Ei saa me läbi bibliomeetriata!

Jüri Allik

Pole palju kuulnud hädaldamist selle üle, et koht ATP (Association of Tennis Professionals) jooksvas edetabelis ei näitagi tennisemängija tegelikke oskusi. Pole midagi teha – Novak Đoković lihtsalt on praegu parim meesmängija, kuna ta on võitnud sellel aastal enamiku turniire, ja Caroline Wozniacki on parim naismängija, kuigi ta pole kunagi võitnud ühtegi suure slämmi turniiri. Samuti ei pahandata  mängijatega, kui nad valivad hoolikalt turniire, et rohkem arvesse minevaid punkte teenida. Küll on aga alatasa kuulda arvamusi, et teadlase töödele tehtud viidete arv ei näita nende kvaliteeti. Veelgi hullem on mõne kriitiku arvates see, kui mõni teadlane planeeribki oma töid selle järgi, kui palju see võiks talle hiljem viiteid koguda.  

Meisterlikkust ja saavutusi ükskõik millisel inimtegevuse alal saab hinnata väga mitme mõõdupuu alusel. Kuigi kõige pikema kettakaare ametlikul võistlusel on heitnud idasakslane Jürgen Schult, peavad paljud spordisõbrad maailma kõigi aegade suurimaks kettaheitjaks  siiski ameeriklast Alfred Oerterit, kes võitis kuldmedali neljal olümpial ja püstitas 43aastaselt oma isikliku rekordi 69,46 m. See, et ta ülejäänud elu tegeles maalimisega, peaks huvi pakkuma aga just Sirbi lugejale. Sama moodi võib teadlast hinnata kolleegide arvamuse põhjal, saadud tunnustuse (näiteks Nobeli auhind) ja miks mitte ka tema töödele tehtud viidete arvu põhjal. Väga tihti käivad need asjad koos. Näiteks pakkus Thomson Reutersi analüüsiosakond  juba 2008. aastal välja Dan Shechtmani kui potentsiaalse Nobeli laureaadi eelkõige kvaasikristallide avastamise eest. Seda polnud ilmselt väga raske teha, kuna Shechtmani 1984. aasta artiklit, kus ta kirjeldab esimest korda kristalle, millel puudub sümmeetria, on tsiteeritud juba üle 4000 korra. Ennustus läkski täide: Shechtman, keda on isegi libateaduse tegemise süüdistusega vallandatud, sai 2011. aasta Nobeli laureaadiks keemia alal.     

Muidugi võivad hinnangud omavahel lahku minna. Üldiselt arvatakse, et näiteks António  Egas Moniz ei väärinud 1949. aasta Nobeli meditsiiniauhinda psühhokirurgia rajamise eest (selle ala üheks esimeseks entusiastiks oli ka meie Ludvig Puusepp). Kuid seda sorti lahkuminekuid juhtub väga harva. Teist pidi viga – Nobeli preemiast ilmajäämist – esineb palju sagedamini. Näiteks on mulle sügavalt arusaamatu, miks Nobeli komitee ei tunnustanud tema eluajal Seymour Benzerit (1921–  2007), kes väärinuks preemiat nii geneetilise koodi lahtimuukimise kui ka käitumisgeneetika loomise eest. Kirjandusauhinnast ei jõua ära rääkidagi – näiteks miks rootslased andsid selle oma Selma Lagerlöfile, kuid ei andnud Astrid Lindgrenile. 

Peaaegu igas teadlaste kogukonnas on mõni erak, kelle reputatsioon ei põhine tema olematutel publikatsioonidel ja nende tsiteeritavusel. Näiteks võib tegemist olla uskumatult hea lektoriga või tähelepanuväärse jutlustajaga, keda jäävad meenutama suulised legendid. Väga harva võib see erak olla ka hea juhendaja, kuna minu tähelepanekute järgi vajab kõige rohkem juhendamist ideede avalikustamise, 
mitte nende avastamise pool. Mis kasu on ideest, mida selle avastaja hoiab luku taga oma lauasahtlis? Pole kuigi suur edasiminek, kui ta on oma hiilgavast tulemusest rääkinud suure saladuskatte all paarile sõbrale. Väidetavalt on olemas filmilõik, millel on näha, kuidas Alfred Oerter heidab ketast 74,67 m, mis on enam praegu kehtivast maailmarekordist. Nii nagu spordiski läheb teaduslik tulemus arvesse vaid siis, kui see on sisestatud  ametlikku teadusringlusse, kus teised teadlased saavad seda hinnata ja vajadusel korrata. Enamikus teadusvaldkondades on selleks avalikustamise vormiks ajakirjad, mille paremiku üle peab arvet terve rida andmebaase, millest kaks suurimat on Web of Science (Thomson Reuters) ja Scopus (Elsevier). Näiteks selles WoS-versioonis, mis on Eesti ülikoolidele kättesaadav, on kokku ligikaudu 70 miljonit kirjet ja igal aastal lisandub umbes kaks miljonit uut  teadusartiklit.     

WoSi on kritiseeritud väga mitme asja  pärast. Näiteks väitsid inseneriteadlased, et nende valdkond areneb nii kiiresti, et nad ei jõua kirjutada pikki artikleid ja uute teadmiste edastamiseks on kõige parem konverentsiettekannete vorm. Seda kriitikat arvestades sisaldab WoS alates 1990. aastast mitte ainult loodusteadlaste, vaid ka humanitaaride konverentsiettekandeid. Vaevalt oli Euroopa humanitaaride vihakampaania WoSi vastu, mis päädis täiesti mõttetu ajakirjade nimekirja ER IH (The  European Reference Index for the Humanities) koostamisega, hoogu võtnud, kui Thomson Reuters teatas, et nad on laiendanud oma ajakirjade valikut, millel on kohalik kultuuriline väärtus, veel 700 võrra. Selle laienemise tulemusel indekseerib WoS nüüd selliseid Eestis ilmuvaid ajakirju nagu Eesti Rakenduslingvistika Aastaraamat, Tuna: Ajalookultuuri Ajakiri, Acta historica Tallinnensia, Trames: Journal of the Humanities and Social Sciences, Folklore:  Electronic Journal of Folklore, Linguistica Uralica ja Estonian Journal of Archeology. Lõpuks on muidugi õige väide, et humanitaaria elab ikka veel suuresti raamatute maailmas. Thomson Reuters teatas selle peale hiljuti, et novembris laieneb WoS esmakordselt ka raamatutele: tagasihaaravalt kavatsetakse indekseerida mitu tuhat monograafiat ja kogumikku. 

Milline on parim teaduse ja teadlase hindamise süsteem? Ma olen veendunud, et parima hinnangu saab anda ekspert või õigemini ekspertide rühm. Ekspert on teadlane, kes on ise vähemalt kuni viimase ajani uurimistööd teinud ja sellega tõestanud, et teab, mis asi see teadus on. Hea oleks, kui neid eksperte oleks 
mitu, et vältida kallutatust mingis ühes suunas. Kuigi selline terve riigi, asutuse või ühe teadlase granditaotluse hindamine on väga kallis, on mõnikord siiski mõtet see kulutus teha. Palju odavam on hinnangu kujundamine bibliomeetria põhjal. Enamikul juhtudel ei maksa see midagi ja võtab aega mõni minut. Kuid ka siin peab olema keegi teadja inimene, kes arvudele peale vaatab ja ütleb, mida need tähendavad. Näiteks kui matemaatiku kümne aasta vanust  tööd on viidatud üle 50 korra, siis on tegemist erakordse saavutusega: ainult 1% matemaatikaalaseid töid sellest ajast suudab koguda rohkem viiteid. Seevastu sama vana molekulaarbioloogia ja geneetika artikkel peaks samasse kategooriasse jõudmiseks koguma ligikaudu 400 viidet. Näiteks 2000. aastal ilmus veidi üle 800 artikli, mille üheks autoriks oli Eestis töötav teadlane, kuid nendest ainult ühe töö viidete arv on selle piiri ületanud. Pole ilmselt üllatus,  et tegemist on artikliga, mis käsitleb eurooplaste geneetilist ajalugu.     

Tihti annab suure hulga viiteid uue meetodi leiutamine. Näiteks Oliver Lowry pakkus 1951. aastal välja lihtsa viisi, kuidas määrata proovis proteiinisisaldust. Nüüdseks on seda tööd viidatud WoSi indekseeritud ajakirjades  ligi pool miljonit korda! Kindlasti ei kogu Andrew Wilesi 1995. aastal avaldatud Fermat’ teoreemi tõestus kunagi nii palju viiteid kui proteiini hulga kindlaksmääramise meetod, kuid kellelgi ei teki vähimatki kahtlust, et just Fermat’ teoreemi tõestamine on inimkonna üks suurimaid vaimseid saavutusi. Matemaatilise töö jaoks, mille sisust on suutelised aru saama kõige rohkem kümmekond inimest, on ligi 500 viidet muidugi astronoomiline arv. Ühesõnaga,  ühelgi juhul ei pääse eksperdi hinnangust, kuid bibliomeetria kasutamise puhul võib see olla natuke lihtsam.   

Eesti humanitaaria juurdepääs WoSi ajakirjadele on kindlasti hõlpsam kui paljudel teistel aladel. 2010. aastal avaldasid Eesti humanitaarid ligikaudu 200 artiklit ajakirjades, mida jälgib  WoS. Veel 20 aastat tagasi oleks see olnud 2/3 kogu Eesti rahvusvahelisest teadustoodangust. Koguse mõttes pole meie humanitaaridele midagi ette heita. Kui on probleeme, siis ideede originaalsuse ja mõjukusega. Kõige rohkem paistab nappivat headest mõtetest. Endiselt on Eesti kõige tsiteeritumaks humanitaariks Juri Lotman, kes kogub iga aastaga oma töödele ligi sadakond viidet. Humanitaarid peaksid ilmselt kõvasti vaeva nägema, et  veenda maailma selles, miks on oluline teada, mida näiteks vähetuntud poetess kirjutas oma päevaraamatusse või mida meile kõnelevad ühe väikeriigi põllumajandustoodangu kasvud ja langused XX sajandi algupoolel. Kui vaadata, millised viimase aja Eestist pärit ideed on maailma humanitaarias tähelepanu pälvinud, siis on jäme ots hoopis neuroteadlaste, geneetikute ja geograafide käes. Näiteks 1997. aastal avaldas Risto Näätänen ajakirjas Nature töö,  mis näitab, kus asub eestlase ajus mälupesa õ-hääliku jaoks. 2000. aastal ilmus ajakirjas American Journal of Human Genetics töö, mille autorite seas on Toomas Kivisild, Aavo-Valdur Mikelsaar, Jüri Parik, Siiri Rootsi ja Richard Villems, ja mis selgitab ajalugu paremini kui ajalooõpikud, näidates, et isaliini pidi päritav geneetiline variatiivsus rühmitub geograafilisel, mitte keelelisel põhimõttel. Või siis Ülo Manderi ja tema kolleegide töö ajakirjas Landscape  and Urban Planning (1999), mis näitas, et mahepõllundus soodustab maastikulist ja bioloogilist mitmekesisust.       

Sageli on kuulda humanitaaride suust, et peamised rahastavad asutused – Eesti Teadusfond ja teaduskompetentsi nõukogu – seavad neile ahistavaid bibliomeetrilisi nõudmisi. Miks ei ole näiteks essee Vikerkaares või nekroloog  Keeles ja Kirjanduses võrdsustatud artiklitega, mis ilmuvad näiteks sellistes ajakirjades nagu Daedalus või Isis, mida WoS mõistagi indekseerib? Ehk leiavad rahutud südamed rahu teadmisest, et meie peamised teaduse rahastajad kasutavad bibliomeetriat tegelikult üsna kokkuhoidlikult. Näiteks mõned aastad tagasi tegin analüüsi seose kohta, mis on kõigi sotsiaalteadusliku sisuga sihtteemadele jagatud toetuse suuruse ja teema vastutava täitja  tööde viidatavuse vahel. Mul oli tekkinud kuri kahtlus, et suurema toetusrahaga premeeritakse just neid, kes vähem avaldavad ja kelle töid mitte kunagi ei viidata. Tuleb siiski tunnistada, et teaduskompetentsi nõukogu on selles küsimuses olnud erapooletu. Sihtteema suurus ei sõltu mitte kuidagi bibliomeetrilistest näitajatest. Ilmselt elame veel Alice’i imedemaal, kus on võimalik, et kõik on võitjad ja saavad oma auhinna.     

* Tsiteeringute analüüs on muutunud väga demokraatlikuks eelkõige tänu Anne-Wil Harzingule, kes kirjutas vabalt allalaaditava otsingumootori „Publish or Perish”, mis arvutab mõne sekundiga välja iga teadlase viidete hulga eeldusel, et tegemist on unikaalse nimega.