Eliitkoolid soosivad vanemate uhkust, mitte andekaid

Õiguskantsler Ülle Madise, Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid, psühholoog Angela Jakobson ja õpetaja Vootele Hansen on arvamusel, et parimate tulemuste nimel tuleb kohati maksta liiga ränka hinda.

Valle-Sten Maiste

Õiguskantsler Ülle Madise edastas 26. augustil riigikogule kirjaliku ettekande põhihariduse korralduse kooskõlast põhiseadusega ja tegi riigikogule ettepaneku kaaluda olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu algatamist.*

August Künnapu. Tulemuslik köievedu 2. Akrüül lõuendil, 2012.

August Künnapu. Tulemuslik köievedu 2. Akrüül lõuendil, 2012.

Praegune ülbusele, agressiivsusele ja rahale (tasuline eelkool, kursused, eraõpetajad, õppemaks) rajatud koolivalikuprotsess meenutab nõukogude koolisööklat, kus kiiremad, tugevamad ja eelkõige nahaalsemad kotletijäramise ihas häälekalt sagisid. Kitsas ring peresid saavutab nii minimaalsete lisakulutustega hariduseelise, mille majanduslik tasuvus tulevikus on mitmekordne. Makstagu siis haridusegi eest juba täiesti turupõhiselt, eliitõpetajale nagu eliitsportlasele ja -meelelahutajale kümneid kordi rohkem. Ehk selle šokiga taastub väikekodanlaste usk solidaarsusse? Kas me pole laste koolidesse jaotumise küsimuses jõudnud trööstitu nihilismini?

Vootele Hansen: Paljudes koolides valiti lapsi esimestesse klassidesse mingi aine (sageli võõrkeele) süvaõppe puhul katsetega ka vene ajal. Eelkoole ja katseteks valmistumist tunti ka toona. Katseteta kooli alustanud tavaklasside õpilastelt sageli ei oodatudki head õppeedukust ning seda teadsid ka õpilased ja lapsevanemad. Aga esimese klassi katsed ei ole muidugi alus laste koolis hakkamasaamise ja õppevõime üle otsustamiseks.

Kersti Kaljulaid: Mulle meeldiks teadmine, et riik pakub ühesugust haridust igas põhikoolis ja lapsevanem ei pea võitlema selle nimel, et laps saaks käia „paremas“ koolis, kuid absoluutset võrdsust ei ole siiski olemas. Mõnel koolil on alati parem maine ja vanemad proovivad kas või sissekirjutusega manipuleerides oma lapse sinna panna. Kui praegune „eliitkoolindus“ kuidagi ära kaotada, läheks paar aastakümmet, enne kui vanemad rahuneksid ja taastuks usaldus, et üks kool pole teisest parem. Õnneks olen kuulnud, et need, kes on julgenud panna lapse kodulähedasse lähivalla kooli, on olnud enamasti positiivselt üllatunud: vallabussiga kooli, omakandi sõbrad, ohutum kooliümbrus. Nende häält me meedias ei kuule, ehkki see võiks mõjuda rahustavalt.

On siiski ekslik arvata, et eliitkool vastab andekate laste vajadustele ja annab neile parima võimaluse areneda. Andekas laps on tihti ebastandardne, omavanuste seas kehv suhtleja, halb kambastuja, natuke selline teistmoodi jne. Pelgan, et eliitkoolides ei märgata ega toetata erilisust rohkem, kui mõnes tavalises hubases koolis, pigem nõutakse ühtmoodi, et tuleb olla edukas. Tallinna kesklinna eliitkoolid annavad lapsevanematele võimaluse tunda end uhkete ja õnnelikena. Oma lapse tuleviku heaks on justkui tehtud kõik, mis võimalik. Selles, kas laps seal ka stressivabalt ja vastavalt oma eriandekustele areneda saab, ma kahtlen.

Eliitkoolides arvatakse, et sealne keskkond sobib andekatele lastele. Mina kardan, et ei sobi. Need koolid on head läbilöögivõimelistele lastele, kes on vastavate riiete ja aksessuaaridega varustatud ja muu hulgas päris nutikad. Kas laps, kes on küll tubli, aga kelle vanemad on kooli sihtasutusele „võlgu“ ja kelle kallal seepärast kuskil listis näägutatakse, ikka tunneb end seal koolis hästi, isegi kui tema vihikud on mahakirjutamist väärt? Andekatega tuleb tegeleda, kuid seda ülesannet täidavad väga hästi TÜ teaduskool jm ettevõtmised.

Angela Jakobson: Ka see on ekslik arvamus, et eliitkoolides õpivad vaid andekad. Ühekordse testimisega pole kindlasti võimalik hoomata lapse potentsiaali. Teadmata jääb, kui palju on laps eelnevalt selliste ülesannetega juba kokku puutunud. Testimisega selgitatakse välja pigem heade õpioskustega lapsed, kelle vanemad on teinud usinat õpetustööd. Oma töökogemusele toetudes võin väita, et mitmel eliitkoolil puudub tegelik valmisolek tulla toime andekatega. Andekas laps on tõepoolest haridusliku erivajadusega laps, kelle õpetamine nõuab erilist õpetusviisi. Kahjuks on eliitkoolid tihti omamoodi standardiseeritud ja kesksel kohal on õpioskused, mitte niivõrd konkreetse lapse andekus vm vajadused.

Mis on viinud kihistumiseni haridusvaldkonnas?

Ülle Madise: Kui inimesed on olnud pikalt alla ja liialt ühetaolisesse raami surutud, on vist loomulik, et tahetakse kaotatu ruttu tasa teha. Vanemaile, kes ette antud süsteemis püüavad oma lastele parima hariduse anda, ei saa midagi ette heita, vastupidi. Riik saanuks vältida kihistumist lapse sotsiaalmajandusliku tausta, elukoha ja emakeele alusel. Muutustele rahvastiku paiknemises ei reageeritud õigel ajal. Siin on paralleel talude taastamisega. Mis saanuks valitsusest, kes öelnuks, et tulevikku pole ei kolhoosil ega väiketalul? Koolid anti arupidamiseta valdade pidada, sest varem oli nii olnud. Viis aastat tagasi lisati erakoolide riiklik tegevustoetus seadusse riigikogus, keset menetlust ja mõjuanalüüsita. Tulemuseks polnud erakoolides õppimise laiem kättesaadavus, vaid ühe soovimatu kaasmõjuna see, et osa kohalikke omavalitsusi muutis oma kooli vormiliselt erakooliks, saades ühtlasi seadusliku võimaluse küsida vanematelt raha ja valida õpilasi. Praeguseks on selgunud, et läbimõtlematult võetud kohustuse täitmine käib riigile üle jõu. Süüdlasi ei tasu mu meelest siin otsida, edasi tuleb nagunii minna siit, kus oleme.

Jakobson: Tormijooks eliitkoolidesse on ajendatud tõenäoliselt hirmust jääda nn edukate hulgast välja, edukultuse ja võistluslikkuse fenomen. Edukuse mõõdupuuks ei ole siinkohal kahjuks midagi enamat kui paremus teistega võrreldes. Fookuses pole mitte nn ühtluskool, kõigi seisukohalt stimuleeriv keskkond, vaid justkui spordiklubi, kelle eesmärk on võimalikult palju võite koguda. Ehkki kasutatakse dopingut ehk tihedat eelvalikut, jääb suuremale hulgale pealtvaatajatele tunne, et see spordiklubi on edukas, vaatamata asjaolule, et n-ö sama distants läbiti autoga, mitte sörki joostes.

Praeguse koolivaliku poliitikaga ei ole päri ei sotsialisti südametunnistuse ega isegi mitte enamik liberaalse ja konservatiivse vaatega inimesi. Esimeste arvates on tegu ebavõrdsust süvendava süsteemiga ja teistegi meelest varjutavad raha ja vanemate sotsiaalmajanduslik positsioon koolis tõeliselt andekate väljasõelumise püüdluse. Milline on teie lähtepunkt haridusprobleemide peale vaadates? Kas see on mure ühiskonna suutlikkuse pärast head järelkasvu koolitada, filosoof John Rawlsi mõtetega haakuv empaatia- ja õiglustunne või väikese rahva vajadus tagada maksimaalne kasvulava igale lapsele?

Hansen: Mina ei seoks praegust eliitkoolide küsimust ideoloogiaga. Eliidi sõelumist võib pidada just sotsialismile omaseks. Kui mõelda Campanella „Päikeselinnale“ või Platoni riigile, siis seal toimuks pidev valik võimete järgi. Olen lugenud ka laste selekteerimisest Ida-Saksamaal, et saada häid sportlasi. Koolivalik ei ole olnud seotud niivõrd rahaga, kuivõrd vanemate hariduse, ameti ja koduse keskkonnaga, mis kas soodustab nende katsete tegemist või mitte. Ma ei tea, kas tänapäeval vaadatakse õpilase koolikatsetel vanemate rahakotti või ei. Küll on koolil vaja lisavahendeid õppevahendite hankimisel ja selleks raha leidmine võib olla lapsevanemale raske. Konservatismiga võib pigem seostada seisuslikke koole, mis on mõnes Euroopa riigis vana tava kohaselt veel olemas.

Madise: Maailmavaateline valik on põhihariduse ja eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise asjus põhiseaduses juba tehtud ja rahvahääletusel maksma pandud. Pole teab mis laia tõlgendusvõimalustki: igal lapsel on õigus saada tasuta korralik, elus edenemiseks parimat alust pakkuv põhiharidus. Riigi kohustus on kehtestada selline koolikorraldus, mis annab igale lapsele tegeliku juurdepääsu heale tasuta põhiharidusele, sõltumata elukohast, emakeelest ja perekondlikust taustast. Riigi ülesanne on valida mudel, mis selle tõepoolest tagab. Me eesmärk võiks olla, et igaühest kujuneb ta enese parim versioon. Praegu sellist olukorda pole. Hariduslik kihistumine süveneb.

Kaljulaid: Eesti on perekond, mitte riik. Meil on palju rohkem võimalusi tegeleda iga lapsega individuaalselt ja ka palju rohkem motivatsiooni seda teha, kui mõnes mitmekümne miljoni inimesega riigis. Haridussüsteem ja tervishoid on riigi kaks põhilist funktsiooni ning ühtluspõhimõtte hoidmine ja igal sammul meenutamine neis valdkonnis annab igaühele võimaluse parimal viisi toime tulla ja tagasigi anda. Ülle Madisel on õiguskantslerina hea vaist – selle teemaga tegeleda on väga õige. Kuigi praegu on meil kihistumine Lääne-Euroopaga võrreldes palju väiksem, siis just nüüd on õige aeg selgeks vaielda, kuidas kaasata vanemad ja nende raha, aga hoida samal ajal uksed lahti kõigile, kes tahavad saada tõeliselt targaks, isegi kui neil selleks raha napib.

Milliseid põhihariduse olukorraga seonduvaid probleeme olete kogenud lapsevanematena ja oma erialast johtuvalt?

Kaljulaid: Minu isiklik vaatepunkt koolile on eklektiline. Esiteks nelja lapse ema vaatepunkt: mu kaks last said hakkama minu tehtud valikutele vaatamata ja kahe jaoks tuleb valik veel teha. Siis kunagise lapse vaatepunkt: tema tajus kooli tohutult repressiivse süsteemina ja luges esimeses klassis oktoobris ära, mitu päeva veel keskkooli lõpuni on jäänud kannatada. Huvitava kooli nõukoja liikme vaatepunktist on meil tohutult palju supertoredaid kooliinimesi … Kooliga on meil kõigil oma seos, aga lõpuks loeb kaks asja: kas meie lapsed on koolis õnnelikud – ja vastus on, et ei ole eriti – ja kas nad saavad seal targaks? Siin võib öelda, et üldiselt saavad, nagu näitavad PISA testid. Küsimus on, kuidas parandada üht ja säilitada teine.

Jakobson: Oleme keskendunud liialt ainespetsiifilistele õppetulemustele, aga meie õpilased kalduvad olema teiste OSCD riikidega võrreldes õnnetumad. Tarkus iseenesest ei tee inimest õnnelikumaks ega õnnetumaks. Kliinilise psühholoogina võin väita, et parimate tulemuste jahil on kohati väga ränk hind: ülemäärane ärevus, perfektsionism, madal eneseusk, hirm tuleviku ees jne. Pidev võistluslikkus ja hirm kaotuse ees on väga suur koormus nii kehale kui vaimule. Lapse enesehinnang pole isikuomadus, vaid kujuneb kasvueas teistelt saadud hinnangute taustal. Õpikeskkond, kus last „motiveeritakse“ pideva kriitika toel, on soodus pinnas „ma pole piisavalt hea“ minapildi kujunemiseks. Vähene eneseusk võib kujuneda suureks takistuseks oma võimete realiseerimisel. Suurimad ühiskondlikud mured nagu kuritegevus, ennasthävitav käitumine jms on põhjustatud suuresti sellest, kas on suudetud inimestele anda usku, et nad on ühiskonnas väärtuslikud, et neist hoolitakse ja nende panus on oluline. Inimestel, kes tajuvad, et nende rolliks on hädavajalike kohustuste täitmine tippudest üle jääva augutäitena, on keeruline ka endast ja ümbritsevast hoolida. Ennekõike peaks kool püüdma anda lapsele eneseusku ja väärtuslikkuse tunde.

Hansen: Põhikooli peamine ülesanne on õpetada noort inimest ühiskonnas hakkama saama, teistega koos tegutsema. Olen õpetajana mõelnud, et teemasid võib olla vähem, kuid vältida võiks pealiskaudsust. Hea on, et mitmed individuaalsed õppekavad on võimalikud. Kindlasti on koolides vaja psühholooge, logopeede, sotsiaalpedagooge jt tugi­spetsialistideks nimetatavaid ametimehi, kuid nende palkamine jääb sageli rahapuuduse taha. Ka õppevahendite, näiteks töövihikute rohkuse või puuduse määrab raha. Riik võiks ülesannete autoritelt levitamisõiguse osta ja teha need interneti teel kättesaadavaks.

Madise: Viimastel aastatel on loogiliselt kirjutamise oskus kahanenud ja uuendusliku ja julge mõtlemisega noori on mu enda kogemuse kohaselt vähemaks jäänud. Rohkem tahetakse eksamil arutleda „nagu peab“, nõutakse mudeli ja küsimuste etteandmist, pärast standardiseeritud vastuseid. Võib-olla on see juhus, võib-olla koolieelse või -aegse drillimise ja ühe joonlauaga mõõtmise tagajärg. Põhikoolist ja gümnaasiumist peaksid tulema mõtlemiseks ainet andvate faktiteadmiste, avara maailmapildi, hea keelte- ja matemaatikaoskusega rõõmsad ja leidlikud inimesed. Akadeemiline õpe eeldab mu meelest faktide läbitunnetatud seostamist, s.t mitte tingimata nii, nagu seda on keegi teine juba teinud.

Miks põhi- ja gümnaasiumihariduse probleemid just nüüd õiguskantsleri erilise tähelepanu on pälvinud?

Madise: Riigikogule ettekande saatmise ajendiks olidki vanemate pöördumised, aga ka laste ja noorte õiguste osakonna tähelepanekud. Head kaastöötajad jälgivad ka riigikontrolli tööd ja haridusarutelusid laiemalt. Küsitud on, kuidas saada aru, et põhiharidus on tasuta, ja sageli ka seda, kes peaks hoolitsema haridusliku erivajadusega laste eest või korraldama lapsele toidutalumatuse korral toidu. Kurdetakse ka muresid, mis viitavad sellele, et koolis on psühholoog või muu tugivõrk puudu. Näiteks, et laps on karistuseks jäetud ekskursioonilt kõrvale. Kurb juhtum oli lapse huviringist ja ringi suvelaagrist ootamatu kõrvale­jätmine, kui elukohavald ei nõustunud ringi eest tasuma, aga vanematel tasuda ei lubatud. Muidugi tahetakse teada, milliseid mõjutusvahendeid õpetaja tohib kasutada, aga juurdepääs heale põhiharidusele on abipalvete telg.

Inimarengu aruande järgi on hariduslik kihistumine Eestis pärast iseseisvuse taastamist samm-sammult süvenenud, õnneks mitte niivõrd, et koolilõpetajate suutlikkuse vahe Euroopa mõistes problemaatiline oleks. Eesti õpetajate koolitus, palk ja võimekus on õnneks veel üsna ühetaolised jne. Kuidas vaatate hariduselu arengule tagasi, hindate haridusministrite ja nende poliitika panust?

Hansen: Kool on alalhoidlik institutsioon. Viimastel aastakümnetel on usinasti tegeletud õppekavade, riigieksamite, koolilõpetamise tingimuste jm-ga. Küsimusele, kas kool on suutnud noored inimesed eluks ette valmistada, saame vastata mõne aja möödudes. Minu arvates ei tohi teha järeleandmist matemaatika ja emakeele õppes: vähene arusaamine neis ainetes põhjustab raskusi ka teistes. Matemaatika on gümnaasiumi õppes jaotatud kitsaks ja laiaks. Kitsa matemaatika valimisega välistab õpilane endale nii mõnegi eriala kõrgkoolis. Ka riigieksamid erinevad kitsa ja laia matemaatika korral. Võõrkeeles on aga sama eksam kõigile õpilastele, kuigi õpilaste tundide arv võib olla olnud väga erinev.

Kaljulaid: Katastroofi meil koolisüsteemis ikkagi pole, nagu muide muudeski eluvaldkondades. Niisiis pole väga valesti midagi läinud, olgu tänu või vaatamata riigi hariduspoliitikale. Kihistumine ei saagi kajastuda PISA tulemustes jm, sest paljuski teeme me ka palju kära eimillestki. Enamik lapsi käib Eestis ikka rahulikult kodulähedases põhikoolis, kus leidub nii akadeemiliselt andekamaid kui teistmoodi toredaid lapsi. Kogu see kihistumise probleem on Tallinna- või siis linnadekeskne ja võimendunud sellest, et korraks pidi kohtlema erakoole nagu teisigi, aga kohe selgus, et selleks meil ikka raha ei jätku. Ühtluskooli põhimõtte rikkumine on silmatorkav ja -riivav, kuid mitte keskne kooliga seotud probleem. Suuremad probleemid on vahest ikka seotud koolivõrgu korrastamise, õpetajate kaadri taastootmise, pahede koolist eemalhoidmise jm-ga.

Madise: Katastroofi ei ole, aga seda arvan küll, et triivime karidele. Eliitkooli pääsemise nimel käiv võistlus on jah linnade, eriti Tallinna ja selle ümbruse asi, aga siin elab väga suur osa rahvastikust. Palju lapsi saab mudilasena enesehinnangulaksu. Osa märkab, et jäi välja. Vanemate jutust saadakse aru ju küll. Teised, vastupidi, piiravaks osutuda võiva märgi, et on teistest lastest paremad ja et nüüd tuleb metsikult pingutada. Kihistumist vanemate jõukuse ja jaksu alusel võimendavad trenni- ja ringiraha ning pärast koolipäeva muul moel aja sisustamise võimalused.

Keelepõhine segregatsioon hariduses on ohtlikum, kui pealt paistab, ja keelepõhine kihistumine on Euroopas üldiselt taunitud. Näiteks juristiks ja arhitektiks pürgijate seas võiks eesti ja vene emakeelega noorte osakaal olla lähedane vastava gümnaasiumilõpetajate suhtega, aga neid õpetanuna tean, et ei ole. Avalik kool on üldtunnustatult riigikeelne ja see on just riigikeelest erineva emakeelega noorte huvides nõnda. Kui Eesti otsustaks seda euroopalikku teed minna, tuleb mõistagi alustada algkoolist, anda pikk üleminekuaeg ja sellest siis ka kinni pidada. Selline valik ei välista nt vene keele ja kultuuri süvaõpet, kui koolikogukond seda soovib. Riigikeele süvendatud õppimise alustamine alles gümnaasiumis ei pruugi olla parim lahendus, ehkki see on mõnevõrra kihistumist vähendanud.

Haridusteadlane Viive-Riina Ruus on öelnud, et soomlased konkureerivad rahvana, meie üksikisikutena omavahel. Kersti Kaljulaid on viidanud Sirbis (17. XII 2014) OECD uuringule, mille kohaselt võinuks süveneva ebavõrdsuseta olla OECD riikide majanduse maht viimase veerandsaja jooksul 10% suurem. Kuivõrd me ka üksikisikutena kaotame oma arengus ja heaolus, mõistmata ühiselt panustamise ja iga ühiskonnaliikme kaasatuse olulisust, ja kuivõrd usute tõukleva individualismi voorustesse?

Hansen: Mõeldes laulupidudele, neid kandvale koorilaulutraditsioonile, „Teeme ära” talgutele, ka veerand sajandi taha jäänud kodanike komiteede liikumisele jne usun, et koostegemise tahe ja oskus on Eesti inimestel olemas. Mitmete piirangute kadumisel on selge, et inimesed soovivad ka oma võimete piire tunda ja ise teha ning otsustada. Ka tarbimisühiskonna pahedes süüdistati läänes põlvkonda, kes oli nooruses elanud sõjaaja kitsikuses, ning meilgi jagub neid, kelle elu esimene pool möödus defitsiidimajanduse valitsemise ajal.

Madise: Me ei usalda eriti üksteist, kogukonda ega riiki. Tunne on, et igaüks peab nagunii iseenda eest väljas olema, teisi, sh riiki kahtlustatakse sõnamurdlikkuses. Õigusteaduses nimetatakse seda õiguspärase ootuse murdmiseks, mida on ka korduvalt juhtunud. Siin aitab vaid aeg. Maailmavaatelised erisused peavad ent vabas ühiskonnas jääma: arusaam inimese ja ühiskonna suhte asjus ongi erinev.

Mida ootate hariduspoliitikalt? Mida saaksime teha? Ülle Madise oma meeskonnaga soovitab riigi rolli suurendamist ja lapsevanema rahakoti tähenduse kahandamist. Koolisüsteemis on aga väga palju muidki küsimusi. Näiteks, kas tahame kiirendada liikumist väiksemate ja eripärasemate koolide poole, nagu mõnel pool Euroopas tavaks, või kuidas kaotada ära nii enesestmõistetavaks saanud edetabelitepõhine mõtlemine koolihariduses. Millised võiksid olla lihtsad ja kiirelt ellu viidavad meetmed ja milliste kaugemate eesmärkide suunas soovitaksite meie hariduselul liikuda?

Hansen: Lahendamist vajab koolide arv ja asukoht. Seni on põhikoolide võrk katnud kogu Eesti, kuigi õpilaste arv on kahekümne aastaga vähenenud peaaegu Tartu linna jagu. 1996. aastal oli statistikaameti andmetel põhikooliastmes 184 800 õpilast ja 2014. aastal 116 300. Muutunud on ka inimeste paiknemine, mis toob kaasa küsimuse koolivõrgu tihedusest ja õpilase kodu ning kooli vahelisest kaugusest. Näiteks Viimsi vallas on kuni 14aastasi inimesi 23% elanikest, Taheva vallas 11%, lapsi on Viimsis peaaegu neli ja pool tuhat, Taheval 79. Väiksemad ja eripärasemad koolid rikastaks koolide valikut, kuid kahele küsimusele tuleb siis vastus leida: kuidas tagada põhikooli aineõpetajatele piisav koormus ja kui mõni kool osutub lastevanemate seas nõutavamaks, siis kuidas valitakse õpilased esimesse klassi?

Põhihariduse andmise kohustuse võtmine valdadelt ja linnadelt valitsuse ülesannetesse lahendaks mitmed omavalitsuste erinevusest tulenevad mured, kuid tooks kaasa ka uued. Kool on paljude omavalitsuste arengukavades ja planeeringutes oluline, ka kooli hoolekogu. Milliseks kujuneb siis kogukonna roll, kui direktori määrab ja muud otsused teeb minister või maavanem? Koolihooned on ka omavalitsuste vara. Mil viisil ja millisel alusel hakkab riik neid kasutama? Huvitava küsimuse toob kaasa ka valimise vanusetsensuse alandamine kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Kas kandideerivad õpetajad peavad vältima tundide andmist vanemates klassides? Koolis mitte töötavad kandidaadid võivad ette heita ebavõrdseid võimalusi valijatega suhtlemisel ja seda veel olukorras, kus valija peab tundi minema ja kandidaat saab selle eest palka.

Jakobson: Psühholoogi ja lapsevanemana on minu eelistus kindlasti elukohajärgne kool: kooli minek ja sealt tulek toetab lapse eakohast iseseisvumist. See toetab ka klassi-koolikaaslastega suhtlemist väljaspool kooli. Kogukonnakooli ideel on väga palju plusse nii lapse kui vanemate-õpetajate omavahelise koostöö seisukohalt. Uuringute järgi sõltub õpilase õppeedukus rohkem kodust kui koolist: haritud vanemate lapsed õpivad hästi, sõltumata sellest, mis kooli nad on sattunud. Kui lapsel on potentsiaali, siis avaldub see igal juhul, ükski kool ei takista last õppimast. Arvan, et paljusid eliitkooli pooldavatest lapsevanematest ei huvita valitud kooli juures mitte õpetamise tase, vaid pigem prestiiž.

Kaljulaid: Mida siis teha, et jääks alles kodulähedane, väike ja hubane põhiharidust pakkuv kool? Naljatamisi võib öelda, et põhikool vajab kahte õpetajat: reaalainetele üht, humanitaarainetele teist ja see, kes kaugemale hüppab, annab kehalist kasvatust ka. Jääb veel loota, et üks neist on musikaalne inimene. Erialane oskus on ju õpetamine, ainemõistmisega ei saa põhikooli tasemel probleeme olla mitte kellelgi, kes on ülikooli läbinud. Näeme, et põhikoolide õpetajatele pakutaksegi juba ülikoolides laiemat erialalist valikut, nn loodusteaduste õppekava või mitme keele õpetamise kombinatsiooni. Kunagi rääkisin Aku Soraisega, et nii saaks pidada päris hubast väikest kooli. Selgus, et tema on käinud Soomes veidi aega sellises koolis, mis ei asunudki kuskil pärapõrgus, vaid üsna Helsingi lähedal.

Lapsevanemate (ja nende raha) tõrjumine hariduse juurest ei ole hea mõte, kuid kasutada riigi pakutavat baasina ja lasta sinna peale ehitada rikkamatele lastele mõeldud pealisehitus ei tundu õiglane. Ühetaoline koolisüsteem ja mitmekülgsem tasuline huviharidussüsteem oleks ehk paras lahendus? Las need lisaõppe tunnid olla, aga selgelt pärast programmiliste tundide lõppu – ja kes maksta ei soovi, läheb koju. Nagunii peaksime algklasside lastele pakkuma rohkem tundidejärgset päevahoidu, selles oleme Lääne-Euroopaga võrreldes palju nõrgemad. Kuskil mujal ei lähe seitsmesed pärast koolipäeva koju mitmeks tunniks vanemaid ootama.

Madise: Pearaha andmine ka erakoolidele on mu meelest õiglane, see jääb ja selle üle vaidlust ei ole. Võib-olla on mõistlik mingitel tingimustel maksumaksja rahast toetada ka erakoole, aga see peab olema korralikult läbi kaalutud ja pikaks ajaks ette lubatud. Loosung „raha juurde“ on esiteks tühi ja teiseks ei pruugi aidata. Olemasolevat ressurssi saab kasutada paremini. Olukord, kus ühe kooli jao lastega piirkonnas võistleb omavahel neli kooli, on tegelikult halb kõikidele. Vald ise üldjuhul oma kooli ei sulge, kuid paljud maakoolid elavad juba aastaid sulgemishirmus. Võib juhtuda, et ebakindluse tõttu seavad oma sammud maakonnakeskusesse nii õpilased kui õpetajad, kel selleks võimalust. Kokkuvõttes võib olla targem, et öeldakse otse ära, millised koolid jäävad, ja antakse kohanemisaeg. See ei välista toetatud era- ega kohalikku algatust. Need on emotsionaalselt rasked valikud, aga ametnikud saavad selle eest palka, et vaadata asjaomastele silma ja asi läbi arutada ning lõpuks põhjendatud ja läbi räägitud, kuid küllap esialgu ebapopulaarne otsus langetada.

* http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettekanne_nr_1_pohihariduse_korralduse_pohiseadusparasusest.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming