Eksitavast matuseteatest

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Kui Eesti Kirjastajate Liit avaldas oma liikmeskonna mullused müügitulemused, tegi see mõnelegi tusatuju (kommentaariumis, nagu ikka, leidus ka rohkesti parastajaid). Pilt, mis avalikkusele müügitabelite abil loodi, pidi eestlase vaimsest palgest paratamatult keskpärase mulje jätma. Täpsustavalt peab osutama, et alaliidu edetabel pole täielik, suur osa väikekirjastajaid liitu ei kuulu. Kuid mullusele langusolukorrale, mis iseenesest hakkab juba trendiks kujunema, on vaja seletusi otsida hoopis sügavamalt kui tekstide kvaliteedist või rahva rahapuudusest. Iseseisvusaja kahel kümnendil on Eestis valitsenud enneolematu kirjandus- ja üldse raamatubuum. Nimetuste arv, mis aastas välja antakse, küünib tuhandetesse, trükitud eksemplaride oma aga miljonitesse. Robustselt ümmardades võime öelda, et iga leibkonna raamaturiiulisse sigineb keskmiselt igas kuus juurde üks köide. Paljudel puhkudel on need riiulid lisatagi juba tihkelt täis.

Eestlased ei õppinud lugema eile ja eesti kirjandus ning raamatukultuur ei sündinud üleeile. Traditsioon on pikk: raamatule antud riiulimeetrite järgi on mitu inimpõlve mõõdetud haritlaskodude vaimurikkust. Viimane sõda ja selle võigas järelmäng hävitas paljud neist eraraamatukogudest. Kuid sõjast puutumatult ehitab oma koduseid raamatukogusid üles ikkagi juba kolmas inimpõlv. Sõjast möödunud aastakümnetel on muutunud suuresti rahvastiku hariduslik koosseis. Ülikoolides õpib kuni pool igast sünniaastakäigust – kümnekordistumine kahe inimpõlvega.

Massikõrghariduse levikust tulenevalt saab aina väiksem osa kõrghariduse omandanutest pidada end esimese põlve haritlaseks. Aga just see rühm on aktiivseim raamatuostja, kingitus kirjastajale. Teise, kolmanda, neljanda põlve haritlane veab endaga kaasas ka oma eelkäijate raamatukoormaid ehk raamatukogusid. Tema riiulid juba uputavad. Tema peab iga uut ostu aina rohkem kaaluma, sest varem või hiljem järeldub uue raamatu ostust uue korteri või maja sundost. Ja selleks viimaseks raha (ega muud mõistlikku vajadust) pole. Vanem haritus peab seetõttu olema väga valiv ja kasutama muid võimalusi, eeskätt loomulikult raamatukogusid. Seega kahaneb raamatuturu maht kooskõlas esimese põlve haritlaste osakaalu kahanemisega ühiskonnas.

Turu kokkukuivamine ja sealsete müügilemmikute muutumine ei võimalda teha ülearu konkreetseid järeldusi elanikkonna lugemisharjumuste ja -eelistuste kohta. See, kui ma Eesti raamatupoodidest aasta jooksul midagi ei osta, ei tähenda kuidagi seda, et ma midagi ei loe. Võimalik ju, et mulle on mitme aasta lugemisjärg varasematest ostudest ette kogunenud. Võimalik, et olen värskelt pärinud mõne sugulase omanäolise raamatukogu, mille kattuvus minu varasema koguga on väike. Võimalik hoopis, et minust on ostja asemel saanud laenutaja, küll mitte rahalistel, vaid eespool nimetatud ruumilis-füüsilistel põhjustel.

Raamatukogude tipplugejad laenutavad mitusada korda aastas, seega loevad enam kui köite päevas. Milline kaotsi läinud kullaauk kirjastustelepoodidele! Kuid on ka tõenäoline, et osta need lugemismaniakid endale kaugeltki kõike ei jaksaks. Isegi kui võtta raamatu kaanehinnaks tagasihoidlik 10 eurot, tähendaks ka keskmine lugemus (raamat nädalas) aastas 500-eurost väljaminekut, mida on valmis tegema üksikud. Võimalusi, miks inimesed praegu raamatuid vähem ostavad, on veelgi, sealhulgas aina laiemate rahvakihtide seas leviv võõrkeeleoskus ja vanemate, seni kättesaamatute tekstide tasuta levik internetis. Ei tohiks unustada ka aina teravnevat konkurentsi me igapäevasele ajakasutusele.

Noore autori silmadega kehtivale olukorrale vaadates paistab tulevik tume. Tema ei konkureeri enam ainult omasugustega, nagu seda ehk tegid nooreestlased või siurulased. Tänane noor autor konkureerib ka kõigi suurte, ent väiksemategi surnutega lugeja/ostja raamaturiiulil. Küllust või piisavust nautiva raamatusõbra konservatiivsust ei ole mõtet põlata. See on ühtaegu paratamatu ja mugav hoiak, mille tõttu aga noor autor peab tegema topeltpingutusi. Ta ei pea mulle mitte lihtsalt meeldima, vaid meeldima rohkem kui kadunud klassik X või Y. Vastsündinud poeet võib olla imeandekas, kuid mu riiulisse pääsemiseks peab ta tuule alla tegema seal sajandi seisnud „Elu tulele”, värske romaanivõistluse võitja aga kupatama hoiuraamatukogu purgatooriumisse samal võistlusel 75 aastat varem võitjaks tulnud „Tule ja raua”.

Eelöeldu pole raamatuturu kängumise põhjuste ammendav loend. Suurimaks hädaks jääb keelekasutusest tõukuv turutõrge. See tähendab, turgu õieti polegi. Eestikeelne tekst ei saa end iial paljalt turujõudude toimel ära majandada. See pole mingi üllatus ja iseseisvuse mõlemal perioodil on avalikust rahast olulise eestikeelse teksti levikut jõuliselt toetatud. Ka praegu moodustab otse ja kaude
eelarvetest antav raha kuni poole eestikeelse raamatuturu (sh õpikud) mahust. Lonkavat turgu ei ole võimalik muuta muu kui rahva ülivilka paljunemisega, mis teatavasti on utoopia. Seda me ei tee.

Ja kui kord turgu pole, siis ei saa sellelt rahakogumisele rajada ka eestikeelsete tekstide autorite eluõigust ja -kvaliteeti. Kirjanike liidu esimees Karl Martin Sinijärv räägib stipendiumidest, mille unistuste lagi on nelja miljoni euro tasemel, tegelikult aga ehk vaid kümnendik sellest. Teist sama palju tuleks välja panna teadus- ja aimekirjanduse hankimiseks, sest kuigi ülikooli õpetlastel võib publiku meelest kirjutamine olla „palga sees”, ei vaata nad ise asjale sugugi nii. Hoolimata turu olemasolust või puudumisest, vajame me siiski uusi tekste kogu aeg. Ostjate nappus ei tähista seda, et eesti kirjandus, liigist sõltumata, oleks valmis. Ehk on see nagu maailmamajanduski jõudnud lihtsalt tasemele, kus selle tulevik ei sobi enam mahu ja kasvu skaalale? Kui inimene ei sure kasvu lõppemise tõttu 20. eluaasta paiku, siis pole põhjust arvata, et see peaks juhtuma ka inimese loodud tekstiga.