Ei mingeid valendikke!

Marju Lepaj?

Paul Veyne’iga Platoni koopas  

Paul Veyne, Kas kreeklased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest. Prantsuse keelest Mirjam Lepikult. Varrak, 2006. 220 lk.

 

Varraku ajaloo- ja sotsiaalteaduste raamatusarja iga uus köide on erutav sündmus küllap kõigile: millisel ajalootõel lüüakse seekord jalad alt? Kes lööb? Kuidas täpselt? Millistel asjaoludel? Kui kauaks? Seejuures on sarja raamatud mõnusas formaadis, ei koorma mantlitaskutki, kujundus on ühtaegu elegantne ja diskreetne – ei mingit pealetükkivust, kõneleb üksnes sisu. Enamasti ilmneb neis raamatuis lisaks mõttelistele mässamistele ja teatavale teaduse tragöödiale ka teadlase tragöödia, aga seegi juhtub mõnusalt, vaikselt, isegi esteetiliselt, nagu aastaaegade vaheldumine – ei pruugi märgatagi, kas suri või mitte.

Sarja värskeimas köites lüüakse sihipäraselt jalad alt tõel endal, täpsemalt inimese võimel tõde adekvaatselt tabada. Paul Veyne (sünd 1930), Collège de France’i Rooma ajaloo emeriitprofessor, kasutab selleks lähtematerjalina kreeka müüte, nii nagu neid on esitatud antiikaja mütograafide ja ajalookirjutajate teostes. Ta küsib: mida kreeklased siiski täpsemalt neis müütides uskusid või ei uskunud? Millistel tingimustel saab mõnest müütilisest teost fakt teatava religioosse kombe vms põhjendusreas, aitioloogias? Miks kreeklased-roomlased reastasid võimalikult kõik pärimuse müütilised variandid, tegid seda isegi “üleolevalt”, nagu näiteks Cicero ja Titus Livius (lk 103), väljendades igati oma uskmatust, aga nägid ometi suurt vaeva nende ümberkirjutamise ja korrastamisega? Kõige rohkem kasutab Veyne Pausaniase (II saj p.Kr) arutlusi, tema väga mahukat ja nauditavat “Kreeka kirjeldust” ei ole kahjuks aga eesti keeles lugeda veel võimalik (lõike on tõlkinud Anne Lill1). Seetõttu võib esmapilgul tekkida tahtmine raamat käest panna, sest lugeda teose analüüsi ja kriitikat ilma teost ennast tundmata südametunnistus ju ei luba.

Ent antud juhul ei ole kreeka allika tundmine oluline, sest ka Veyne ise ei läbe Pausaniasesse ega teistesse ajalookirjanikesse süveneda. Viiteid neile on küll massiivselt, ent see on mingi kummaline hakitud väga lopsakas dekoor, mis allikana iseseisvalt kõnelema ei hakka. Viidetest-tsitaatidest ei saa aimu, miks on kreeklasi peetud läbi aegade suurimateks jutupuhujateks (mõistagi enne iirlasi) – mis on selle jutupuhumise sisu, millest uskumine-mitteuskumine sõltub. Mis võiks küll olla näiteks laevade kataloogi sisu “Iliases”? Veyne’ist jääb mulje, et kreeklased olid kuidagi abitud oma jutupuhumise-vajaduses, ei teadnud ise ka, “mida nad tahavad” – nagu õlekõrred jutupuhumise käes.

Veyne ütleb küll, et “selles raamatus uuritakse ja kirjeldatakse seda, mida kreeklased ligi tuhat aastat uskusid” (lk 56); 50 lk hiljem selgub, et on tehtud järeldusi, mida hakatakse kokku võtma (lk 116); siis saab teada (lk 125), et “me oleme oma raamatus tutvunud kummaliste mõtetega” (mis loovad nn hellenistliku Mõistuse). Ent uutes lõikudes unustab Veyne justkui teema ära, ehkki viited üha jätkuvad. See toimub kas heatujuliselt või ka veiderdavalt (näit (lk 42) tõdemuses “Hesiodos oli esimene, kes uskus kõike, mis talle pähe tuli”), et süngemale lugejale võib meenuda Schopenhaueri mõte: “Teistes maailmajagudes on ahvid, Euroopas on prantslased.”

Ent Veyne’i teaduslik eros on lihtsalt suunatud mujale ja seda esimestest lehekülgedest peale. Algul ilmneb teda vaevav idee lühikestes aksioomides “Tõde on ajalooline” (lk 9; pärit M. Foucault’lt), “Võim kuulub kujutlusele” (lk 10), varsti lisanduvad “tõeprogrammid”, “tõekeskused” (lk 44), “Uskuda tähendab alluda” (lk 46) jne. Laotub lahti läbinägeliku XX sajandi inimese hägustamata pilt conditio humana’st: oma kahetsusväärse füüsilise piiratuse tõttu saab inimene selles elus teada ainult vähetähtsaid asju, kõik oluline on uskumise küsimus. Tõesti, teada võib, mis on plii, mis inglistina, mis raud, seda aga, kes tuppa astub, pole võimalik täpselt määratleda, kes see ometi on ja mis mõttes! Rääkimata sellest, et inimene ei tea midagi oma sünnist, ta peab uskuma oma ema versiooni või DNA põhjendustüüpi, ei tea ka oma surmast, ei tea, mis tajudes on täpselt sügis, kuhu kadus suvi, mitte midagi ei tea! Aga kus on usk, seal on manipulatsioon, võim, ärakasutamine, keegi ootab kogu aeg aplalt. Inimliku piiratuse tõttu on tõde alati fiktsioon, kujutlusvõime vili. Nii on tõdesid palju ja nende vahel on alati jõusuhted, klassihuvid, omakasu. Fakti kui sellist olemas ei ole, on ainult sümboolne väli, balkaniseerunud igas peas, ühed kujutlusvõimed kehtestavad, “konstitueerivad”, teised aitavad neid täide viia. Inimesed on programmid, mida saab vahetada nagu raadios, võim üks nupp, juhus teine nupp. Muudkui klõpsuta! Ei mingit tõe “loomulikku valgust” ega Heideggeri “valendikke”! Ja kuidas oleks saanud antiigis teisiti olla? Ikka mingi võimu haardes, tummad kalad abitult visklemas konksu otsas, mütograafia veri immitsemas lõpuste vahelt!  

Et sellisel hulgal praktilist tarkust täielikult maitsta, läbi elada ja omandada, võiks kõrvale lugeda midagi selletaolist nagu äsja Loomingu Raamatukogus ilmunud Slavenka Drakulići “Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus”. Kaks raamatut täiendavad ja selgitavad teineteist hästi, nagu teooria ja praktika. Ent psühhoos, generaliseerunud ärevushäire ja posttraumaatiline šokk, mis teeb inimesest mingil kombel marioneti, on vist niigi Eestimaal piisavalt levinud.

Milline isiklik purunemine on Veyne’i sarkasmi taga, teada ei saa. Pettumisest Prantsuse KPs (lk 207) oleks justkui vähe. XX sajand on tõesti olnud nii jube ja sadistlik (igasugust kujutlusvõimet ületav) massivägivalla ajastu, et pakub õudusunenägusid rahulikult veel terveks selleks sajandiks. Kes teab, kas humanitaarteadused üldse suudavad sellest väärikalt väljuda, krampidest vabaneda, kuidagi üle olla, mitte valust nüristuda?

Veyne’i enda raamatus on viimane, X peatükk kirjutatud hoopis teisiti kui eelmised, peaaegu ekstaatiliselt, ja annab esseele teatava vabanemise, tehes selle ühtlasi isegi kreekalikuks, mida aines ei teinud. Silmagi pilgutamata paneb Veyne oma võimsate kujutluste paleede kontseptsiooni täiesti platonliku müüdi vormi. See on ülesehituselt üsna sarnane Platoni nn koopamüüdiga “Politeia” VII raamatus, võetav kas selle paroodia või parafraasina, keele ülevuselt väga haarav, ehkki mõttearendus ise on põhimõtteliselt sama umbne ja pime, väljapääsuta tõmblemine, varjude vahtimine koopa seinal. Eelnevate peatükkide ratsionaalsed arutlused pole rahuldanud ning vastused nõuavad pigem uut kreekalikku müüti. Helgemad, antiiksed hetked on Veyne’il ka juhuse toime kirjeldustes, mis on kohati sama nauditavad kui Lucretiusel, näiteks lõigus, kus vesi “leiutab” keemise (lk 50) või poksimaailm muutub vikerkaareks (lk 51). Vaimukust, millele juhitakse tähelepanu raamatu kaane siseküljel, võiks näha kindlasti Veyne’i komponeerimises.

Võib ainult aimata, kui raske võis olla selle essee tõlkimine ning saavutust tuleb tunnustada. Märkusi teha oleks liigne. Siiski torkas silma, et korduvalt on probleeme tekitanud nimekujud Petroniuse “Satiirides”, mis on ometi eesti keeles esindusliku katkena “Trimalchio pidusöök” Leo Metsari tõlkes ilmunud (1974). Samuti saab eesti keeles lugeda Plutarchose “Theseust” Kaarina Krulli tõlkes (Vikerkaar 1996 nr 8-9, lk 70 – 97). Cicero “Tuskulaanid” (lk 175, 183) oleksid pigem “Tusculumi vestlused”, Aristotelesel ei ole teost “Ratsanikud” (lk 175), Platonil ei ole teost “Poliitika” (lk 176). Mis on Kartaago eloož Apuleiusel? Ja kõige olulisem: Bakchose (lk 63, 92) ja Don Quijote (lk 32, 109) nimekuju!

Raamatu järelsõna, Marek Tamme pikk ja süvenev vestlus Paul Veyne’iga, on täiesti iseseisva väärtusega intellektuaalne sündmus ja samas essee mõistmise seisukohalt põhimõttelise tähtsusega. 20 aastat pärast teose esmatrüki ilmumist (1983) annab autor sellele rahulikuma, sügavama perspektiivi. Intervjuu teeb raamatu tervikuks ning seda võiks soovitada avaldamiseks ehk prantsuse keeleski.

 

1Vt A. Lill, Ateena Agoraa. Varemete vaimsus ja materiaalsus. – Rmt: J. Maiste, K. Polli (koost), Varemed. Ruins. (Eesti Kunstiakadeemia Toimetised, 15; EKA Restaureerimiskooli Väljaanded, 2.) Tallinn 2004, EKA Restaureerimiskool, lk 149 − 164.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht