Ehk seada ringhäälingunõukogu tegevusele piirid?

K?lenud Valle-Sten Maiste

  Tiit Hennoste: meelelahutuse ees istuv inimene on poliitikutele pea sama kasulik asi kui parlamenditelevisioon.

 

Tiit Hennoste, miks hoogustus huvi ringhäälingunõukogu politiseerida just sel suvel? Kas ühildunud on mitmed motiivid pikaajalisest populisti- ning demagoogiverest ja omakasupüüdlikust mühaklusest kuni soovini rahuldada jonni, mis mõningatel erameediaga seotutel avalik-õigusliku meedia vastu aastatega on kohunud?

Kui kõnelda sellistest pikkadest protsessidest, siis on minu arvamus, et asjad kipuvad kumuleeruma või jõudma mingisse punkti pigem juhuslikult, paljude tegurite kokkulangemise tulemusena. See võib olla üks põhjus. Teine võib olla kultuuriministri isiklik huvi asjade vastu. Uued ministrid töötavad meil mu arvates üsna ühtemoodi graafikuga. Alguses püüavad luua korda, teha suuri asju jne. Ja kui saavad selgeks, et see ei õnnestu nagunii, siis keskenduvad oma isiklikele huvipunktidele ja jätavad muud asjad kõrvale. Ka parlamendivalimised pole mägede taga. Kuna igasuguste asjade läbiviimine võtab aega, siis on vist üsna viimane hetk hakata seda asja tegema, kui tahta see selles parlamendis läbi viia.

 

Poliitikute põhjendus keskendub usaldusele – kas te ei usalda rahva poolt valitud esindust? Kuid poliitikutele pole ju keegi otseselt sellist usaldusmandaati andnud. Kui küsida otse, kas Eesti vajab Kesknädalast veel rohkem populaarseimast poliitikust sõltuvat meediat, siis usaldus küllap ei oleks nii suur? Poliitilise mandaadiga meediamõjutuspüüd peaks ju olema ikkagi üsna libe jää?

Noh, see põhjendus on primitiivne lausdemagoogia, mis loksub poliitikas riigikorrastki olenemata. Poliitiline meediamõjutamine on libe jää küll. Aga samas, kõigi võimude oluline püüe on vastastikku üksteist mõjutada. Küsimus on selles, mille kaudu mõjutada. Kas proovida veenda, seletada, vaielda, lobistada jne või ehitada masin, mis saaks otse ja seaduslikult käskida? Avalik-õigusliku ringhäälingu puhul on mu arvates oluline, et seda mõjutaks ka otseselt mingi organ, mis jälgib, et ringhääling täidaks nimelt oma rolli. Muidu tekib nagunii nurgatagune manipuleerimine, mis on igal juhul halvem, sest selle üle ei ole mingit ühiskonna kontrolli. Seega arvan, et nõukogu on siiski vaja. 

Küsimus on, kes sinna nõukogusse kuuluvad. Kas ainult poliitikud või ka teised? Kas need teised on meediaasjatundjad või esindavad nad näiteks poliitikutest väljapoole jäävaid huvigruppe, erinevaid valitsusväliseid organisatsioone jne. Puhtalt asjatundmise põhjal valitud nõukogu ei sobi, sest avalik-õiguslik ringhääling vajab ka nt poliitilise või huvigruppide tasakaalu arvestamist. Ja teiseks, asjatundjatel on paratamatult omad poliitilised jm eelistused või hakkavad parteid ja organisatsioonid proovima neid mõjutada ja manipuleerida. Ja kuna eriti hoolsad mõjutajad on poliitikud, siis on igal juhul parem, kui nad on seal otse ja ausalt sees. Puhtalt poliitikutest nõukogu ei tule kõne alla, kuna 99% poliitikutest ei saa mu arvates üldse aru, mis asi on demokraatlik ajakirjandus.

Valida poliitikute seast ainult meedia-asjatundmise alusel nõukogu liikmed (parlamendis on ju praegu mitmeid meediainimesi) oleks Soome tee. Kui aga nõukogu liikmete hulk ei peegelda parlamendi proportsioone, siis tekivad kiiresti vastuolud nõukogu otsuste ja parlamendi võimuparteide arusaamade vahel. Ja see toob kaasa süüdistused, kaklused ja halvab kergesti nõukogu ja ka ringhäälingu töö. Kui panna valiku alusena kokku asjatundmine ja proportsioonid, siis on kindel, et liikmetel tekib üsna tihti skisofreenilisi olukordi, kus asjatundjana tuleb neil öelda A, aga oma partei liini ajajana A või B. Mul pole seniste kogemuste põhjal mingit usku, et nad valivad asjatundja rolli, kui partei neil seda üldse lubab teha.

Valida poliitikute seast proportsionaalselt esindatusega riigikogus? See on midagi, mis on minu arvates täiesti absurdne. Mis on sellise valiku mõte, eesmärk, tagajärg? Üks võimalus on, et nõukogusse satuvad asjatundmatud inimesed. Siis on tulemuseks nõukogu, mis viib suure tõenäosusega asja põhja. Loomulikult, ta võiks ju küsida nõu väljastpoolt, sõltumatutelt ekspertidelt. Aga eesti poliitilise kultuuri juurde on seni kuulunud kaks üsna tugevat reeglit: ära küsi ekspertidelt või kui küsid, siis tee ikka nii, nagu poliitika nõuab. Teine võimalus: nõukogust saab parlamendi koopia ja väga suure tõenäosusega on ka otsused poliitiliselt kallutatud. Kusjuures kalle muutub vastavalt parlamendivalimiste tulemustele. Sel pole enam midagi pistmist avalik-õigusliku ringhäälinguga. See oleks siis ehk parlamendiringhääling. Miks ka mitte, aga vaadata-kuulata ma seda ei tahaks, siis juba parem lugeda parlamendi esinemiste protokolle.

 

Usaldust mõõdetakse tänapäeva demokraatias üha enam võimu hajutatuse ja valitsusväliste organisatsioonide osaga ühiskonnas. Isegi endised paduliberaalid (Fukuyama) räägivad ammu seda juttu. Kas ei ole siin tegu pigem usaldamatusega, milles võib ära tunda varakapitalistliku ärastamishimu, ühepäevahuvide domineerimise ja totalitaarsed püüded?

Ma olen sama meelt: tegemist on usaldamatusega. Ühepäevahuvidega ma seda ei seostaks, ma arvan, et poliitikutel on siin ikkagi pikemad huvid mängus. Totalitaarsed püüded? Osal kindlasti. Ja osalt ei saa mu arvates Eesti poliitikud arugi, mis tagajärjed on nende otsustel. Aga laiemalt pigem autoritaarsed püüded, arusaamine, et parim viis asju juhtida on ikka autoritaarne, selge käsuliin. Kuigi see nüüdisühiskonnas ei tööta. Mis puutub aga valitsusvälistesse organisatsioonidesse, siis nende kaasamine on üsna keerukas küsimus. Neid on tohutult, nad on tihti marginaalsed, sageli huvitatud vaid ühest kitsast segmendist ühiskonnaelus jne.

Mida niisuguse stsenaariumi realiseerumine ühiskonnas reaalselt kaasa võiks tuua? Kas ja millistel motiividel peaks Eesti ühiskond parlamenditelevisiooni alla neelama? Vaimsest laiskusest?

Eesti ühiskond neelab parlamenditelevisiooni alla rahulikult. Eestlane on viimase viieteistkümne aasta jooksul rahulikult neelanud alla igasuguseid ideid. Põhjus on mu arvates see, et neelaja pole üldse aru saanud, mida talle suhu topitakse. Ja siin on suurim süü selsamal meedial, mis pole peaaegu midagi teinud, et seletada eestlasele otsuste tagamaid ja tagajärgi. Rahvusvahelises ajakirjanduses on tuntud žanr taustalugu. Eesti ajakirjandus sellist asja ei tunne. Rahvusvaheline ajakirjandus analüüsib otsuseid ja näitab nende tagajärgi eri ühiskonnakihtidele. Eesti ajakirjanduse tulevikku suunatud lood on pigem hirmutamine.

Ja veel üks asi. Publiku reaktsioon on lihtne ja ette teada. Osa vaatajaid-kuulajaid keerab lihtsalt kanalinupu muudele kanalitele ja osa paneb masina kinni. Kuhu nad keerata saavad, on selge: meelelahutuse peale. See aga on poliitikutele pea sama kasulik asi kui parlamenditelevisioon. Meelelahutuse ees istuv inimene on poliitikutele ohutu ega sekku nende maailma. Ja see on suur asi.

 

Mida saab ühiskond teha, et niisugune arengutee siiski ära lõigata? Kuidas prognoosite lähiaja arengut avalik-õigusliku ringhäälingu osas? Kas selle sõltumatuse vähikäik on siiski tulemas ja pole lootagi, et lähiajal murtakse läbi hoopis vastupidises suunas ja jõutakse ka konkreetsetest poliitilistest jõududest sõltumatu eelarveni?

Ühiskond ei saa midagi teha. Selline küsimuseasetus eeldab mingit ühtset ühiskonda, mis vastandub poliitikutele. Sellist pole olemas. On ju palju erinevaid gruppe, kes kaklevad mõnikord samamoodi nagu poliitikud. Ja eelarve sõltub alati konkreetsetest poliitilistest jõududest. Ka parlamendis saab ju lihtsalt, ilma mingi nõukoguta asja mõjutada. Kindlasti oleks mu arvates oluline jõuda selleni, et eelarve oleks maksimaalselt sõltumatu mingi konkreetse ajahetke ja sellega seotud poliitiliste sündmuste mõjust (parlamendivalimised jms). See tähendab maksimaalselt pikaks ajaks kindlaks määratud eelarvet.

Ja üks asi veel. Ringhääling on tohutu lai komplekt erinevaid asju, poliitilisest arvamusest meelelahutuseni. Vaevalt hakkavad poliitikud ringhäälingunõukogus määrama raadio muusikavalikut. Neid huvitavad eeskätt nende enda saatusega seostuvad teemad. Äkki peaks nende tegevust piirama? Näiteks ütlema, et nõukogu saab tegelda ainult kindlate asjadega ja muus osas on ringhääling täiesti vaba ja usaldab valitud juhte ja ajakirjanikke?