Elan, kus tahan!

Corey Tomlins

See pole esimene ega kindlasti ka viimane kord, kui ma pean vastama eestlaste soosituimale eksistentsiaalsele küsimusele: mida sa siin teed? Kuigi sel korral küsiti kaine peaga ja seda tegi tunnustatud väljaanne, tunnen ennast  ikka nii, nagu alati sel puhul.Ausalt öeldes olen veidi segaduses. Tahaksin öelda, et minu siinolemine pole sinu kuradi asi ja ma elan, kus iganes tahan, sa pealetükkiv pool-põhjamaalane! Aga see oleks veidi julm, sest ka pärast mitmekordset pärimist küsitakse seda endiselt siira uudishimuga. Peamiselt tahaksin aga, et mu vastus oleks huvitavam kui tavaline „Tulin siia kunagi aastaid tagasi ja mulle meeldis siin, nii et tulin uuesti ja lõpuks kolisin siia”. Või veel hullem: „Kohtasin üht eesti tüdrukut ja ma ei saa lahkuda enne, kui ta lubab (ta lööb mind, saatke palun abi).” Kahjuks aga just nii ongi. Seega mu parim vastus on tavaliselt „ilma pärast” ja ka siis tunnen ma end süüdi, et seda tundlikku teemat puudutasin.Tundub, et eestlastele, keda ma kohtan (peamiselt baarides), meeldib välismaalastega suhelda, sest nad ei pea siis tegema muud kui küsimusi esitama. Suuri, üldisi, avatud ja kõikehõlmavaid küsimusi, millele vastamine võtab kuradi palju aega ja energiat, sest mina pean vestluses kogu töö ära tegema. Tropid!

Kõige parem oleks see kõik kokku võtta ühe anekdoodiga, mida ma ikka stand-up-komöödia õhtutel esitan. See seostub küll antud teemaga üsna vähe, aga et nali on hea, sobib ka see kaheldav ettekääne. Töötasin kunagi ühe eestlasest härrasmehega, kelle rinnal oli inglis­keelne tätoveering: „Don’t Forget Your Roots” („Ära unusta oma juuri!”). Lisaks sellele, et see oli iroonilise tätoveeringu musternäide, näitas see ka, et kuigi kultuuride segunemine tekitab sageli palju elevust, võivad tagajärjed olla üsna piinlikud. Näiteks Eesti teismelised, kes tervituseks tõsimeelselt nukke kokku püüavad lüüa. See on südantsoojendavalt veider vaatepilt! Nad nagu päriselt ei tahagi seda teha – täpselt nagu Eesti hiphop.
Jah, ma olen küünik. See on ka üks põhjusi, miks ma Austraaliast lahkusin – ma olen selle riigi jaoks liiga küüniline (muide, ka Austraalia hiphop ei kõlba kuskile). Pealegi on seal liiga palav ja (kuigi see võib mõjuda liigse üldistusena) kõik austraallased on idioodid. Viimast võiks muidugi öelda ükskõik millise rahva kohta, aga austraallaste, minu rahva idiootsus on kuidagi eriti silmatorkav ja isiklikult solvav. Minu meelest on nende rassism eriti rassistlik, nende sallimatus eriti sallimatu ja nende rahulolu oma edusammude üle, milleks nad ise lillegi pole liigutanud, eriti väljakannatamatu. Ja seal on liiga palav! Nagu vaataks telekast mingit jaburat seebikat, olles ise leekides.
Eestis on teistmoodi. Esiteks pole siin üldsegi palav. Ja kuigi ma tean, et eestlaste võõraviha on sama suur kui austraallastel, saan ma seda suurema vaevata ignoreerida, sest kogu vihkamine väljendub keeles, millest ma mõhkugi aru ei saa. Veetke kaks nädalat Austraalias ja te oleks nõus andma mida tahes selle eest, et te nende juttu ei mõistaks.
Ma ei tunne end Eestis autsaiderina. Või no tunnen ka, aga mitte rohkem kui tavaliselt. Üksvahe aitasin hostelit juhtida (see juhtimine tähendas küll seda, et ma jõin end täis ja ignoreerisin külalisi). Kui tüütud on need seljakotireisijad ja üldse igasugused turistid! Ilmselt sama tüütud, nagu külalised kohalikele. Enamik mu Eesti sõpru tõdeb, et siia kauaks püsima jäänud sisserändajad läänest on ühed armetumad ja põhjendamatult üleolevamad olevused, kes oma olemasolu tunnistamist nõuavad. Valus tunnistada, aga mul on nende jubedate inimestega nii mõndagi ühist.
Nii Sydneys, Londonis kui igas teises suurlinnas on keeruline hakkama saada: mida rohkem inimesi sa tunned, seda enam inimesi sa pead tundma. Kuna kõik püüavad keegi olla, on mõte põgenemisest mõnda väiksesse kohta, kus tunda end suure tegijana, väga ahvatlev. Oma kodumaal ei panda sind tähelegi, aga siin oled sa teistsugune ja huvitav ainuüksi seetõttu, et oled välismaalane.
Olgem ausad, see on kolonialism: enamiku seljakotirändajate, seksituristide ja sisserännanute käitumisest on näha, et neile on rahvad eri kaaluga, hierarhias ja eestlased on selles pingereas märksa madalamal positsioonil kui nad ise. Vaadake, mis nägu on purjus Austraalia seljakotirändaja, kes on just kohalikult neiult korvi saanud! Te näete hämmingus meest, kes näeb välja, nagu oleks ta alaarenenud (tegelikult näevad nad muidugi kogu aeg sellised välja). See nägu ütleb: „Kuidas sa julged mitte tahta minuga magada! Kas sa ei tea, kust ma pärit olen?” Kui ma ütlen, et olen Austraaliast, on vastuseks tavaliselt „Oh issand, veel üks!” Väga hea! Mulle meeldibki näha, kuidas erikohtlemist eeldavad välismaalased Eestis pettuma peavad. Me pole enam eksootilised. Keegi ei viitsi enam poissmeestepeo-turistidele mingit tähelepanu pöörata, sest nad on lihtsalt tropid.
Eestis elava välismaalasena üllatab mind kõige enam eestlaste hämming, et mõni võõras siin elada tahab. Kui jätta kõrvale kahtlased ajendid, millest eespool juttu oli, siis tuleb tunnistada, et paljud välismaalased, mina sealhulgas, on tulnud siia elama, sest meile tõesti meeldib siin. Ma pean seda oma koduks ja ei tahaks praegu küll kuskil mujal elada. Nii et kahju küll, kui teile tundub, et ma võtan teilt ära töökoha, naise või istekoha trammis. Või no tegelikult ma olengi seda kõike juba teinud – ja ma ei palu selle eest vabandust. Jah, ma ei paku ka vanadele inimestele istet. Aga hapukoort ma vihkan, selle võite endale hoida. Ja tilli. Tillist ei taha ma kuuldagi.

Tõlkinud Ott Karulin

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming