Eliitkoolide laste vanemad kui kihistava süsteemi taastootjad

Olgugi et praegusi koolikatseid kritiseeritakse, puudutab kriitika enamasti katsetel esinevaid küsitavusi lapse „tõeliste annete“ väljaselgitamisel, mitte seda, et nii väikeste laste testimine iseenesest ebamoraalne oleks.

SANDRA HAUGAS

Eliitkoolifenomen Tallinna hariduselus ei näita hääbumismärke. Hoolimata riigi ühtluskooli põhimõttest otsustavad tuhanded pered igal aastal osa võtta kurnavatest koolieelikutele korraldatavatest sõelumistest. Ehkki tasuline etteõpetamine suurendab lapse võimalust katsed edukalt läbida, on olukorras, kus ühele kohale kandideerib 5–8 last, ilmselt märkimisväärne osa ka loteriil. Perede valmisolek säärases mängus osaleda võib esmapilgul paista iseäranis paradoksaalne, arvestades, et meie ühtluskoolina toimivad põhikoolid on haridustulemusi mõõtvates PISA testides maailma parimate seas.

Mis seletab vanemate käitumist ja kuidas nad eliitkoolide problemaatikat tajuvad, nende küsimuste üle arutlesin oma bakalaureusetöös, mis põhineb eliitkoolide lapsevanematega tehtud intervjuudel.

Uuring on teostatud kahe eliitkooli vanemate seas, kusjuures üht õppeasutust iseloomustab reaal- ja teist humanitaarkallak, esimeses on täielikult katsepõhine, teises kombineeritud vastuvõtt. Kõik intervjueeritavad kuulusid sotsiaalselt ja majanduslikult hästi toimetulijate hulka ning nende lapsed olid katsete sõela tulemuslikult läbinud. Püüdsin selgitada, kas need edukamad vanemad, sõltumata lapse koolist, tuginevad, nagu erialakirjanduses tihtipeale väidetakse, oma lapsele õppeasutust valides sarnastele ratsionaalsetele alustele.

Üks võimalus lapsevanemate hariduskäitumise mõtestamiseks on uurida, kas nende koolieelistusi selgitab ratsionaalse valiku või pigem kultuurilise taastootmise loogika. Esimese käsitluse kohaselt lähtuvad vanemad koolivalikul sageli nn kõvadest näitajatest, nagu eksami- ja tasemetööde tulemused. Hariduse omandamist, aga ka eliitkooli pääsemiseks tehtavaid kulutusi käsitletakse kui investeeringut tulevikku. Ratsionaalse valiku järgi on hea kool selline, mis on orienteeritud eeskätt õppimisele ja tulemustele. Mõnes selle käsitluse alaliigis tähtsustatakse ka muid parameetreid (nt klassi kui sobivat sotsiaalset kooslust), kuid kõiki ratsionaalse valiku teooriaid ühendab tulevikku vaatav tasuvus.

Teise vaatenurga puhul keskendutakse tuleviku asemel olevikule, hüvede maksimeerimise asemel identiteedile. Kultuurilise taastootmise teooria järgi on vanemad huvitatud, et kool aitaks lastel kujundada sobivaid olemise, käitumise ja mõtlemise viise ehk habitus’t. Kooli headust hinnatakse enamasti nn pehmete väärtuste järgi, mida erialakirjanduses tuntakse ekspressiivsete eelistustena, ja need hõlmavad nii lapse õnnetunnet ja häid suhteid kui ka tema tervikliku arengu toetamist.

Edetabelikoht vs. õhkkond

Ehkki meie avalikes aruteludes tuginetakse põhikoolide kvaliteedist rääkides enamasti klassikalistele ehk nn kõvadele näitajatele, nt suurepärastele PISA tulemustele, näevad eliitkoolide lapsevanemad hariduse väärtust avaramana. Hea kool peab peale kvaliteetse hariduse pakkuma ka sõbralikku õhkkonda, individuaalset lähenemist ja mitmekesiseid arenguvõimalusi. Enamgi veel, lapsevanemad rõhutasid sääraseid väärtusi rohkem kui klassikalisi teadmiste omandamisega seotud näitajaid. See ei tähenda, et vanemad teadmisi ei hindaks, vaid iseloomustab mõtteviisi, mille järgi heal koolil on peale traditsiooniliste funktsioonide vaja tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas teadmisi edasi antakse, kuidas laps end selles protsessis tunneb ning mil moel see tema terviklikku arengut mõjutab.

Ehkki üldvaates olid ekspressiivsed näitajad levinumad, esines varieeruvusi eri tüüpi eelistuste osakaalus ning ootustes klassi sotsiaalsele kooslusele. Humanitaarkooli puhul liigitus enamik välja toodud eelistusi pehmete väärtuste alla, korduvalt rõhutati, et lapse terviklik areng on tähtsam kui kooli edetabelikoht. Märkimisväärne osa sealseid vanemaid leidis, et kool on lapsele justkui väike ühiskond, mistõttu võiks see tegelikkuse peegeldamiseks olla mitmekesise sotsiaalse kooslusega. Klassikaaslaste mõju peetigi humanitaarkoolis oluliseks eeskätt lapse kultuurilise kujunemise ehk käitumismaneeride ja väärtushinnangute tekke seisukohalt.

Reaalkallakuga koolis olid ekspressiivsed ja õppimiskesksed eelistused esindatud võrdväärsel määral ning pürgimist kõrge edetabelikoha poole probleemina välja ei toodud. Peaaegu pool nimetatud kooli lapsevanematest pidas ühtlasi väga oluliseks, et klass koosneks intellektuaalselt võimalikult sarnastest lastest. Vanemate sõnul saab õpetaja sel juhul hoida ühtlast tempot ega pea aega kulutama mahajääjate järeleaitamiseks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui reaalkallakuga kooli vanemate eelistused langesid mõlema eespool toodud käsitluse alla, siis humanitaarkooli vanemate valikut mõjutas eeskätt kultuurilise käsituse loogika.

Eelkool ja eraõpetajad

Kui valikut mõjutavad eelistused olid koolides võrdlemisi variatiivsed, siis katseteks valmistumise viisides ehk strateegias suurt erinevust ei esinenud. Eelkooli läbimine soovitud kooli pääsemise vältimatu eeldusena oli valdav, kusjuures mõni laps käis ka mitmes ettevalmistavas koolis ja/või kasutas eraõpetaja abi. Paljud vanemad õpetasid ka ise oma last. Mõni rõhutas, et eelkool oli ainus meede ning last eraldi treenima ei hakatud. See näitab aga, et eelkooli võetakse juba nii enesestmõistetavana, et seda isegi ei käsitata etteõpetamisena. Paljud kirjeldasid eelkooliga seotud rahakulutust ja lapse sõidutamist keset tööpäeva küll probleemsena, kuid tõdesid, et suutsid paindlike töövõimaluste ja hea plaanimisega takistused ületada. Sedastati ka, et lihtne see ei olnud, kuid ei aeg ega raha olnud takistuseks, kui eesmärgiks on anda lapsele hea haridus. Nõnda väitnud vanemad ei toonud aga välja, et olukord, kus individuaalseid ressursse privileegina kasutades suurendatakse võimalust pääseda õppima avalikult rahastatavasse kooli, on nende arvates ebaõiglane.

Arvestades Tallinna eliitkoolide populaarsust, turuloogikal põhinevat vastuvõttu ja lapsevanemate sarnaseid käitumisviise katseteks valmistumisel, on oluline uurida, missuguseid infotüüpe selles mängus osalevad pered kasutavad. Milliste kanalite kaudu taastoodetakse koolide mainet ja jagatakse teavet sissepääsemise kohta? Uuring kinnitas erialakirjanduses teadaolevat ehk just need edukamad lapsevanemad tuginevad kooli valides eelkõige sõprade-tuttavate kogemustele. Vanemad selgitasid, et koolide edetabelid ja teised faktipõhised allikad ei näita midagi laste rahulolu kohta, mistõttu püüti teavet pehmete väärtuste kohta saada lastelt, kes konkreetses koolis juba õpivad.

Sotsiaalvõrgustike infoallikana kasutamine on lapsevanemate vaatenurgast mõistetav, kuid üldsuse silmis on see problemaatiline, kuivõrd see taastoodab kihistumist. Säärastes võrgustikes jagatakse infot koolide ja sissepääsustrateegiate kohta, kujundatakse õppeasutuste mainet ning võidakse laenata kodust aadressi sissekirjutuse muutmiseks – sedasi leiab aset kollektiivne käitumine, mille käigus pered loovad võimalusi omasarnastele ning samal ajal kindlustavad vahemaa säilimise võrgustikku mittekuuluvatest peredest.

Koolivaliku tajumises ja hoiakutes erinevusi peaaegu ei esinenud. Uuringust selgus, et hoiakuid võib käsitleda kui üht eliitkoolifenomeni taastootvat elementi – olenemata erinevatest eelistustest ei lakka praegune isetekkeline mäng toimimast, kuna üldiselt on vanemate hoiakud süsteemi pooldavad. Olgugi et praegusi koolikatseid kritiseeriti palju, põhines see enamasti katsete küsitavusel lapse „tõelisi andeid“ välja selgitada, mitte sellel, et nii väikeste laste testimine iseenesest ebamoraalne oleks. Üldiselt leidis enamik, et koolikohtade suure nõudluse korral on katsed kõige õigem laste selekteerimise viis.

Uurides vanematelt ka seda, kas nende arvates on soovitud koolikoha nimel pingutamine õigustatud, püüdsin mõista, kas vastajad pooldavad pigem kõikide laste võrdseid võimalusi (on kollektiivsete hoiakutega) või peavad õigustatuks oma lapse paremate haridusvõimaluste nimel pingutamist (on individualistlike hoiakutega). Enamik leidis, et oma lapse hariduse nimel tehtavad pingutused on õigustatud. Vastupidisel seisukohal olnud vanemad põhjendasid seda hilisemate õpiraskustega – kui juba algul peab pingutama, siis kuidas laps hiljem hakkama saab –, kuid keegi ei toonud välja, et võistluslikus pingutamises eesmärgiga oma lapsele teistest parem positsioon tagada, midagi ebamoraalset oleks. Sellised hoiakud näivad vähemalt osaliselt peegeldavat nähtust, mida erialakirjanduses tuntakse kui üleinvesteerimise fenomeni oma lapse elutee kujundamisel.

Tutvumisretked ja loomaaed

Vanemaid ühendas ka see, et suurem osa seostas koolivalikut, sh katsetel käimist, negatiivsete tundmustega. Tajutud pingeolukorra kirjeldamiseks kasutati näiteks väljendeid „end stardijoone taha panema“ ja „närvesööv kogemus“. Paljud rõhutasid seejuures, et püüti anda endast parim, et stress ei kanduks üle lapsele, et järeltulija püsiks rõõmsa ja motiveerituna. Mitme vanema selgitustest ilmnes, et kasutusele võeti mängulisi elemente, et laps ärevusse ei satuks, näiteks anti katsetel käimistele nimetusi (nt tutvumisretk, uudishimulike õpetajatega kohtumine) ning premeeriti last pärast katseid (nt loomaaias või kohvikus käimisega). Eliitkoolitemaatikast tulenevad negatiivsed tunded olidki enamikul vanematest seotud lapse kooli pääsemisega, kuid mainimist väärib ka, et mõned respondendid olid väga häiritud hoopis sellest, kuidas paljud vanemad kehtiva süsteemiga manipuleerivad. Näiteks toodi korduvalt välja juhtumeid elukoha sissekirjutuse muutmisest, et tegelikult mujal elav laps pääseks elukohapõhise määramise alusel õppima kesklinnas asuvasse eliitkooli.

Vaja on keskset tasakaalustajat

Uuringust selgus, et vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei olnud eliitkoolide nn kuldsesse ringi pürgivate tugevama taustaga perede koolieelistused homogeensed. Küll aga olid koolideüleselt sarnased nii perede käitumisviisid koolikatseteks valmistumisel kui ka eliitkoolidega seotud hoiakud ja tajud. Paratamatult aitavad vanemad nimetatud ühisjoonte kaudu kihistavat eliitkoolisüsteemi taastoota. Olenemata sellest, kas koolieelistust suunas kultuurilise taastootmise või ratsionaalse hüvede maksimeerimise loogika, õpetasid vanemad lapsi kooliks ette ning jagasid teavet oma suhtlusvõrgustikes ehk mängisid sunnitud mängu kaasa, tunnistades ühtlasi, et see oli pingeline ja ebameeldiv. Kuivõrd suurem osa vanemaid ei leidnud säärases tegevuses midagi ebamoraalset, pole põhjust eeldada, et see isetekkeline mäng lõppeks.

Vanemate paradoksaalse käitumise näol on niisiis tegemist sotsiaalse lõksuga ehk olukorraga, kus iga osaleja parim käitumisviis toob üldsusele kaasa ebamõistliku tulemuse. Ehkki eelistused põhinesid eri mehhanismidel, oli iga intervjueeritav mõtestanud eliitkooli vajaduse ehk andnud „heale koolile“ subjektiivse tähenduse, mis enamikul juhtudel oli märksa laiem kui PISA testid ja/või tasemetööde pingeread mõõta suudavad.

Olgugi et erineval määral, väärtustasid vanemad peale kooliteadmiste ekspressiivseid väärtusi, näiteks sõbralikku õhkkonda, lapse kognitiivse ja emotsionaalse arengu ning sotsiaalsete oskuste kujunemise toetamist. Arvestades, et enamiku uuringus osalenute arvates vastab nende lapse praegune kool „hea kooli“ kriteeriumidele, olid nende kurnavad pingutused vilja kandnud. Kahtlemata ei saa vanematele oma laste haridusvõimaluste parandamist ette heita. Kuivõrd aga eliitkoolid on avalik-õiguslikud haridusasutused, peaks seal õppimine olema realistlik perspektiiv erisuguse taustaga lastele – ka nendele, kelle vanemad ei saa neid keset tööpäeva tasulisse eelkooli sõidutada. Selle eesmärgi saavutamine ehk ebaõiglust, arusaamatusi ja pingeid külvava mängu lõpetamine eeldab riigi tasakaalustavate mehhanismide kasutuselevõttu. Haridussüsteemi kaugem eesmärk võiks olla, et hea kooli näitajaid seostataks järjest vähem eliitkoolidega ning mitmekesiselt arendavat ja laste isikupäraga arvestavat haridust pakuksid kõik koolid.

Mõistet „eliitkool“ kasutatakse artiklis üldnimetusena Tallinna kesk- või vanalinnas asuvate täielikult või osaliselt katsetepõhise vastuvõtuga koolide kohta.

Autor tänab Triin Laurit toetuse ja asjakohaste nõuannete eest nii selle artikli kirjutamisel kui ka artikli aluseks oleva uuringu tegemisel.

Kasutatud allikad

Põder, K., Lauri, T. (2013). Kui avalik sektor käitub nagu erasektor: Tallinna koolivaliku kihistav mõju. Riigikogu Toimetised, 27, 91–104.

Lauri, T. (2011). Koolivalik – kas tõesti valik? http://www.novaator.ee/ET/inimene/koolivalik_kas_toesti_valik/

Center on International Education Benchmarking. (s.d.) Estonia overview. http://www.ncee.org/programs-affiliates/center-on-international-education-benchmarking/top-performing-countries/estonia-overview/

Holme, J. J. (2002). Buying home, buying schools: school choice and the social construction of school quality. Harvard Educational Review, 72 (2), 177–205.

van Zanten, A. (2015). The determinants and dynamics of school choice. A comparative review. In P. Seppänen, A. Carrasco, M. Kalalahti, R. Rinne, H. Simola (eds.). Contrasting dynamics in education politics of extremes. School choice in Chile and Finland. Rotterdam/ Boston/ Taipei: Sense Publisher.

Bourdieu, P. (2005). Habitus. In: J. Hiller, E. Rooksby (eds), Habitus: A Sense of Place. Aldershot: Ashgate Publishing, 43–49.

Ball, S. J., Vincent, C. (1998). „I heard it on the grapevine“: „Hot“ knowledge and school choice. British Journal of Education, 19 (3), 377–400.

Exley, S. (2013). Making working-class parents think more like middle-class parents: choice advisers in English education. Journal of Education Policy, 28 (1), 77–94.

Bridge, G., Wilson, D. (2014). Towards an interactive sociological rational choice approach to theorising class dimensions of school choice. Policy&Politics.

Esping-Andersen, G. (2015). Welfare regime stratification. Journal of European Social Policy, 25 (1), 124–134.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming