Elustiil kirjeldab kõige paremini viimastel kümnenditel toimunud muutusi

Airi-Alina Allaste

Airi-Alina Allaste vestleb Andy Bennettiga elustiilist, kultuurist ja kultuuritarbimisest. Andy Bennett on Austraalia Griffithi ülikooli kultuurisotsioloogia professor ning kultuuriuuringute keskuse juhataja. Briti päritolu sotsioloogi uurimisteemad on kogu tema aastakümneid väldanud karjääri kestel olnud seotud noorsookultuuri, popmuusika analüüsi ning igapäevaelu ja elustiiliga Neil teemadel on ta kirjutanud või toimetanud kümneid raamatuid, millest väärivad esiletõstmist „Popular Music and Youth Culture”, „Cultures of Popular Music”, „Remembering Woodstock”, ja „After Subcultures“. Aprillis ja mais viibis Andy Bennett ajutiselt Eestis TLÜ RASI elustiili uurimiskeskuse külalisprofessorina. Airi-Alina Allaste: Oled kirjutanud uurimusi ja raamatuid tänapäeva ühiskonnast, subkultuuridest ning mitmekesisest elustiilist. Millised on olulisimad tendentsid praegu? Andy Bennett: Ma arvan, et elustiil on mõiste, mis kirjeldab kõige paremini ühiskonnas viimastel kümnenditel toimunud muutusi. Elustiili valikuga inimene pidevalt nii reflekteerib kui ka nii-öelda loob iseennast – kes ta on, millised on ta suhted teistega, milline on tema koht ühiskonnas? Võiks öelda, et oma identiteeti konstrueeritakse pidevalt elustiili kujundamise kaudu. Elustiilil on oluline roll ka läbirääkimisvahendina indiviidi ühiskondlikesse struktuuridesse paigutumisel. Oskad sa seda konkreetsemalt seletada. Kuidas täpselt üksikisik ikkagi oma elustiilivalikuga struktuuridesse paigutumist mõjutab? Noored inimesed on muutunud väga mobiilseks. Näiteks kui töölisklassi noored huvituvad kirjandusest ja muusikast, võivad nad teha ka suuremaid pingutusi omandamaks haridust. Haridus jälle avab hoopis uusi võimalusi, aitab kaasa mobiilsusele juba globaalsel tasandil. Näiteks õppimiskogemused välismaal või reisimine võivad muuta nii inimest ennast kui tema seisundit ühiskonnas.

Kui prooviks selle jutu viia üksiku inimese kogemuseni. Oletame, et näiteks Hiina hariduseta immigrant tuleb Austraaliasse. Kui me võtame arvesse vaid struktuurilisi tingimusi, peaks sidemeta ja hariduseta inimene jääma ühiskonna kõige madalamale pulgale, töötama väikse palgaga ja elama piiratud elu omasuguste keskel. Tema võib aga äkki tänu oma muusikamaitsele või näiteks amatöör-DJ oskustele saada osaks mingist kultuuriringkonnast või näiteks surfates sõbruneda erinevate inimestega. Igal juhul muudab see tema elu värvilisemaks ning äkki isegi aitab avada uusi võimalusi elatise teenimises. Kas üksikisiku elus tähendaks see midagi sellist?

Jah, just täpselt seda ma mõtlesin.

Ilmselt eeldab see ka avatumat ühiskonda ning teatavat heaolu taset, et sellised mudelid toimiksid. Teoreetiliselt võiks samamoodi toimida näiteks Eestis elavate vene noorte elu, aga minu teada ei ole seda just palju juhtunud. Tood äkki teise näite iseenda kohta? Kuidas on sinu elustiilivalikud mõjutanud sinu seisundit ühiskonnas?

Noh, mina olen üsna klassikaline elustiili-generatsiooni juhtum. Kuuekümnendatel sündinud töölisklassi taustaga noor, kes huvitus popmuusikast ja sai sellest inspiratsiooni mitmes vallas. Ma ei olnud noorena sugugi kindel, et üldse lähen ülikooli, see ambitsioon oli pigem mõjutatud ümbrusest, kuhu kuulusin, ja inimestest, kellega suhtlesin. Läksin õppima sotsioloogiat paljuski sellepärast, et suur osa muusikast, mida kuulasin, oli väga sotsiaalsetel teemadel. Ja sealt edasi arenes minu elu juba hoopis teistsuguseks, kui see oleks võinud olla. Subkultuuriuurimused seitsmekümnendatel Suurbritannias Birminghami koolkonnas olid ju ka käivitatud ideest, et sellised asjad nagu muusika, riided, uimastid ning noortele huvi pakkuv kirjandus – see kõik muutus (töölisklassi) noorte käes vahendiks, et end lahti raputada seisundist, kuhu ühiskonna struktuurid olid nad surunud. Mitte et sündisime töölisklassi ja sureme seal. Tol ajal oli selline lähenemine briljantne idee.

Aga enam ei ole?

Ideed on edasi arenenud ja elu on ka muutunud. Subkultuuri mõiste ei tundu mulle enam noorte elu analüüsimiseks parim lahendus. Lisaks on piirid eri kategooria „kultuuride” vahel hägustunud ja siin on raske vahet teha. Kui veel seitsmekümnendatel sai subkultuuri käsitleda alternatiivina mainstream’ile või ka kõrgkultuurile, siis praegu pole enam selge, kus lõpeb üks ja algab teine. Nii-öelda subkultuuri popmuusika on üle võtnud kõrgkultuuri väärtused. Näiteks klassikaline rokk nagu Beatles, Led Zeppelin ja Pink Floid on nüüd kõrgkultuuri staatuses. Ja samas tarbitakse klassikalist muusikat nagu popmuusikat ning miksitakse seda popkultuuri ilmingutega.

Kuidas see on nii läinud ja mis on selle põhjuseks?

Igasugused klassifitseerimised ja definitsioonid on ühiskonnas alati võimu küsimus. Lihtsustatud vastuse otsimiseks tuleks tagasi minna baby boomer’ite juurde. Nemad olid esimene põlvkond, kes koos popkultuuriga üles kasvas. See tuli neile nii-öelda kandikul kätte: „See kõik on teie! See on turg, mis on mõeldud noortele, ja teie olete selle sihtrühm!”. Ja nemad võtsid selle vastu ning kujundasid oma elustiili sellest lähtuvalt. Tänaseks on see põlvkond (või vähemalt osa sellest) võimul – nii poliitiliselt, rahaliselt kui ka kultuuriliselt. Ja eks nad mõjutavad ka „kultuuri” defineerimist, eriti mis puudutab rokkmuusikat, nagu mainisin. Arusaamine, mis on kunst või mis on kultuur, on muutunud tänu neile, kellel on olnud võimalus neid defineerida. Mulle tundub, et mingit tõelise kunsti autentsuse müüti tänapäeval enam ei usuta. Saab ehk rääkida maitse kaanonitest, eriti põlvkondlikest maitse kaanonitest, mis mõjutab kultuurilist tootmist. Ja kultuuriline tootmine või ka kultuuri tajumine omakorda määratleb elustiili. Oma valiku saab ju teha selle hulgast, mis on!

Võib ju ka ise luua, mingil viisil kultuurilise tegevusega seotud olla!

Seda ka. Aga elustiil on kõik see, mida sa sööd, kuidas sa riietud, mida sa näha tahad ja kuidas see omakorda sind inspireerib. See kõik sõltub keskkonnast, kus sa elad, mitmeski mõttes. Nii kultuurilisest, aga näiteks ka puhtalt geograafilistest tingimustest. Igasugune Austraalia noortekultuur on väga palju seotud väljasolemise, füüsilise tegevuse ning kõige kehalise tähtsustamisega. See ei ole sugugi juhus, et hardcore-punk, millega seotud inimesed olid pigem füüsiliselt kahvatud ja nõrgad, ei kinnitanud Austraalias kanda samasugusena, vaid tekkis kohalik subkultuur sharpies, mis on midagi skinhead’ide ja punkarite vahepealset ja kus on oluline meeste füüsis, atleetlik keha. Oli tähtis, et mees on tugev ja ilus, lisaks oli neile omane ka riietumisstiil, mis ülakeha võimalikult palju paljastas.

Tundub nagu klassikaline glokaliseerumise näide. Globaalne trend kohandub kohalike olude ja arusaamadega ning tekib teatavas mõttes uus kultuur või elustiil, mis on tõuke saanud küll globaalsest impulsist, aga on lokaalselt vägagi tähenduslik.

Jah, sellel konkreetsel juhul küll. Teisalt räägitakse ka kultuuri-imperialismist, kuigi minu arust on see jutt imperialismist liiga lihtsustatud lähenemine. On palju näiteks arutletud teemal, kuidas on traditsioonilist briti kultuuri õõnestanud kõik väljast tulevad mõjutused. Minu vaatepunktist on tänane briti kultuur pigem rikastunud kõigist neist lisandustest, mida ta sajandite jooksul on teistest kultuuridest saanud.

Nii et piirid ei hägustu ainult pop- ja kõrgkultuuri vahel, vaid ka rahvuskultuuride vahel, kuna oleme üksteisest igati mõjutatud.

Jah, muidugi. Rahvuslik identiteet on alati olnud habras ning mõneti ka võimu küsimus. Määrava tähtsusega on meedia muutus. Globaalne ühismeedia annab palju kriitilisema mõtlemise ning autoritaarsete režiimide puhul on hoogustanud ka poliitilist organiseerumist, nagu oleme näinud. Reisimisega seoses tekib ka järjest rohkem segaperekondi. Nagu ma ise: olen britt, mu naine on sakslane ja me elame Austraalias. Mul on üsna raske end identifitseerida rahvuse järgi. Truudus oma rahvuslikule identiteedile on vist mõnevõrra problemaatilisem igal pool.

Sellega kaasneb ju sageli suur hirm, et rahvuslik kultuur on kadumas.

Jah,aga seda ei pea nägema vaid mustades värvides. Nagu ma ütlesin, poleks briti kultuur sama rikas kui ta on ilma mõjutusteta, näiteks Aafrika-Kariibi või ka Aasia mõju on olnud tohutu, eriti noortekultuurile. Teine teema on muidugi lääne imperialism arengumaadel. Kuigi juba see, kuidas defineeritakse „arengumaid”, on seotud kolonialismi või postkolonialismiga. Tänapäeval on see muutunud omamoodi eetiliseks debatiks, kas on õige, et vaestel Aasia maadel inimesed kannavad Nike tosse. Tõepoolest, miks ihaldada Nike tosse, kui võiks saada kohalikud jalanõud palju odavamalt. Aga see on miski, mis kaasneb tarbijaliku elustiiliga, mis tekitab soovi mingite kindlate asjade järgi, sest neil on kultuuriliselt teine tähendus. Ma küll ei defineeriks seda üheselt vaid ekspluateerimisena, see on hoopis komplitseeritum teema. Ma arvan, et kultuurilise tähendusega tarbimisel on ka positiivseid kaasnähte.

Too mõni näide.

Näiteks vananemine, eelkõige sotsiaalne vananemine. Vähemalt arenenud lääneriikides ei ole enam ootuspärane või ainuvõimalik lihtsalt vananeda sotsiaalsest elust kõrvale jäädes, nagu see oli veel mõnikümmend aastat tagasi. Osal baby boomer’ite põlvkonnast on praegu nagu kolmas noorus: nad tahavad olla trendikad, terved ja mobiilsed ning popkultuuri tarbimisest siiani aktiivselt osa võtta. Ei ole alati nii ühene, et nüüd jääme vanaks. Lihtsalt elus on teistsugune faas ja igaüks võib kujundada enesele elustiili, mis sellega sobib!

Nagu sa ka ise mitmel korral oled rõhutanud, kehtib palju sinu seletustest lääne heaoluühiskonna kohta. Suur osa maailma elanikest vananeb täpselt samamoodi nagu varem ega astu sugugi uude faasi. Kardetavasti eriti just vanema põlvkonna osas ei toimi ka Eestis sinu kirjeldatud mudel. Sa oled küll Eestis üsna lühikest aega olnud, aga äkki oskad mõnevõrra kommenteerida Eesti ühiskonda ja elustiili?

Eestis on toimunud viimastel kümnenditel suured muutused. Niipalju kui ma tean, on kultuurilised ressursid suurenenud ning valikuvõimalused laienenud ning on loogiline eeldada, et sama suund jätkub – ka elustiili variatsioonid ja hulk kasvab. Väidetavalt on valiku suurenemine muusika, riietuse, aga näiteks ka toidu ja veini osas juba silmatorkav. Samal ajal on eestlased muutunud järjest mobiilsemaks ning reisimine ja ajutiselt mujal elamine muudab eestlasi, kes siis hiljem (mujalt naasnuna) Eestis ka laiemalt ühiskonda ja kultuuri mõjutavad. Ja muidugi mõjutavad Eesti ühiskonda nagu kõiki teisigi internetiga kaasnevad võimalused – ka need inimesed, kellel ehk reisimiseks on vähem võimalusi, on mõjutatud infost ja suhtlemisest, mida võimaldab kaasaegne tehnika. Nagu mainitud, elustiiliprojektid on kõikjal, nii ka Eestis, lahutamatud kultuurikontekstist ja viimasel on ka globaalne mõõde, kuivõrd ka kultuuritootmine ise on globaalne. Varieerumine on aga lokaalne ning ka personaalne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht