Emotsionaalse katkestuse vajalikkusest

JOHANNES SAAR

Sotsiaalne lõhe, palgalõhe, digitaalne lõhe, sooline lõhe, rahvuskultuuriline lõhe, regionaalne mahajäämus, teine Eesti, lääne kultuuri eelpost, piiririik, tatarlaste kõrb, tsivilisatsioonide kon­flikt, mälupoliitiline konflikt, kahekiiruseline Euroopa, Kolmas Maailm ...

Meie sõnad reedavad kujutlusi äkilistest kärestikest, mis lahutavad maailma pudemeteks, võimaluseta rajada sildu. Akadeemilise teesina alguse saanud diskursus on levinud kultuuriuuringute kaudu ajakirjandusse, poliitikasse jm ning kujunenud retooriliseks repertuaariks, mille abil on legitimeeritud paljutki. Näiteks vajadust rahvusliku ühtsuse järele. Ning vajadust ühtse ajaloo järele. Käibib teatav populaarne repertuaar, kus katkestuse motiiv saab draama mõõtmed ja teiseneb metafooride najal üleskutseks  taasühinemisele, taasiseseisvumisele, lillesideme, mulla ja südame liidu loomisele.
Ajakirjandusele on omane sensatsionalistlik kõnepruuk. Uudiste keel on tihti hüsteeriline. Kultuuri ei mõista meedia kõnetada ilma melodramaatilise õrnusenoodita hääles. Ning poliitikute „kas siis sellist Eestit …” kannab retooriline paatos, milles kuulajad tunnevad ära oma valmisoleku kõnelda ilmast tunnete keeli. See annab aimu emotsionalismist ja selle organiseerivast väest ning ajakirjanduse ja poliitika valdavast suhtluskoodist, kus katkestus saab fataalse trauma palgejooned. See kood saadab meile pidevalt signaale traagilistest lahknemistest normist, õigustatud ootustest, harjumuste rajast.
Ja see meediakeel, kogu see diskursus, ei jää tänasesse päeva, vaid küünitab kujundama tragöödiaks ka meie minevikku, et sealtkaudu maalida dramaatilisi visioone meie tulevikust. Sofi Oksaneni „Puhastus” näiteks koloreerib ajalugu aja- ja ilukirjanduse žanributafooriaga, milles Hollywoodi thriller’ite rekvisiitorid tundsid kiirelt ära oma värvipaleti. Romaanile järgnenud artiklikogumikus „Kõige taga oli hirm” üritatakse aga üldtuntud ajalooperspektiive suisa gooti kirjanduseks pakendada. The rest is history, in a manner of speaking. „Puhastus” pälvis Soomes lugejamenu, Eestis valitses pigem tõrges vastuseis.
Miks ei ole hollywoodlikku filmiversiooni Eesti ajaloost saatnud müügiedu, seda pole produtsendid esialgu osanud seletada. Võimalik, et melodraama emotsionaalne register ei luba katkestuse motiivil paisuda holokausti mõõtu massihukatuseks. Ekraanidel ja tarbijate meediapäevas on sellele lihtsalt raske kohta leida.
Nagu öeldud, on katkestuse motiivil ka intellektuaalsem ajalugu, mis tõrjub melodraamat. Gaston Bachelard, Louis Althusser ja kõige silmatorkavamalt Michel Foucault on rajanud Prantsuse epistemoloogiatraditsiooni, kus ajaloolisi teadmisrežiime lahutavad radikaalsed katkestused. Kaks esimest autorit rõhutavad katkestuse vajalikkust teaduse ja ideoloogia vahel, kolmas kaldub väitma, et tõde on pigem võimu epifenomen. Ei ole põhjust kahelda selle traditsiooni vaimusuguluses marksistliku ühiskonnateooriaga.      
Millest toitub aga kujutelm katkestusest Eesti keeleruumis, kust ammutab elujõu? On tal täheldatav genees? Kas  ühiskonnakorralduse korduvatest katkestustest, mille alusel periodiseerime oma XX sajandi poliitilist ajalugu? Võimalik, et „eestlaste aiaäärne traagika” pakub selleks head toormaterjali. Nii ajaloole, ajakirjandusele, ilukirjandusele kui ka mälupoliitilistele mõtteharjutustele. Viimasele mõeldes: kui Hasso Krull poleks 1996. aastal ilmutanud  „Katkestuse kultuuri”, oleks see esseevalik ilmunud ehk kellegi teise sulest, sest kultuuripoliitiline tellimus oli õhus. Võimalik, et Krullita oleks see tehtud tellija materjalist. Siis oleks joig vabadusvõitlusest, ohvritest, heast ja kurjast praegugi kujundanud meie ajalootaju. Elaksime ilmselt ikka veel vaevalises kestvas olevikus, milles „eesti rahva kannatuse aastad” järgneksid üksteisele lõputa rodus. Siis poleks ametlikult sanktsioneeritud ohvrimentaliteedil lõppu ning melodraamast saaks ajalookirjutuse peamine repertuaar. Ja Sofi Oksanen oleks praegu juba ajaloolaste hingekirjas.  
Ent meil on ikka ja jälle võimalik ette võtta Krulli kergejalgsed risoomina hargnevad  käsitlused 1990. esimese poole kultuurist ning märgata, et katkestuse motiiv on vaid komplekt tööriistu, mille abil rajada üks võimalik vaatlusprisma. See oli haruldane ajal, mil telest, raadiost ja ajalehtedest kostis üksainumas mantra: tõde on üks ja alternatiive pole. Krull osutab aga Walter Benjamini abiga ajalookonstruktsioonide mälupoliitilisele aspektile ning kõneleb peale võitjate ajaloo ka kaotajate omast. Ta näitab mõlemat analüütilise mudelina, mida võib rakendada Eesti ajaloole, aga võib ka mitte. Ning lõhub sellega endastmõistetavuse emotsionaalsetes sidemetes minevikuga, näitab ka emotsioonide ideoloogilist angažeeritust. See tõi kohaliku ajaloomõistmise lähemale Euroopa ajaloofilosoofia  mõttejoonistele, kaardistas Eesti ajaloo lääne ajaloofilosoofilises mõttemaastikus ja andis tolle kümnendi Eesti kultuurile DNA-mudeli, mis põhjendas iseärasusi Runneli, Kivisildniku, Kaplinski, Suumanni, Viidingu, Lapini, Tali jt loomingus. Pärast seda polnud ajaloo ainetel võimalik sama siiralt leinata, näib mulle. Juuni- ja märtsiküüditamine, Tallinna pommitamine, isegi mu enda sugupuu panused Saksa sõjaväkke, Siberi laagreisse ja metsavendlusse mugandusid sujuvalt kronotoopi, kus mäletamise künkad vaheldusid sama jõuliste ja aktiivselt pildile tulnud unustuseorgudega. Selgus, et mu mälukaart oli kokku kirjutatud märkimisväärse ja aktiivse unustamise hinnaga. Minu pioneeri- ja komsomolipõlv ning armeekogemus Nõukogudemaal – õieti polegi kunagi olnud kellelegi neist pajatada, ehkki saatusekaaslasi jagub siiani. Ning kaudu kummalisi radu avastan, et olen olnud osaline nii võitjate kui kaotajate katkenud ajaloos ning mu moraalne positsioon pudeneb koost nagu peategelastel Ene Mihkelsoni „Katkuhauas” või Sofi Oksaneni „Puhastuses”. Võib-olla on gootilik videvik ikka asja eest meie ajalukku sisse kirjutatud. Olen ju isegi liba – „endine”, ohver ja kaasajooksik, kaassüüdlane ja süüdistaja.
Värskemad ajakirjandusuurimused* näitavad meie kollektiivse mälu ajalootaju muutumist viimase paarikümne aasta kestel. Eesti ajakirjanduse eestikeelsetes väljaannetes domineeris 1990. aastate algupoolel monoliitne ja ühesugune arusaamine ajaloost. Seisti üheselt näoga mineviku poole ja maaliti kaunikesti mustvalget pilti dramaatiliste rõhuasetustega kindlatel perioodidel. Venekeelses trükisõnas jätsid ajalooteemalised tagasivaated märksa enam lahtisi otsi, tähenduslikke konflikte eri arusaamade vahel leidus rohkem  ning neid ei püütud ühendada sidusaks monoloogiks.  Kümnendi teine pool tõi muutuse. Eestikeelsed trükiveerud hakkasid minevikupilti rohkem sildama oleviku ja tulevikuga, ajakirjanduslik ajataju tervikuna jättis minevikupanoraamid taustaks ning pöördus näoga rohkem päevakajalisemate teemade poole. Ajaloo tähtsus näis vähenevat ning dramaatiliste katkemiste teema taandus. Ka ajataju mõõtkava näis lühenevat. Sama aja venekeelses ajakirjanduses seda muutust märgata ei ole. Ajalugu, mäletamine, ajaraamide ja -maastike teema on lugudes jätkuvalt tähtsal kohal, ent puuduvad „ajasillad” olevikku. Minevikku ei nähta oleviku konteksis, pigem eraldi ja katkenuna, nagu kaugenevat kallast. Ning see võiks täna anda materjali mõistmaks kümmekond aastat hilisemaid kataklüsme pronkssõduri teisaldamise ümber ning traagilist ja pateetilist emotsiooni, mis seda saatis. Seejuures näitavad uuringud, et see lõhe ajalootajus on taandumas, oli kokku kasvamas juba siis, kui öises Tallinnas aknaid puruks pilluti. Nimelt tõendab 2009. aasta ajalehtede võrdlus ajalootaju edasist muutumist ja sarnastumist, võiks isegi öelda ühist pöördumist näoga tuleviku poole. Nii vene- kui ka eestikeelne trükisõna viljeleb jõudsamalt mineviku, oleviku ja tuleviku sidumist üheks ajateljeks. Eesti ajakirjandus viitab endiselt Eesti enda geograafiale, Euroopale ja USA-le. Venekeelse ajakirjandussõna asukohataju on aga drastiliselt muutunud, võrreldes iseseisvuse algusega. Venemaa ja Aasia osatähtsus viitamismaastikuna on langenud kaks korda, samavõrra on tõusnud aga osutamine Euroopale. Suur-Vene ambitsioonid idanaabri ajaloos on tervete perioodidena vaikusse maetud. Viitamisgeograafia ja ajaline mõõtkava on järsult ahenenud, vaimus paigutatakse end väiksemale maa-alale ja lühemasse ajaaknasse. See on andnud põhjust mainida ka kohaliku venekeelse meedia getostumist. Mõistagi leidub ka olulisi erinevusi tähendushorisontides. „Püha sõja” ja „kangelaste” definitsioon käib jätkuvalt käest kätte, ent selles on nüüd vähem dogmaatilist tõsidust. Ajaloost on pigem saanud arvamusartiklite objekt, selle žanriks on mälupoliitilised spekulatsioonid ning viitamisallikaks globaliseerunud meedia ise oma tähtpäevade kalendriga, mitte eksperdid ja arhiividokumendid. Just viimane tähelepanek sunnib otsima katkestuse motiivile uut tähendust. On ehk minevikust loobutud, et varjata jõuga kinni kortsitud rebendeid tänase ühiskonna kudedes? Kas ajaloost on saanud ajaviide? Lugemiselamus? Kas emotsioon, melodraama ja belletristika ei reeda mitte ajalootaju neeldumist elamustööstusse? Ja kui, siis millised kaldad oleme nüüd silmist kaotanud? Vahest ehk teadmise, et kunagi oli ajalool, aja- ja ilukirjandusel vahe?

* Vt Halliki Harro-Loit, Anu Pallas ja Valeria Jakobson kogumikus „The Curving Mirror of Time”, University of Tartu Press, 2013, toim H. Harro-Loit ja K. Kello.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming