud, siis oleksin mina nüüd 30 rubla kahjo asemel (see oli lehma väärtus – K. K.) 40 rubla kahjo võtnud, oma käimise kulu ja vaev veel arvamata”. Jaani lehm nimelt suri just siis ära, kui ta laenatud hobust linnasõiduks ette rakendas ja nii „võitis” ta enda sõnul lisaks ka arstile maksmata jäänud honorari (lk 225).
Nüüd aga tahan tulla veel mõnede asjade juurde, mida ehk tekstide lugemisel võiks silmas pidada.
Akadeemilise klassifikatsiooni järgi on tegu allikapublikatsiooniga. Eluolulist kajastava „tekstivalimikuga” (lk 3) alustas omal ajal Oskar Loorits, kelle määratletud teemade ringi Mall Hiiemäe on õnnestunult laiendanud, lisades uskumusi ja argiarusaamu peegeldavaid tekste, sealhulgas näiteks vanasõnu. On aga kahju, et sissejuhatuses on jäänud märkimata, kui suurest valimist kogumik kokku pandi ja kas seesuguse teemaga tekste on mäluarhiivides veel palju. Erialainimestele on see küllap tuttav, aga minusugune lugeja tahaks siiski ka teada. Muu hulgas seepärast, et aru saada, kui hõlmavaid sisulisi järeldusi kogumik lubab teha ning kas siin esimese hooga kirjapandul on mingitki üldistusjõulist staatust. Heiki Pärdi „Eesti talumaja lugu. Ehituskunst ja elu 1840-1940” lugenud näiteks teavad, et XIX sajandi teisel poolel ehitasid mõned peremehed üles uhked, mõisa- ja linnaarhitektuurist inspireeritud häärberid. Muidugi „mäletavad” XIX sajandi teisel poolel kogutud tekstid ehk talude päriseksostmise ajast kaugemale, kuid elu-olu kogumik võinukski anda sissejuhatuses lugejale rohkem tõlgendusvihjeid. Näiteks selle kohta, kui kaugele võib ulatuda suuline mälu, ja missugust aega võidakse kirjeldada 1930.-1940. aastate tekstides. Veel võinuks kas või paari lausega osutada, kas ja kuivõrd erinesid varem argikeskkond ja -elu regionaalselt.

Mälu on valikuline
See toob meid tagasi tekstide endi juurde. Mall Hiiemäe kirjutab sissejuhatuses, et kuigi tekstid on aastaist 1868–1943, „ulatus 19. sajandi rahvaluulekoguja pilk märksa kaugemale minevikku, sest toetutud on nii iseenda kui oma eelkäija teadmistele” (lk 4). Siit ja tekstideski tuleneb kunagiste kogujate taotlus saada teavet võimalikult kaugest minevikust. Kuid, nagu on näidanud eriti Jan ja Aleida Assmanni uurimused, on sotsiaalne, suuline mälu valikuline: minevikku mitte ainult ei mäletata vaid ka unustatakse, seega deformeeritakse. Mõningatest „unustamistest” või puudumistest valimiku tekstides oli eespool juttu. Lisaksin, et 1930. aastail kogutu juures torkab silma mineviku „mäletamine” süngemana (vaesemana, lootusetumana), kui see on olnud muu ajalooainese järgi, otsekui tahtnuks informandid rõhutada, missuguse suure progressi eesti rahvas on endisajaga võrreldes läbi teinud. Juhendis rahvaluulekogujatele anti seesugune hoiak tegelikult pisut ka ette. Oskar Loorits: „Elupiltide maalimisega sellest, mis on olnud meie endisaja elu-olu sisuks ja kandejõuks, tahame karastada end ka tulevaste murrangute vastu, et need ei katkestaks meie omakultuuri järsult närbuma, vaid et meie arengutee parema poole toimuks orgaanilises seoses mineviku pärandatud kalduvuste ja kogemuste, traditsioonide ja kasvõi negatiivseltki hoiatavate eeskujudega” (lk 4).
Ajaloo „elu õpetajana” ja rahvuse konstrueerijana kasutamine, milleks Loorits üles kutsus, oli (on sageli tänagi) eesti eliidi üks unistusi. Ka oma aja „kaasavõtmine” mälestustesse on mõistagi loomulik ega ole siin välja toodud selleks, et informante kuidagi halvustada. Pigem tahan öelda, et kogumiku tekste tuleks lugeda nii-öelda lahtiste silmadega, arvesse võttes nii kirjapaneku aega kui ka küsijate ja vastajate võimalikke huvisid. Muidugi annaks palju juurde ka vastajate staatuse tundmine: kas vaene või rikas, kui palju koolis käinud jne, aga see nõuaks vist siiski juba arhiiviallika enda juurde minekut.
Lõpetuseks kutsun kõiki elu-olu tekste lugema. Maailm, mis nende kaudu aimub, on kohati sedavõrd teistsugune, et emotsiooni tagab juba ainuüksi erinevuse ulatuse äratundmine. Eraldi tahan tunnustada raamatu puhul Mall Hiiemäe panust, kes on kaasanud kogumikku vanasõnad ja laulud. Neid materiaalse, argi- ja rituaalikultuuri kirjeldustega koos lugedes kosub äsja öeldule otse vastupidine tõdemus inimeste üle aja kestnud argitarkusest, erksast tähelepanuvõimest, naljasoonest ja ilumeelest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming