Eetika argipäev

Peeter Olesk

Kord algab põhjuste selgitamisest ja vigade parandamisest  

Ei ole ma kunagi sukeldunud küsimusse, kuidas eetikat defineerida. Vaist ütleb, et eetika jääb hulknurka, mille tippudeks on ”au”, ”otsekohesus”, ”siirus”, ”sõnapidamine”, ”usaldatavus”, ”vahenditus”. Viimase all ei mõtle ma pidurdamatut räuskamist. Mõtlen hoopiski avameelset juttu või sundimatut käepigistust.

Paljudele meist võib see käia üle jõu. Aastatel 1999 – 2003 Toompea lossis töötades oli mulle loomulik tervitada kõiki, hommikustest koristajatest alates kuni lahkumiseni hilisõhtuste valvekorrapolitseinike vaateväljalt. Kummati leidus rahvaasemik, kes ”teret” vastu ei võtnud. Ta vaatas kõrvale või maha. Inimene, kes kardab teretada, on ohtlik nii sissepoole kui ka teiste suhtes. Ja tõepoolest, see, keda ma äsja kirjeldasin, polegi enam too, kes veel hiljuti jagas ja juhtis ning askeldas. Tema funktsiooni on sättinud ennast teised. Ta vaatab pealt (mis ei tarvitse olla vale asend), kuid ma pole kindel, et ta on teretamise ära õppinud.

Mida tähendab aastatuhande vahetumine, teavad kõik meiesugused, kellest noorimad on sündinud juba praeguses Eesti Vabariigis. Mulle tähendas see uusi seinakalendreid, mida on meie peres 4. Üks Tartu Ülikooli Raamatukogust, teine Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustest, kolmas Kaitsepolitseiametist ja neljas ICA poest Rågsvedis (Stockholmi äärelinn), kus elab Asta Lepik. Mida tähendab aga formatsioonivahetus, seda ma alles õpin ja mitte üksinda – kusjuures mul ei ole kuskilt maha kirjutada! Me ei ehita parandatud Eesti NSVd, vähemasti ei peaks seda tegema. Me ehitame võimalusi, mille kasutamise hinnaks on mitu kadunud põlvkonda. Järelikult on eetiline häiritus Eesti iseseisvuses juba sees ja uuriv ajakirjandus või kohus seda iseenesest ei lokaliseeri. Seda saab teha põhimõttekindlus, täpsemalt iga teo põhjendamine, vea omaksvõtt ja meeleparandus. Põhimõttekindlus on antipragmaatiline – olgu küll, et elu tahab elamist.

Paar näidet. EV Riigikogu praeguse koosseisu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu (RP) oli Lennart Mere teise presidentuuri teisel poolel  EV Presidendi Kantselei juht. Meie sõbrunesime aastal 1997 ning kuni aastani 2003 oli see sõprus väga tihe. Sealt edasi tänavuse kevadeni enam mitte, sest poliitiliselt polnud ma enam soodne. Urmas lihtsalt ei võtnud telefoni, kuigi ta kuvarilt kindlasti nägi, kes helistab. Paaril korral polnud teda vaja mitte minul, vaid asja pärast. Tegin seda, mis Ameerika Ühendriikides on Kapitooliumil vist mõeldamatu. Helistasin nimelt tema emale koju ja kümmekond minutit hiljem helistas poeg tagasi.

Eetika ei alga sellest, kes kuidas ostab. Eetika algab suhetest sinu ja muu maailma vahel. Teine näide. Tosinkond aastat tagasi seati üles riigikogu tookordse liikme Mihkel Pärnoja süümevande õigsuse küsimus. See puudutas mind sedavõrd, kuivõrd me oleme Mihkliga naabrimehed aastast 1987 ja sõbrad/kolleegid aastast 1989. Probleemi läbi mõelnud, ütlesin talle, et vannet ta rikkunud ei ole, kuid käitus ta valesti. Pole minu võimuses olla kohtunik, kuid igaüks võib olla mittevariser. Ütlesin Mihklile, mis ma arvan, ja tema vaikimine oli niisama otsekohene.

Kui Mihkel Pärnojal tekkisid majandusministrina uued probleemid, soovitasin ma tal sealt, st valitsusest, ära tulla. Ta polnud kaitstav, küll aga oli ta ohverdatav. ”See pole nii lihtne,” ütles Mihkel väga vaikselt. Katsusin sellest aru saada ja hakkasin Mihklit vältima, sest kui me oleksime kohtunud endise sagedusega, oleks mul tulnud iga kord üle küsida, miks ta veel ikka ametis on. Lihtsam oli mitte kokku saada. Kui Mihkel ministeeriumist lahkuski, võisime jälle sundimatult vestelda.

Kolmas näide. Ühel päeval öeldi mulle telefonis Toomas Vilosiuse kohta midagi, mida ma ei teadnud. Järelikult ei osanud ma seda ka kommenteerida. Ega keegi seda kommentaari ka ei palunud, lihtsalt anti mõista, et ma võiksin teada, mida sõbrad teevad. Ei osanud muud kui paluda selgitust Toomase enda käest. Toomas vastas, et fakt vastab tõele, kuid ma palusin tal rääkida lugu ära telefonist väljaspool, näost näkku. Toomas tuligi, Andres Lipstok kaasas. Andres ei teadnud teemast kõige vähematki ja küsis, kas ta peab olema eemal, kuuldest väljas. Hakkasin naerma ning me ütlesime välja  kõik asjaomased sõnad koos sulgudega.

Ma ei toonud neid näiteid selleks, et rõhutada oma osa. Mind on süüdistatud kõiges, kaasa arvatud selleski, et ma üldse olemas olen. Ligikaudu, üksikasju lisamata, on esitatud näited, mille tehiolusid ma tunnen, need ei ole võetud mujalt. On kaldutud arvama, et eetika on riivatud ennekõike korruptsiooniga. Et kui korruptiivsus puudub, siis on eetika paigas. See on vale, täiesti vale. Koolilaps, kes ootab bussi tema jaoks võõraste inimeste maja aias (millel tara veel puudub), kuna kõnniteel on  ruumi vähe, pole mingi korruptant ja EV põhiseaduse seda pügalat, mis sätestab eraomandi puutumatuse, ta lihtsalt ei tea. Kuid eetika on tal juba nihkes, sest ta eeldab, et võõras asi ongi ka tema asi. Eetika on elementaarsem kui seadusandlus, sest viimane muutub sedamööda, kuidas muutub võim. Eetika seevastu on inertsiaalsem, sest näiteks loojale võib jätta  honorari maksmata – Eesti raadiojaamad  on ses suhtes järjekindlalt ebaeetilised –, kuid autori olemasolu eitada ei anna.

Niisiis oleksin ma ettevaatlik kõigi nende lugude suhtes, kus ennekõike uuritakse kasusaamist ja ainult. Poliitiline kultuur eeldab aristokraatiavabas, s.o demonarhiseeritud ühiskonnas, võrdõiguslikkust ehk igaühe allumist imperatiivsele vanusetsensusele altpoolt kuni saamiseni 21- ja 40aastaseks ning ujuvale vanusetsensusele seoses pensionieaga. Viimane on meil problemaatiline ja jääb selliseks ka edaspidi. Kus me siis loome eetikas korra?

Kord algab minu meelest põhjuste selgitamisest ja vigade parandamisest. Viimase suhtes on ühiskond täiesti vaba – muidugi tingimusel, et ta saab veast aru ega piirdu vabandamisega seal, kus vea ohver on vahetult kannatanud. Esimese suhtes ühiskond samamoodi vaba olla ei saa, sest vahele tulevad ärisaladused ja ka rahvuslik julgeolek, mis ei saa olla tänavaasfaldil. Võim ei saa olla paljas nagu porgand. Võib-olla on Eesti ühiskond rikutud ebamäärasusega alal, mille üheks piiriks on res publica ja teiseks Eesti kogu maailmas. Et meil tähendab “ei” mitte kategoriaalset eitust, vaid negatiivset mööndust. Ja “jaa” on pigemini järeleandmine kui selge “jah!”.

Eetika siiski ei ole kummist. Aednikust kirjanik Erni Krusten (1900 – 1984) kirjutas selles vallas liikudes jutustuse ”Väga halb hinne” (1967) ja niisuguste hinnete üle maksab järele mõelda.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming