Elementaarne Eesti

Jaan Undusk

Igasuguste tulevikuvisioonide eelduseks on mingid poliitilised otsused. Teisisõnu, teoreeme saab sõnastada ja tõestama hakata alles siis, kui aksioomide ehk aluslausete valik – ehk põhjapanevad poliitilised otsused – on juba tehtud. Aksioomide eripära seisnebki selles, et need tuleb valida, neid ei tõestata. Tegu on kellegi jaoks nii-öelda iseenesestmõistetavate seikadega, see tähendab, niivõrd suure omaväärtusega asjadega, mida saab mõista ainult nende eneste kaudu, mitte tuletistena millestki muust. Mõnele on aksioom jumala olemasolu, mõnele teisele materiaalne maailm, ühele identsusseadus (A=A), teisele aga olemise olemuslik mitteidentsus (A=B, sest „kaks korda ei saa ühte ja samasse jõkke astuda”, nagu väitis Herakleitos). Igatahes on võimalike aksioomide hulk lõputu ja just seetõttu tuleb nende seast paratamatult valida. Kui ma lugesin või kuulasin, mida erinevate erialade õpetlased Tartu ülikooli visioonikonverentsi eel kirja panid või raadios rääkisid, siis oli selge, et vist küll kõigile Eesti tulevikku suunatud mõttekäikudele eelnes vaikimisi vähemasti üks põhjapanev poliitiline otsus: Eesti on aastal 2032 meile praegu aktsepteeritavas mõttes olemas. Ja tõepoolest, ilma selle eelduseta kaotaks suur osa avaldatud mõtteist oma tähenduse, olgu siis tegu kas Eesti elanike vananemise, Eesti teaduse sihtide, majanduse või looduskaitsega. Me võime arendada igat sorti teravmeelseid ideid, aga kui meile vastuvõetavat Eestit – ehk kohta, kuhu, piltlikult öeldes, ehitada maja – enam ei ole, siis jääb see kõik vaid ajude gümnastikaks. Loomulikult on enamik nõus sellega, et Eestis võib 18 aasta jooksul toimuda olulisi statistilisi, võib-olla ka struktuurseid muutusi. Võimalik, et Eestis väheneb etniliste eestlaste osa ja suureneb võõrpäritolu inimeste hulk, kõrgkooliõppes kasutatakse rohkem võõrkeelt jne. Aga kõik sõnavõtjad näisid nõustuvat vaikimisi sellega, või vähemasti lootvat seda, et Eesti on aastal 2032 meile vastuvõetavas mõttes ikka veel Eestina äratuntav või, kasutades psühholoogia keelt, Eesti Gestalt, tema praeguseks tunnustatud tervikkuju, ei ole struktuursetest nihetest hoolimata maamunalt kadunud.

Kui vaatame täpsemalt, mida see Eesti Gestalt, tema identsust tagav tüvikuvand või alusmuster, tänase intellektuaali meelest sisaldab, siis leiame järgmisi tunnuseid. Esiteks, Eesti püsib oma praegustes geograafilistes piirides, temast ei ole elulisi tükke maha lõigatud. Teiseks, Eesti on poliitiliselt iseseisev riik, ei tema ega mõni ta osa ole vägivaldselt inkorporeeritud ühtegi teise riiklikku organismi. Kolmandaks, Eesti riigikeeleks on eesti keel kõige sellest järelduvaga. Neljandaks, Eesti kodanik on oma riigile lojaalne, mis tähendab, et ta tunnustab kolme eelnimetatud punkti (Eesti territoriaalne terviklikkus, riiklik iseseisvus, riiklik eestikeelsus) ning ta on valmis nende kui väärtuste eest ka seisma.
Kui see kompleksne eeldus, Eesti tüvikuvand, meie teadlaste tulevikuvisioonidest eemaldada, siis varisevad need enamasti kokku. Mis tähendab, et need inimesed tõepoolest tunnustavad vaikimisi seda aksiomaatilist valikut, millest ma kõnelesin. Aga võib esitada ka kiusliku küsimuse: kas see valik on piisavalt paindlik, et sellele tulevikku ehitada? Kas ta pole liiga ilus või isegi enesepett? Või veelgi teravamalt küsides: kas me teeme poliitilise otsuse meile praegu vastuvõetava Eesti edasipüsimisest oma veendumuse põhjal, julgusest või hoopistükkis argusest? Mõnel juhul võib näiteks täheldada, et inimesed, kes tunnustavad kirjeldatud poliitilist otsust, ei lähtu sellest oma edasiste teoreemide ehk reaalsete tegevusjuhiste sõnastamisel, see tähendab, ei anna endale aru teatud vastuoludest oma mõtlemises.
Ma vabandan, et pööran nii elegantse ja lennuka teema nagu Eesti aastal 2032 põhiliselt poliitiliseks, ühtlasi kaldudes valdkonda, mida ma ju ise suuremat ei jaga. Kuid meie elus olulisi probleeme ja probleemikesi sõeludes näis mulle viimaks, et kõik muu on sellega võrreldes argipäev, millega me mingil moel ja teisi appi võttes ikka kuidagi ju hakkama saame. Paljud meie kaasaja pakilised probleemid on ühised muu maailmaga, mis meiega kaasa mõtleb. Aga poliitiline otsus Eesti püsimise kohta on põhiliselt meie enda nii-öelda igavikuline pädevus, mille lahendamisel oleme alati suhteliselt üksi, nagu ajalooline kogemus näitab, hoolimata ka moraalselt ja materiaalselt toetavatest vennaskondadest (Euroopa Liit, NATO). Ja ma olen täiesti päri nende õpetlastega, kes visandavad Eesti tulevikuvisioone üksnes tingimusel, et need neli punkti, mis ma ennist loetlesin, jäävad Eesti määratlemisel edaspidigi kehtima. Me keeldume esile manamast teistsugust Eestit, kas usust, julgusest või argusest, nagu seda keegi just näha soovib; loodetavasti siiski eeskätt autundest, sest noblesse oblige, meie praegune seisus kohustab, ja vastupidine oleks meile juba lihtsalt alandav. See on viimase 25 aasta moraalne kool.
Ja ma usun, et me oleme valmis nimetama austavalt eestlaseks igaüht, kes on Eesti kodanik ning tunnustab siiralt Eesti territoriaalset terviklust, Eesti riiklikku iseseisvust ja eesti keelt riigikeelena, ükskõik siis, milline poleks selle isiku etniline päritolu, nahavärv, emakeel või usutunnistus. See oleks poliitilises mõttes laitmatu käitumisstiil, seesama legendaarne Prantsuse eeskuju, millest alatasa räägitakse: rahvuse määratlemine mitte etnilise, vaid kindlast riigiideest tuleneva kooslusena, riigi kodanike koguna. Aga seda riigiideed tuleb sel juhul mõista rangelt; see ei ole mitte lõtv lähtumine Eesti kodakondsusega isikute arvamuste hulgast, vaid Eesti riigi tüvikuvandit tunnustavate inimeste selge tahe. Eesti riik saab varsti saja-aastaseks ja ehkki me Teise maailmasõja järgsel okupatsiooniajal – riiklusetahte vägivaldse allasurutuse tingimustes – olime sunnitud rõhutama eestluse etnilisi tunge, võiksime nüüd olla taas küpsed avaramaks rahvuskäsituseks. Hoolimata ka sellest, et Eestis nõuab selliste otsuste tegemine alati märksa rohkem head tahet kui Saksamaal või Prantsusmaal, kus riigi suhtes lojaalse rahvuskeha suur mass suudab uusi – nii-öelda seni „võõraid“ – impulsse sulandada endasse tunduvalt väiksema vaevaga.
Muidugi on Eestis rahvusprobleeme ka klassikalises mõttes, mis põhinevad rassilistel, keelelistel, kommetest tulenevatel eelarvamustel. Praeguse Venemaa ja Ukraina vahel puhkenud poliitilise konflikti valguselgi on täheldatud, et niipea kui asi läheb teravaks, saavad kaalukeeleks rahvuslikud valikud vanas tuntud etnilises võtmes; vaguratel aegadel varjuvad need paremini sotsiaalpoliitilise retoorika taha. Aga ma ei näe ei Ukraina sündmustes ega Eestigi rahvusprobleemides siiski mitte ainult etnilise taustaga vahekordi, vaid eeskätt puudujääke riiklusetasandil mõtlemises ja tegutsemises. Kui seda väga lapidaarselt väljendada: mitte see pole probleem, et Eestis on liiga palju etnilisi venelasi, vaid see, et Eestis on liiga palju inimesi, kes tahaksid Eesti riigis elada nõnda, nagu nad elaksid Vene riigis. On ka teistsugust ebalojaalsust, näiteks inimesi, kes tahaksid Eesti riigis elada nõnda, nagu nad elaksid Ameerika Ühendriikides; need ei esinda sugugi mitte ainult äriringkondi, vaid ka teatud osa intelligentsi. Eesti riigiideest lähtudes on see põhimõtteliselt vildakas mõtlemine, sisuliselt need inimesed ei tunnusta Eesti riiki või on lausa selle vastu. Hea, kui nad seda siis vähemalt avalikult kuulutada julgevad, aga enamasti nad ei tee seda, kõneldes pigem Eesti heaolu nimel. Eestis tõepoolest saab elada nagu Venemaal (mida nõukogude võim püüdis tõestada), aga Eesti riigis ei saa elada nagu Vene riigis. See on esmane riiklusepõhine tarkus. Igaühel on muidugi õigus riigiideed ja riiklusepõhist mõtlemist eitada, aga kui ta seda ei tee, siis tuleb see tõik teadmiseks võtta.
Meil räägitakse Eesti kodanike suurest väljarändest läände, mis ju iseenesest rõõmu ei valmista. Ometi tundub, et need väljarändajad on nii-öelda kenamalt jaolt vähemasti ausad inimesed: kui nad tahavad elada nagu Šveitsis või Rootsis, siis nad lähevad ja elavadki seal. Ning ei hädalda siin kohapeal, et nad ei saa Eestis elada nagu Šveitsis või Rootsis. Ei saa ja ei hakka iial saama. Ning sama kehtib nende kohta, kes tahavad elada nagu Vene riigis või Ameerika Ühendriikides. Võimalus neil maadel elada on põhimõtteliselt kõigile kättesaadav.
Ma tean, mis kõige selle peale võidakse vastu kosta: esiteks seda, et Eesti riik ei ole mingi kivistunud moodustis 1930. aastate stiilis, vaid ajas pidevalt muutuv, paindlike sätetega süsteem; ja teiseks, et Eesti ei ole maailmas üksi ning on eriti väikeriigina teiste tahtest, üldistest suundumustest jm sõltuv. Muidugi ei saa neid seiku ignoreerida ja see, mis ma visandasin, oli vaid mõtlemise loogiline luustik, roots, mis ei kajasta asja kogu keerukust. Tulen siiski kangekaelselt tagasi selle juurde, millest alustasin: oma tulevikuvisioonide kirjeldamisel pangem kõigepealt paika postulaadid, alglaused, enesele iseenesestmõistetavad asjad, aksioomid, millele meie mõtlemine tugineb, ja kontrolligem teoreemide ülesehitamisel, kas aksioomide kehtivus on ikka tagatud kogu mõttekäigu jooksul. Ühiskonna kirjeldamisel ei ole seda niisama lihtne teha kui matemaatikas. Aga kui seda teha ei proovitagi, siis võib karta, et mingil hetkel aetakse juttu, mis sobib ilusti igasse saali ja konteksti, ühendab kavalalt ja diplomaatiliselt vasturääkivaid väiteid ning rahuldab paljusid –
mida aga tunnetuslikult pole eriti kellelegi tarvis. Seejuures ma muidugi möönan, et poliitikas ja pedagoogikas on psühholoogia mõnikord isegi tähtsam kui loogika ning aeg-ajalt tulebki inimestega ka niisama juttu ajada, olgu või ilma suurema loogikata, lihtsalt jutujätkuks – aga sellest kohe pikemalt.
On veel üks saja aasta tagune motiiv, millele tahaksin tähelepanu juhtida. See on rahvaste enesemääramise õigus, mis sai põhiliseks ideoloogiliseks tagatiseks Esimese maailmasõja järgsele uute rahvusriikide tekkimisele ja mille najal kuulutati välja ka Eesti riik meie iseseisvusmanifestiga 1918. aasta veebruaris. Rahvaste enesemääramine on taas kõne all olnud seoses näiteks Ukraina venekeelse elanikkonna nõndanimetatud iseseisvumispüüetega, ja küllap seda riista tarvitatakse veel edaspidigi. XX sajandi alguses oli rahvaste enesemääramine päevakorral seoses koloniaalsüsteemi lagunemisega ning seda rakendati eeskätt nende rahvaste õiguste kaitsel, kel tol hetkel puudus oma riik, kes aga olid valmis astuma ajaloo areenile riigiõiguslike subjektidena. Selline enesemääramine oli seotud niisiis rahva riikliku esindatusega, ta oli vahend selle saavutamisel. On aga arutu kõnelda ühe rahva territoriaalse enesemääramise õigusest teise riigi koosseisus, kui sel rahval on sealsamas kiviviske kaugusel juba oma riik ja järelikult ka riiklik esindatus olemas. Küll tuleks kõne alla rahva enesemääramisõiguse kultuuriline ehk eksterritoriaalne variant, mis oleks siis nõndanimetatud kultuurautonoomia.
Õiguslikus mõttes palju kahepaiksem on välisriikide kodanike seisund Eestis. Näiteks Venemaa kodanikke on Eestis ligemale 100 000 (93 683 ehk 6,9%) ja neil on õigus osaleda kohalikel valimistel. Nad teevad Eesti riigi heaks tööd ja maksavad makse, saades vastutasuks sotsiaalteenuseid, aga neil on täielik õigus esindada Eesti riigiorganite valimisel Vene riigi huve. Vene riigi lojaalsete kodanikena nad õigupoolest lausa peaksid Eesti valimistel esindama Vene riigi huve, neile ei saa seda pahaks panna. Aga selline Vene riigi huvide suur ja – rõhutan – seaduslik esindatus mõnes piirkonnas võib aastal 2032 põhjustada juba tõsiseid häireid Eesti riikliku identiteedi toimemehhanismides. Üksnes ajutine lahendus on siin veenda Vene kodanikke käituma valimistel Eesti-meelselt, mis pealegi võib osutuda juriidiliselt ebakorrektseks sammuks. Kas ja kuidas muuta Eesti kodakondsust atraktiivsemaks, see on küsimus, millele pole vastust leitud.
Eesti on oma kristlikel sajanditel olnud küll mitmekeelne kant ja mitmete rahvuslike kultuuride lõikumisala, kuid samuti silma paistnud sellega, et avalik dialoog seisuste ja rahvuste vahel on siin ikka olnud suhteliselt leige. Siin on valitsev olnud hoiak, et kui sa mulle ei meeldi, siis ma sinuga ei räägi. Suhtlemisvalmidust on sageli peetud kompromissidele minekuks halvas mõttes. Me ei oska tagantjärele isegi hinnata, kuidas selline hoiak on eestlaste saatusejoont suunanud, kas rohkem üles- või allapoole. Keeldumused on vähendanud võimalusi ülerahvusliku karjääri kujundamiseks, aga hoidnud ka rahvuskeha tihkemalt koos. Needsamad hoiakud on varasematel sajanditel vältinud eestlaste saksastamist, hiljem tinginud näiteks eestlaste väljapaistvalt kehva vene keele oskuse võrreldes paljude teiste Nõukogude Liitu sulustatud olnud rahvastega.
Riigirahvana võiks kõne alla tulla mõneti uuendatud suhtlusskeem. Elan Tallinna kesklinnas ja seirasin 2007. aasta pronksiöörahutusi vahetult distantsilt. Kogu lugu sai – ehkki üle noatera – rahuldava lahenduse, aga selle menetlemises andis tunda karjuv suhtlemisvaegus. Oodati mõne Eesti riigijuhi ilmumist kääriva rahvahulga ette, ükskõik kui ebameeldiv see samm siis ka poleks olnud ja ükskõik kui vähe mõistlikku juttu oleks sel puhul olnud ajada. Riigi- või linnaisad peavad sellistel puhkudel paratamatult riskima enama kui tomatiplekiga kuuerevääril, Jaan Tõnisson oleks seda ilmselt teinud. Aga aastal 2007 tõmbuti pigem koridoride sügavusse ja otsustati, et alaväärse partneriga ei suhelda. Võib-olla tehti taktikaliselt õigesti, jumal seda teab, kuid ma meenutan ka tookordset avalikku ootust peaaegu kõigi tallinlaste seas. Lugu läks õnneks, võitjate üle kohut ei mõisteta ja minul pole ju – eesti rahvatarkuse järgi –
õigust vana asja tagantjärele meelde tuletada. Selle eest võidakse silm välja torgata.
Ent kui vaagida meie šansse kuni aastani 2032, siis ei pea ilmselt arvama, et kõike otsustab vaid majandus, inglise keel või NATO kate. Suur tähtsus on alati olnud põhimõttekindlatel, aga läbirääkimisvõimelistel juhtfiguuridel, ja äkki on see meiegi osaliselt kasutamata ressurss. Vestlusse astuda ei tähenda ju oma põhimõtteist loobuda ja kuradile sõrm anda, vaid pigem oskust ja julgust põhimõtteid kaitsta – see on teadmine, mida Eestis pole võib-olla ka ajaloolistel põhjustel osatud ehk täiel määral hinnata.
Aastal 1992 viibisin ma esimest korda pikemalt välismaal, Viini linnas Austrias. Viin on mulle siiamaani koduseim linn ja tollane skolaarireis oli vaimselt rajav mitmes mõttes. Tähtsaimaks osutus ometi see, mida olen hakanud nimetama oma pagulaselamuseks: üha painavamalt vasardas põues küsimus, et miks kuradi päralt olen ma selles ikkagi ju suhteliselt üürikeses elus nüüd kuudekaupa siin, Viinis, kui kõik mulle tähtsaim jääb ikka ja alati Eestisse, kus ma ju nagunii ei saa olla nõnda pikalt, nagu tahaksin? Sest elu saab otsa enne kui iha Eesti järele.
See meenutus põhjendagu, miks ma rääkisin täna just sellist juttu.

Tartu ülikooli konverentsil „Visioon 2032” 11. IV 2014 peetud kõne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming