Enamus küllastub otsekui tõprakari

Leo Luks

Tõsiste poksimatšide asemel toimub valimiste eel wrestling of superstars –viimane on teatavasti võitluse simulatsioon.  

Veel üle-eelmiste riigikogu valimiste eel tundus mulle, et debatt käib liiga abstraktsel tasandil, ilusad visioonid ei ole piisavalt praktiliste tegevuskavadega kaetud. Kui meenutada korraks meie demokraatia uut algust, 1992. aasta valimisi, siis seal toimus võitlus ärkamisaja romantilises järellainetuses puhtalt sümbolite keeles: valimisvõidu tõi plakat “Plats puhtaks!”, suurima häälesaagi sai Jüri Toomepuu, kelle teleklipp koosnes mõnest lausest. Tänaseks on pendel kandunud teise äärmusse: valimiseelsetes lubadustes pakuti puhtaid hüvesid ja privileege ilma visioonita. Nagu näitavad valimistulemused, läks pakutu kaubaks, kaks kõige heldemat pakkujat edestasid teisi soliidse vahemaaga.

Mul ei ole alust üldistamiseks, kuna ma ei ole jälginud teiste postsotsialistlike riikide valimiskampaaniaid, kuid ometi tundub mulle, et Eesti viimane valimisvõitlus oli ajaloo lõpu järgse poliitika ideaalmudel. Fookuses väga selgelt majandus, kõike muud (nt haridus, keskkonnakaitse) käsitleti vahendina majanduskasvu jätkamiseks, et valija saaks laenubuumi tekitatud tarbimisvõimalusi edasi nautida. Pretensioonitu poliitika “viimastele inimestele”…

Ma ei arva sugugi, et poliitika peaks koonduma Ülima Idee ümber, XX sajandi kogemused meenutavad meile piisavalt hästi, kuhu viib ideoloogiline fanatism. Isiklikult pooldan pigem Schumpeteri demokraatiakontseptsiooni (võimuvõitlus, mida teostatakse valijate häälte hankimise kaudu)1 kui valgustusaegset retoorikat – viimase väärastunud vormi võite nautida praeguse USA näitel. Aga ometi oleme harjunud, et poliitilised parteid kõnelevad ikka üldise hüve ja rahva tahte keeles, mitte otsesõnu: hüve hääle eest. Meenutame Gogoli “Revidenti”: algul rääkis Hlestakov ääri-veeri, et sõitis-sõitis, raha sai otsa, oleks vaja laenu. Kuid kui kõik andsid, siis lõpus juba: raha siia ja jutul lõpp.

Sellise pragmatismi vohamist saab ehk seletada n-ö eestluse ideega meie põhiseaduses. Väikerahva kombel on meie ülimaks taotluseks püsimajäämine, ei muud. See eesmärk on teadagi ohus: demograafiline vetsupott, migratsioon, Vene karu ja hiiliv ingliskeelne enesekolonisatsioon. Selleks, et püsida, on vaja õgida. Ja sugu teha, milline imperatiiv on kõigi parteide loosungites sees. Aga kui hääbumegi, siis pigem lookas laua taga kui reservuaaris vireledes. Sellest mõttekäigust lähtudes võib aru saada, miks rohelised said kokkuvõttes ikkagi vähe hääli. Nende programm, mis oli väga inimkeskselt roheline, sisaldas siiski ka ebameeldivat tarbimise ohjeldamise punkti. IRL tegi aga oma seisu arvestades tubli tulemuse, kuna produtseeris kampaania käigus idealistlikke märke, saades endale aristokraatide, keda ainult tarbimine ei rahulda, protestihääled. Programm oli ka IRLil tegelikult eudaimonistlik, põhiväärtuseks õnn.

Tulgem võitjate juurde. Esmapilgul üllatusin ka ise, et Reformierakond valimised võitis, pikemalt järele mõeldes aga mitte. Majandusliku jõukuse lubadusi külvasid nad Keskerakonnaga mõlemad, küsimus on ainult tehnikas. Esiteks on praegune soodne seis tarbimiseks saavutatud reformarite meetoditega, miks siis mitte jätkata. Teiseks on keskil paratamatult suuremate korruptantide imago kui teistel – mida rohkem võimurite käpa külge kleepub, seda vähem nodi jõuab ihara valijani. Võitjate suurimaks trumbiks oli aga lubadus jõuda Euroopa viie jõukama hulka. See on ju võimalus olla naabrist parem! Millise kärsitusega ootab valija, kes täna Soomes sibiks käib, seda aega, mil saab hoopis ise sinna Kassiaru Jaska kombel laiama minna!

Rääkida ajaloo lõpu järgsetel valimistel suurtest vastandumistest on rumalus. Isegi reklaami olla kahele võitjale teinud üks ja sama firma. Seni, kuniks Keskerakonda paaria seisuses hoiti, oli veel mingit intriigi, kuid nüüd on peaaegu kõik kõigiga olnud ning tõsiste poksimatšide asemel toimub valimiste eel meelelahutuseks wrestling of superstars – viimane on teatavasti võitluse simulatsioon. Ükskõik, kas võimule saab palkade tõstmine või maksude alandamine (või mõlemad), ikka jääb selgusetuks, kuidas kavatsetakse neis tingimustes lahendada kas või majanduse põhiküsimus: anda haridusele, teadusele ja innovatsioonile uus hingamine.

Kui isegi imekombel leitakse mehisust teaduse jaluleaitamiseks, siis karta on, et kultuurile ei jää suurt midagi üle. Kes midagi teha tahab, peab võtma õppust tuntud kultuuritegelasest, kes valimisvõidu eufoorias läbi peanaha inises, et tema astus parteisse just sellepärast, et oma üritust elus hoida. 53,9% valinutest andis oma hääle kiiret rikkust lubavatele parteidele. Postmodernsel ajal ei ole võtta suuri eesmärke, tuleb rahulduda olemasoluga. Kui palju lihtsam oli Herakleitosel 2500 aastat tagasi distantseeruda poliitikast ja demokraatiast: “Sest parimad [inimesed] eelistavad kõigele ühte: igavest au surelikkudele [asjadele]. Enamus aga küllastub otsekui tõpra kari.” (M 95)

 

1 Vt. J. A. Schumpeter, Kaks demokraatiakontseptsiooni. / Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseid. Koostanud Jüri Lipping. EYS Veljesto Kirjastus, Tartu 2002, lk. 63–98.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming