ELA JA SÄRA – Rahvakultuur

ANZORI BARKALAJA

„Ela ja sära“ stipendiumi idee on igati hea – loomeinimesed vajavad nii nagu teisedki oma töö tegemiseks elementaarset olmevajaduste rahuldamist. Romantiline kujutluspilt boheemi katusekambrist, tuuletõmbes värisevast küünlaleegist ja kolmest leivakoorukesest sobib võib-olla Vahemere maade kliimasse, aga meie mail on eluspüsimiseks vaja enamat, eriti talvel. Puhtalt turumajanduse nähtamatute käte vahele on kunstiloomet visata väga riskantne. Napilt miljonilise rahvaarvu puhul ei vea ei loomuliku ande, koriluse ega isegi surrogaaditööstuse ärimudelid mingi nipiga välja, kuna ei jätku maksejõuliselt toetavaid kätepaare.

Võib küll arvata, et pärast ausat päevatööd, mis toob sooja majja ja leiva lauale, mida mustikat see loomeakt sooritada ka on. Tehku enese ja teiste rõõmuks ning kuna rõõm puhtast loomisest on niigi käes, serveerigu teistele tulemust pool- või jumalamuidu. Jah, nii on tore ja õilis ning on kuulda, et tükati ka toimib, aga selline lahendus on võimalik pigem asjaarmastaja tasemel ja on hea ühiskonna tervisele.

Veenev, väljapeetud loovsooritus mis tahes vormis nõuab paraku pidevat investeerimist harjutamisse, samuti on vaja jõudeaega, et küpseks uus kvaliteet. Hobikorras võivad enesele seda lubada ainult väga andekad ning madala saavutusvajadusega isendid, professionaalid vajavad paratamatult metseeni, olgu selleks siis toetav ettevõtja, riik või hoolitsev ja rikas abikaasa.

Kui vaadata rahvakultuuri valdkonna stipendiumisaajate nimesid läbi aastate, võib öelda, et riik metseeni-investorina on maksurahavoolu suunanud õigesse pistikupessa, üksik erand vahest välja arvatud. Iseasi on muidugi, kas XIX sajandi kontseptsiooni järgi, mida rahvakultuuri mõiste endas peidab, saab tõsimeeli kodeerida XXI sajandil tervet tegevusvaldkonda ning ühiskonna kui tellija ootusi ja vajadusi. Valgustavad ju eredamad lambid stipendiaatide nimekirjast mitte naftaliinihõngulist muuseumivitriini või arhiivikartoteeki ega isegi mitte Kopli liinide prolefolkloori, vaid eesti kultuuri elujõudu võimendavat-tagasipookivat funktsiooni pärimuskultuuri süükiudusid ja (taas)puhkevaid pungasid pidi, seda nii tuletise kui otstarbe mõttes, eriti meie kääriva identiteedikriisi oludes. Ja selles mõttes tundub asi olevat mõistlik, kui eksitav anakronism nimetamisel-mõtestamisel asendada asjakohasema, pärimuskultuuri mõiste põhise käsitlusega.

Mis aga ei ole eelnevas jutus olevaid tõsiasju arvesse võttes mõistlik, on stipendiumi suurus – kui ainult sellest sõltuda, siis võib ju ära elada, aga kindlasti mitte särada. Teine ebamõistlik asjaolu on see, et stipendiumid (kuigi hoiavad kokku maksude arvelt) ei taga tegijatele sotsiaalseid garantiisid võrdväärselt teiste ametite pidajatega, kas või haigekassakaardi mõttes. Sellest võib tuleneda ka hiljuti asutatud kirjanikupalga idee, mis viib kunstiloome rahastamise kanasammukese võrra lähemale teadusloome rahastamise põhimõtetele. Sel juhul võiks tõsisemalt hakata mõtlema investeeringute, mitte almuse(poetamise) kategooriates.

Siit edasi kerkib sügavustest esile terve rida küsimusi. Kes ja milliste näitajate alusel peaks ikkagi grante jagama? Kuidas maandada otsustamise funktsionääriliku kafkastumise riski? Mil moel määratleda pärimuskultuuri kunstiloomelist osa, et vältida taotluse segiajamist äpardunud teadusgrandiplaaniga? Mis määrab kunstiloome kvaliteedi, et vältida keskpärasuse tühirahastamist?

Vastuseid vajavaid küsimusi kerkib veelgi ja keegi peab varem või hiljem selle Pandora laeka avama. Seni on parem pool muna kui tühi koor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar