Eetikareferendumil tuleks kaaluda Reformierakonna väärikust

Valle-Sten Maiste

Anvar Samost sõnas saates „Olukorrast riigis”, et ta pole kindel, kas äsjases Venemaalt musta raha hangeldamise skandaalis ka valitsuse ja kapo lähenemine probleemitu on. Iivi Masso  arvas aga, et rääkides sellest Savisaare tehtuga käsikäes, kõrvutatakse kõrvutamatut ja pisendatakse Savisaare teo tõsidust. Savisaare uskumatult tülgastaval käitumisel vabandavaid asjaolusid muidugi ei ole. On mehkeldatud rahasaamise eesmärgil Eestile suurimat julgeolekuohtu kujutava võõrriigi võimuesindajatega, kelle personaalne taust võimendab ohte veelgi. Huvi on tuntud raha vastu, mille puhul on selge, et parimal juhul on sellega püütud  mängida Venemaa-siseseid võimumänge, saavutades muu hulgas „lähivälismaal” sogaseid efekte. Halvimat ei taha kujutledagi.       

Kesise inimarenguga sise- ja sotsiaalprobleemidega naaberriik pole kellegi usu- jm heade tunnete edendaja. Majandus- ja sotsiaalpoliitikas Eestistki äärmuslikumat röövkapitalismi harrastav Venemaa vajab ise abi. Kahtlemata on igal Savisaare mehkeldustes kõne alla tulnud seeklil alatu taust. Savisaar on toimunut varjanud, valetanud ja ka erakordselt ränkade süüdistuste taustal pidanud võimalikuks arutada klounreporteritega jõululauas, milliste iseärasustega naisi ta eelistab, kui rääkida ka väikestest kurioosumitest. Normaalse ühiskonna mõistes on siin kõiki  piire sedavõrd rikutud, et asjaomaste paariastaatus ning avalikust sfäärist kadumine oleks momentaanne.     

Kuid Eesti ei ole normaalne riik. Nii valitsus kui president on rõhutanud, et küsimust  annab lahendada valimistel eetikareferendumina. Kuid nimetatud teavad nagu Savisaargi, et nii nagu viimase valijaid ei liiguta absoluutselt lasteaedade kiusamine, ei kaota neid ka toimunu. Eestis on väljasulgev ja kihistunud ühiskond. Meil on sadu tuhandeid muulasi ja kümneid tuhandeid eestlasi, kes on varakapitalismis rõõmu asemel suhteliselt palju alandust kogenud. Sageli pole tegu harituimate inimestega ja sageli tumestab ka kibedus  mõistust. Savisaar on nende kaasamise vajadust küll kuulutanud, kuid mitte kunagi sisuliselt täita soovinud, sest ta elatub toimetulematuse püsimisest.       

Kuid pseudoprobleemidega manipuleeritavat valijaskonda on Reformierakonna valijate näol sama palju ja rohkemgi veel. RE on seisukohal, et Vene musta raha päevavalgele tulek on Savisaare personaalne muttalangemine. Michal teatas, et Savisaarega seonduvat ei saa taandada erakondade rahastamise ja  munitsipaalpoliitika teemaks. Koostöö kapot mitteusaldava Aadu Mustaga polevat taunitav. Vaatamata üldisele eetiliselt tülgastavale foonile ei hoia Michal taskus oma klassikalisi pättusi, demagoogitsedes, et ka Mikserile polnud koostöö KEga välistatud, kui Savisaar tagasi astub, „unustades”, et Mikser seadis suhtumise KEsse sõltuvusse KE suhtumisest Savisaarde.       

Savisaare kannupoistel pole miskit peljata. Kui Savisaar kaob, ehivad nad Reformierakonna ridu, nagu ehivad seda täna mitmed  majanduskuritegudes süüdistatud ja neile lähedased kaasvõitlejad. Majanduskurjategija kahtlustega isikute suhetes pole Reformierakonnas kunagi kriitilist meelt üles näidatud. Erakond tõrjub nende küsimuste avamist, rääkimata sellest, et ise püütaks hea seista, et oma inimestele kahtlusi ei jääks. Miks Hanno Pevkur ei lähe teda Reformierakonnale Vene raudteega seotud raha vahendamises ja tankistirahaga majaehitamises süüdistavate blogijate  vastu kohtusse? Ühiskond toetaks neid ju tülgastavaid blogijaid põlates. Erinevalt Savisaarest ei eeldata Pevkurilt ja Rein Langilt, et nad peaksid, kuni süüdistused klaaritud, ametist lahkuma. Lang tegeleb aga meediaregulatsiooniga, püüdes välistada korruptsioonile tähelepanu tõmbamise eos.     

Reformierakond ei näe segases valimiste rahastamise võidujooksus probleemi. Üldjuhul on valimisedu olnud meil korrelatsioonis rahaga. Nii on RE teinud kõik, et rahastamisküsimusi läbi ei mõeldaks. Samuti nagu majanduskuritegudes ei näe RE valija probleemi  populismis, sisuliste küsimuste arutamise matmises poliitteatri alla, usinas broilerite armees, kes töötab partei peajoont robotina järgiva, oponente sildistava komsomolitöötajate koorina jne. RE unistus on umbmääraselt     

Savisaare venemeelsusele keskenduv valimisdebatt ja see on tänaseks enam reaalsus, kui RE lahkeimaltki jõuluvanalt lootis. Savisaare süüdistamine venemeelsuses on ent mõttetu. Iga ühistranspordireisija taipab, et Savisaart ei huvita ei venelane, vaene ega  keegi. Sarnaselt kõikvõimaliku toetajaskonna toel ratsutanud Ansipiga pole tal muud meelsust peale võimumeelsuse. Savisaar ei ole tõenäoliselt iseseisvusüritust kusagil rohkem müümas käinud, kui RE kommunistid seda konjunktuursetel kaalutlustel omal ajal komparteis tegid. Kas on põhjust uskuda, et ta on püüdnud saada raha, jättes maha enda ühemõttelise šantažeerimise võimaluse või lubades vastu otseseid riiklust ohustavaid samme?  Aga milleks siis kirikuskeemid ja koosolekud arvukate esindajatega? Individuaaljätis (Simm) mõistab oma raha hästi jäljetult vastu võtta. Savisaar otsis rahastamisvõimalusi, mis on olnud meie liberaalpopulistlike erakondade puhul tavalised, püüdes kahtlast raha pesta nii, et seda ei saa käsitleda ei otsese altkäemaksu ega väljapressimisalusena. Savisaar on samasugune võimu ja isikliku heaolu nimel kahtlasteks majandustehinguteks valmis inimene  nagu Reformierakonna ladvikki. 

Nii oli Reformierakond huvitatud, et kapo raport ilmuks avalikkuse ette rohmakana ja  üleöö, läbi mõtlemata ja analüüsimata kujul, loogika- ja vormistusvigadega. Raportit ei paisatud jõulude eel sellises vormis avalikkuse ette mitte vajadusest rahuldada suurt avalikku huvi. Toorust ei tinginud see, et kapo ei saa kõigest rääkida, ega ka mitte RE soov valimiseelne periood võimalikult vara nn traditsiooniliseks Savisaare tümitamiseks muuta. Rabistamise taga oli RE ebamugavustunne seoses sellega, et mis tahes analüüsi, seostamise, kontekstide  väljatoomise ja mõtestamise korral ei paista Savisaare rahaküsimise asjad enam nii ühesed ja kahtlused kolivad nendegi kraesse. Kui detailselt mõtestada ja konteksti panna, mis raha Savisaar küsis ja millise perspektiiviga ning seda olemasolevate pretsedentide valguses vaadata, tulevad ka küsimused nii erakondade segase rahastamise kohta üldiselt kui Langi ja Pevkuri Vene raudteega seotud raha kohta konkreetselt. Tulevad küsimused,  miks Edward Burkhardti süüdistused        Reformierakonna toetusemangumise ja eesti erakondade Vene raudtee poolt rahastamise osas ei toonud kaasa kohtuasju ega kahtluse hajutamist.

Tülgastavaid piire, mille ületamisega Savisaar nüüd sisse kukkus, on kogu aeg näpitud. Erakondade rahastamise süsteemi välja kujundanud inimeste sõnum on kogu aeg olnud, et valimiskulude osas tuleb võidu joosta ja raha ei haise. See, et asjaomaseid küsimusi on ülbelt peetud ebaolulisteks ja  muretsejad on valitsusringkondade poolt lihtsalt lollikestena puu taha saadetud, on Savisaart vaieldamatult kehutanud minema teele, kus me täna oleme.       

Võimalik, et RE suhted raudteega ja sedakaudu ka paratamatult Vene rahaga on põhimõtteliselt teistsugused kui KE omad, kuid minusugusele võhikule pole see teadmine emapiimaga selge. Selge on aga, et selgituste osas on RE olnud ülbelt ignorantne. Tahaksin tohult loota, et Pevkur ja Michal ei ole tankistid ega ole kunagi olnud seotud mingi rahaga, mida nad ei ole oma ausa ja avalikult deklareeritud ametnikutööga riiki edendades teeninud. 

Kuid need asjad nagu erakondade rahastamine laiemalt tuleks kahtluse varjuta selgeks rääkida ja valmisolekut selleks oleks tore näha juba enne valimisi. Eetikareferendumi ja samuti tõeliste ühiskonnaelu teemade arutamissuutlikkuse eksami peaks läbima Reformierakond. Savisaare-vastane referendum ei ole mingi valimisküsimus. Konstruktiivsete tulevikku vaatavate inimeste hääli on talle alati läinud kaduvväike hulk.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming