Ei ole üht õiget viisi inimene olla

Geokriitika rajaja professor Bertrand Westphal: „Geokriitika põhihuvi on deterritorialiseerimine, piiride kaotamine, liikumine.“

EVELYN FRIDOLIN, KADRI TÜÜR

Bertrand Westphal: „Mind vihastab, kui tõlgendused kisuvad natsionalistlikuks.“

Bertrand Westphal: „Mind vihastab, kui tõlgendused kisuvad natsionalistlikuks.“

Märten Rattasepp

3. kuni 5. septembrini toimus Tartu ülikoolis VIII Rahvusvahelise Nüüdiskunstide Uuringute Assotsiatsiooni (Association for the Study of the Arts of the Present) konverents pealkirjaga „Käesoleva alternatiivid“ („Alternatives to the Present“). Sellest võttis osa ka Bertrand Westphal Limoges’i ülikoolist Prantsusmaal, kes on georiitika nimelise kirjandusuurimise suuna rajaja.

Konverentsi logol on kujutatud kaart, mis on rajatud meie koduplaneedi Maa kuju ja suuruse mõõtmiseks ülemöödunud sajandi algupoolel Tartu ülikooli astronoomia ja geodeesia professori Friedrich Georg Wilhelm Struve eestvõtmisel. Selle põhipunkt asub Toomel Tartu tähetornis. Kuidas seda visuaalset kujutist geokriitiliselt interpreteerida?

Bertrand Westphal: Selleks et maailm tunduks meile mõistlik ja usutav, on vaja keset, nullpunkti, millest lähtuvalt seda organiseerida. Maailma täpne mõõtmine on üks positivistliku maailmamõistmise ilming, soov saada maailm oma kontrolli alla. Täiuslikku positivistlikku vaadet maailmale esindab Laplace’i deemon, kes asub maailmast väljaspool ja kellel on olemas andmed kõigi universumis toimuvate protsesside kohta, ta näeb kõike – minevikku, olevikku, tulevikku –, tal on globaalne vaade kõigele. See on positivismi ideaal: olla võimeline nägema ja mõistma kõike distantsilt, hoida kõik oma kontrolli all. Postmodernismi vaadete kandjad on alandlikumaks läinud: me teame, et me ei tea kõike. Geokriitika eesmärk on leida tee positivismist välja, püüelda mõõtudest vabastamise poole. Gilles Deleuze’i „Tuhat platood“ ja tema mõisted, ruumikäsitlus ja vastandus espace strié / espace lisse (viirutatud/sile ruum) on olnud mulle väga olulised.

Ruumilise pöördega kerkis esile palju uusi teooriaid ja distsipliine. Millisel positsioonil on nende seas geokriitika?

Ruumiline pööre algas mõneti juba Gaston Bachelard’i tegemistega 1959. aastal. Bachelard oli superstaar: ta oli kuulus oma teooria, aga ka unistava poeedi maine tõttu, seisis väga lähedal ka psühhoanalüüsile ning uuris unenägusid. 1970ndail oli justkui ruumilise pöörde teine algus, kuna pöörduti enam strukturalismi poole. Ei ole lihtne öelda, kes ja millal kasutas ruumilise pöörde terminit esimesena. Ma arvan, et seda tegi Fredric Jameson 1991. aastal. Kõigi suurte kirjandus- ja kultuuriteoreetikute lähenemisviis on interdistsiplinaarne, kirjandusest ja ruumist räägivad geograafid, antropoloogid, ajaloolased, semiootikud jt. Postmodernismile on iseloomulik, et püütakse vabaneda piiridest nii geograafilises kui ka distsipliinide mõttes.

Uurimistöö metodoloogia on küll interdistsiplinaarne, aga uurimisobjekt?

Interdistsiplinaarsed võimalused on väga laiad. Seda on näidanud nii Homi Bhabha kui ka Salman Rushdie oma töödega. Vahealad, hallid tsoonid, on huvitavad, kuna tähendused on seal lõdvemad, aga neid on rohkem kui reglementeeritud aladel. Geokriitika on distsiplinaarne thirdspace, ühtaegu perifeeria ja kese, nagu Mehhiko. Geokriitika uurimisobjekt on kirjandus, aga mitte ainult. Ta uurib maailma representatsioone ja maailma kujutatakse kõiksugustes kunstivormides. Võrdlevas kirjandusteaduses ei ole piiranguid, ollakse täiesti vaba liikuma eri distsipliinide vahel. Mu viimane teos on pooleldi nüüdiskunstist. Igal maal ostan alati mõned sealsed filmid. See on vahest kõige kergem viis kultuuri sisse elada. Eestist soetasin „Seenelkäigu“ ja „Taarka“.

Kas geokriitika aitab üle saada ka etnotsentrismist?

Geokriitika on metodoloogia, mida täiendab koha ja ruumi representatsiooni ajaloo uurimine. Igaühel on oma vaatepunkt, ei ole olemas abstraktset ruumianalüüsi. Oma vaatepunkt tuleb teadvustada, aga seda tuleb kohelda imestusega, püüda seda eemalt vaadata. Kirjandusteooria saab tähenduse ainult võrdluses. Kindlus-Euroopa tüüpi lähenemine ei ole kultuuris eriti pädev. Peab olema maailmale avatud. See on muidugi keeruline, sest tead, et ei tea piisavalt palju. Minu silmad avas näiteks hiina päritolu kirjandusteaduslike käsitluste lugemine. Võib-olla tuleks meil lääne teooria üldse maha jätta?

Geokriitikal on palju pistmist postkolonialistliku kriitikaga. Kolonialismi ajajärgul käidi läänest mujale maailma tsivilisatsiooni viimas, praegu viiakse demokraatiat – see aeg võiks juba läbi saada! Humanitaaria peaks saama interkultuuriliseks, mitmetiseks. Ei ole üht õiget viisi olla inimene, on paljusus ja sellega tuleb meil edasi elada. Kas elame ikka veel postmodernismis? Mulle meeldib postmodernismi ületamise tähistamiseks trans-liide, sest see tähistab liikumist. Ma arvan, et edasi tuleks liikuda transhumanitaaria arendamise suunas. Oluliseks saavad keha ja selle piirid, sugu – lai, huvitav, keerukas väli.

Kuidas on lugu rahvuskirjandusega?

Geokriitika arvestab lisaks ruumile ka ajaga. Ajaloo mingis faasis tuleb mõelda rahvuskirjandusest. 1990. aastatel tuli eestlastel oma rahvuskirjandus uuesti üles ehitada. Aga pärast seda tuleb astuda samm edasi ja minna üle piiride. Mind vihastab, kui geokriitika ja geopoliitika omavahel segi aetakse, kui öeldakse, et see on seotud territooriumidega ning kui tõlgendused kisuvad natsionalistlikuks. Ei, geokriitika põhihuvi on deterritorialiseerimine, piiride kaotamine, liikumine.

Olete rääkinud geokriitikas ennekõike sellest, kuidas ruum mõjutab kirjandust. Aga kas kirjandus mõjutab ka ruumi? Kas kirjandus saab luua ka täiesti uusi kohti?

Katsuge mõelda Dublinist ilma Joyce’ita, Triestest Svevota, Lissabonist Pessoata! Reaalseid ruume ehitatakse üha ümber fiktsionaalsete ruumide põhjal. Kultuuriturism kasutab kirjandust kohaturunduses. Täiesti uue koha loomise näide on teemapargid: kirjandus loob koha, mida seniajani ei olnud. Prantsusmaal on kõige kuulsam näide ilmselt Asterixi ja Obelixi teemapark, Rumeenias on hulgaliselt Dracula parke, mis kõik toimivad turundus- ja külastusargumendina. Ei usu, et klassikaline rahvuskirjandus enam seda mastaapi efekti annavad. Populaarkultuuri mõju on kõvem kui rahvuskultuuril. Tekst peab tugevasti haakuma oma kaasajaga, et uut paika luua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming