Ei tohi ühe maski taha toppama jääda

K?ud Valle-Sten Maiste

Intervjuu filosoofi, õpetaja ja kriitiku Leo Luksiga.  

 

Leo Luks, Eklektika. EYS Veljesto, 2006, 222 lk. 

 

Tartus on igal pool üks eklektika. Kultuurne inimene ei tohikski nagu enam lihtsalt valssi tantsida ja Mats Traati lugeda. Ikka peab mix, klubivärk ja underground olema. Nüüd oled sinagi oma raamatu pealkirjaks “Eklektika” pannud?

Kui sa vihjad Tartus toimuvale avangardkultuuri festivalile “Eclectica”, siis sellega ei ole mul mingit pistmist, pole sealt ühelegi üritusele sattunudki. “Eklektika” oli algusest peale mu kogumiku koostamise tööpealkiri, koostamise põhimõte. Soov panna kokku erinevad teemad, žanrid, süvenemisastmed, lisada kirjalikele tekstidele suuliste ettekannete üleskirjutusi jne. Koostamise käigus otsisime koos toimetaja Andrus Oru ja kirjastuse esindaja Jüri Lippinguga kogu aeg tabavamat pealkirja – on ju eklektika mõiste tõesti ära leierdatud –, kuid paraku ei leidnudki.

 

Mäletan seda majesteetliku iroonia kõrgpilotaaži TÜ filosoofia ajaloo legendaarsete õppejõudude hoiakus, kui mõte kaldus žurnalismi peale. Mina elan nagu traumaga, kuna olen ajakirjanduses töötades justkui valinud taksojuhi või šveitseri lobeda, kuid õilsa aupaisteta elukutse. Erinevalt paljudest filosoofidest ja akadeemilise taustaga inimestest kirjutad sina ajakirjanduses meelsasti ja palju. Sul ei ole sellist traumat?

Ma ei ole eriti traumaatiline inimene. Ülikooli päevil ma väga palju ajakirjandusele ei kirjutanud ja nood legendaarsed õppejõud minusse irooniliselt ei suhtunud. Ehk on hiljem minus pettutud, kes teab. Ja eks neil on selles suhtes õigus, et žurnalism toodab hooletust, pealiskaudsust. Küllap just filosoofiaõpingute tõttu on minus välja kujunenud harjumus oma tekste kirjutades materjali võimalikult põhjalikult süveneda – aeg seab muidugi siin omad piirid, samuti üritan vältida puhast haltuurat, sellist 1000-2000-tähemärgiliste nupukeste kirjutamist.

 

Kirjutad raamatus, et sind on vahel peetud perverdiks. Kas on midagi, mida laiem avalikkus sinu kohta ei tea, aga peaks teadma? Ja mis asi see Sitatorn (vt http://www.hot.ee/leoluks/) sulle tagantjärele vaadates on?

Kuna olen ka elus, mitte ainult oma kirjutistes, aus ja otsekohene, siis peavad mind perverdiks esteedid ja moralistid, säärased inimesed, kellele väline vorm ja poliitiline korrektsus on sisust tähtsamad. Ehk üks näide moraalijüngritele sobimatust praktikast: juba paar aastat korraldan tuttavatega aeg-ajalt interdistsiplinaarseid seminare, kus analüüsime pornograafilisi teoseid.

Sitatorni toimetamine on minu jaoks, nagu ka raamatus kirjutasin, üks helgemaid loomingulisi kogemusi. See jääb meenutama toda vaba, sõbralikku ja humoorikat õhkkonda, mis valitses veel 1990ndate keskel TÜ ühiselamutes. Ei tasu arvata, nagu tekkinuks Sitatorn läbimõeldud epateerimissoovist, kuidas siis ikkagi avalikkust šokeerida. Väljaanne kujunes sokraatilises vaimus, ühikas peetud vestluste tulemusena. Hiljem tekkis ka teisi kaasautoreid väljaspool meie sõpruskonda. Ning lõpetuseks, ametlikult ei ole väljaannet suletud, lihtsalt pole olnud enam aega uusi numbreid kokku panna, materjali isegi veel oleks.

 

On sümpaatne, et suudad arvestatava ranguse juurde jäädes murda erinevate sfääride piire. Sa oskad mitte ainult filosoofiat elu juurde tuua, vaid ka kirjandust filosoofiasse ja filosoofiat kirjanduse üle mõtlemisse, nii et erinevate alade inimesed tunnevad end su teksti najal kodus. On see kavatsuslik või kuidas sul see on õnnestunud?

Küllap on sünteesimine mulle lihtsalt omane, mõnele meeldib jällegi kitsaid üksikprobleeme lahendada. Üritan väljenduslaadi valides pidada silmas publikut, kellele kirjutan,  Akadeemia lugejale ja päevalehtede lugejatele ei saa päris ühtmoodi kirjutada. Ehk on enda arusaadavaks tegemisel kasuks tulnud küllaltki pikk õpetamiskogemus. Kardan aga, et minu kirjutistes on liiga palju skepsist, et keegi nende najal ennast koduselt võiks tunda.

 

Tahaksid nagu vägikaigast vedada väljakujunenud autoripositsioonidega. Filosoofiat tahaksid sa justkui rohkem minaliseks muuta, enda peale võtta, mitte rääkida mitte ainult tõe objektiivsusest või struktuuridest või subjekti moodustumise üldistest seaduspärasustest. Samas akadeemilise ja teoreetilise toeta kirjanik olla, kirjutada nii nagu jumal, kättepuutunud haridus ja elu juhatavad, sulle ka ei sobi. See põhinevat liialt enesereklaamil ja mis kõik veel! Missuguse kirjutajapositsiooni poole sa püüdled?

Ma ei püüdlegi, ma lihtsalt kirjutan, nagu parajasti välja kukub. Selle ideaalse positsiooni poole püüdlemisega on nii nagu Tammsaare novellis, kus juttu karjapoisi vabast päevast – mis küll kõik ära teeks, aga siis oli see päev juba läbi. Tunnen selliseid perfektsioniste, kes kuude viisi püüdlevad, aga lubatud teksti valmis ei saa. Minu raudne põhimõte on, et kui olen lubanud midagi tähtajaks valmis kirjutada, siis seda ka teen – saagu või sitem.

Arvan, et “Eklektika” peaks veenvalt näitama, et kirjutada võib mitmeti, teha katsetusi. Mitte selleks, et mingi stiili juurde pidama jääda, vaid mitmekesisuse huvides, et mitte jääda ühte maski toppama. Ehk kirjeldab minu autoripositsiooni, nagu üldse kaasaegse inimese positsiooni siin maailmas, Gianni Vattimo kujund inimesest, kes on sattunud kostüümilattu ning muudkui proovib erinevaid kostüüme. Ilma lootuseta, et üks kostüüm peab olema see päristine. Ma ei usu, et mu kirjutamise stiil erineb niivõrd moodsast filosoofilise esseistika stiilist, eriti selle nii-öelda prantsuse harust. Tuleb meenutada, et elame siiski metafüüsika lõpu järgses filosoofilises kultuuris, kus tõe objektiivsus ja muud struktuurid ei ole enam enesestmõistetavad asjad.

Seda maskide vahetamist tasakaalustab avaraimas mõttes fenomenoloogiline hoiak. Mulle ei meeldi kriitikud, kes kasutavad iga kritiseeritavat teost üksnes ajendina endast rääkimiseks. Üritan teost või teemat läbi töötades panna tähele, mis ta ise on, mida ta välja näitab. Loomulikult on need tähelepanekud kantud minu tunnetusvõime piiridest ega ole objektiivsed, kuid üritan vältida kirjutamist puhta eelarvamuse baasil.

 

Oled TÜ filosoofiaosakonna lõpetaja, kuid oma alma mater’i suhtes sageli ka kriitiline. Millised rõõmud ja mured meenuvad, kui mõtled oma õpetajate ja kaasõppurite tegemiste peale?

Pean suureks õnneks seda, et õppisin TÜs aastatel 1995 – 2002. Kui võrrelda praeguse õppekorraldusega, siis oli tollal ikka tohutult rohkem akadeemilist vabadust. Peaaegu poole oma stuudiumist kujundasin kõrvaleriala ja valikainete kaudu ise, ei olnud ületeaduskonnalisi 500 – 1000pealisi loenguvoore. Üldse oli edu nimel rabelemist vähem, õppejõud said vabamalt pühenduda õppetööle ega pidanud mööda maailma grante taga ajama. Sama kehtis ka väljaspool auditooriumi – Narva mnt 27 ühiselamus kees seltsielu, tudengid ei rabelenud ennast õppimise ja töötamise vahel lõhki. Kui võrrelda toda aega tänase päevaga, kus tudeng peab nominaalaja ületamisel kohe maksma hakkama, eriala vahetada ei tohi jne, siis tundub see tänane päev sügava ööna.

 

Propageerid juba oma raamatu suurepärases avaessees juurtetust, vahelduvaid identiteete, kodutust. Tuge selleks leiab muidugi nii Nietzschelt, Foucault’lt, Deleuze’ilt, Guattarilt ja Vattimolt (aga ka Adornolt, kelle Areenis ilmunud tutvustuse oleksid võinud ju ka raamatusse võtta), kellele raamatus viitad ja magistritöös tugined. Samas ilmneb meie ajal üha enam, et keeldumine identiteedist on pigem konformistlik akt, järeleandmine ajastu domineerivale mudelile, mida on kirjeldatud isegi kapitalismi ainsa muutumatu iseloomujoonena, essentsina?

Võib-olla see ongi nii ning ma ei taotle olla oma ajast suurem. Pean siiski oluliseks mõelda, milliseid võimalusi see juurtetus veel avab peale neeldumise konsumerismi.

 

Kas siiski ei ole vajalik positsioonide aeglasem käsitlemine, sisseelamine nii lihas kui luus? Kas pidev keeldumine sellest, mis ollakse, võimaldab meil üldse midagi tunnetada?

Su küsimusest jääb juba mulje, et see keeldumine on mingi totaalne eitus või askees. Mina olen mõelnud ja praktiseerinud seda identiteetide vahetamisena. Kord oled kriitik, siis juba bridžimängija, osaled välisturniiril, kus paljud on elukutselised. Siis jälle viibid filosoofina konverentsil tähtsate professorite seas, õpetad auditooriumis jne. Igal pool elad loomulikult sisse, aga vahest ehk mitte tõesti lõpuni, säilib ka kriitiline perspektiiv enda ja oma ümbruse suhtes. Minule tunduvad sellised päris tõsised inimesed, kes on midagi lõpuni, nii-öelda lihas ja luus, millegipärast pisut naeruväärsed. Ma ei usu, et paljusus tunnetamist takistab, pigem olen kindel, et kindel pühendumus viib fanatismi, see omakorda aga tõsiste konfliktideni.

 

Samas toonitad pidevalt baastekstides tuhnimise vajadust. Ka ise oled valinud käsitlemiseks enamasti mõtlejad, kes on meie kultuuriruumi juba tuntava jälje jätnud? 

Kui midagi teha, olgugi et see su elutöö ei ole, siis teha hästi. Kuidas suhtuksid toimetajana arvustajasse, kes kirjutab oma tekstid sisukokkuvõtete põhjal? Kui piirdume kaasaegsete mõtlejate lugemisega ning jätame baastekstid lugemata, oleme ise samasugused. Seetõttu olen üritanud eriti just õpetajatöös inimesi baastekstideni juhtida, pidada palju seminare. Äkki nemad leiavad sealt midagi sellist, mida moodsad kommentaatorid pole tähele pannud? Paraku ei tunne ma filosoofia alustekste sugugi mitte nii hästi, et ise rahul olla.

Mõtlejate valiku kohta ehk niipalju, et paratamatult olen ka ise meie kultuuriruumi produkt, ei ole välismaal õppimas käinud. Eks huvid said tekkida selle hulgast, mida õpetati, arvustada saab ikka seda, mis ilmub jne.

 

Kritiseerid Jüri Lippingu “Kaasaegse poliitilise filosoofia” kogumikust inspireerituna meil levinud viise poliitikast rääkida ja poliitikat teha. Millisena kujutad ette seda alternatiivset võimu- ja poliitikakäsitlust, mille järele küsid?

Ma ei ole poliitilise filosoofia spetsialist. Kui viidata sinu poolt esile tõstetud kogumikule, siis mulle meeldis väga sealt Schumpeteri artikkel “Kaks demokraatiakontseptsiooni”. Kui uurida ka siinset poliitikat eliidi võimupürgimustena, kus valijate hääled on vahendiks, võiks saada huvitavaid käsitlusi. Praegu on probleem selles, et on täheldatav tõsine disproportsioon nii-öelda ametlikus demokraatiakontseptsioonis – ühise hüve ja rahva tahte elluviimine – püsiva poliitikakäsitluse ning inimeste intuitsiooni vahel. See kibestumus matab kriitilise meele, ärgitab meeleolusid à la “kõik poliitikud on lurjused”. Säärase sapipritsimise asemel oleks vaja analüüsi, mis kataks poliitilist tegelikkust paremini, tuginegu see analüüs siis Weberile, Schumpeterile, Foucault’le või kellelegi muule.

 

Küsid, kas Eestis on liberalistliku müüdi kahtluse alla seadmine tabuks kuulutatud? Kas mujal on see müüt enam kahtluse all?

Ei julge seda kindlalt väita, aga mulle tundub nii. See on väga keeruline probleemide pundar. Mõtleme pisut foucault’likult: ei ole õige mõelda, et keegi istub kuskil ja teadlikult desinformeerib avalikkust, nagu vanasti tegi tsensor. Siin on kindlasti peidus hoopis keerulisem mehaanika. Võib-olla on liberalism ja protestantlik eetika tõesti ainus viis, kuidas eestlane mõelda oskab: et oleks õhuke riik, saaks tööd rügada ja asjade kaudu õndsaks. Aga sel juhul ma tooksin esile selle, mida rõhutab hää kolleeg maaülikoolist Argo Moor ning millest kirjutas hiljuti Areenis Kalev Kesküla: liberalismi ja individualismiga käib kaasas üksildumine. Üksik inimene on kodutu, ükskõik kui suure maja ta oma teenitud raha eest ostab. Kuna jõudsin teisipidi kodutuseni eesti luule loomusest rääkivas ettekandes, siis olgu täiesti spekulatsiooni korras oletatud, et ehk on selle loomupärase kodutuse tõttu liberalism siinmail nii hästi peale läinud. Aga see ei ole enam kindlasti soovitus uuringuks poliitilise filosoofia raames.

 

Kiidad Epp Annuse raamatut, kuid isegi nii targa naise puhul tõmbad autorile arvustuse lõpus vee peale, öeldes, et kirjutatud on naiseliku vaistuga. Ka sinult pahaaimamatult Ariadne Lõnga arvustust tellides sain pahandada, et miks tellisin sellelt kõige hullemalt meesšovinistilt. Räägi ausalt, kuidas ilmneb sulle naine võrdluses mehega?

Küsimus on veidi provokatiivne ja kuna ma ei ole soouurija, saan vastata vaid spekulatiivselt, oma intuitsiooni toel. Kõige põhilisemat erinevust teame me kõik. Arvan, et erootiline tõmme on sugupooltevahelises suhtluses põhiline jõud. Teised, tsivilisatsiooni loodud suhtluskontekstid ei saa seksuaalsust elimineerida ning kultuur, mis seda üritab (nagu läänelik kodanikukultuur), tekitab neuroose. Minul pole selle vastu midagi, kui mind nähakse ennekõike mehena, mitte näiteks õpetlasena. Kuna ma ei varja oma imetlust naiste vastu, siis ehk sealt ka see šovinisti tiitel. Teine asi on see, et ühessegi vähemusse kuulumine ei anna minu arvates inimesele õigust rääkida kriitikavabalt mõttetusi. Paraku olen kohanud feministe, kes seda teevad, ning on äärmiselt üllatunud, kui ma neid kritiseerida julgen.

Kindlasti on sugudevahelised suhted nagu kõik inimsuhted kantud ka võimust. Kui me aga taandame selle ambivalentse võrgustiku mehe domineerimiseks naise üle, nagu  feminism sageli teeb, siis saame olukorrast sama karikatuurse pildi, nagu siis, kui analüüsime riigivõimu ainult võimuinstitutsioonide alusel. On vaja tasakaalustavat analüüsi vaatlemaks, milliseid võimu atribuute kasutab naine mehe rikkuse ja ametlikult kõrgema sotsiaalse staatuse kompenseerimiseks. Küllap kõlab selline ettepanek peavoolu soouuringute (ehk siis feminismi) jaoks pühaduseteotusena.

Arvan, et naised kohanevad palju paremini kui mehed, seda näitab kas või naiste kõrgema eluea fakt. Olen töötanud üheksa aastat koolis naisdirektorite alluvuses. Pidades silmas, kui hüsteeriliselt haridusvaldkonda reguleeritakse ning kui ebakompetentsed on regulatsioone teostavad ametnikud, ei ole mul vähimatki illusiooni, et suudaksin direktori ametis kuu aegagi hakkama saada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming