Eestlaste kargokultuse usutunnistus

Berk Vaher

Rahva väärtushinnangute üldpilt ei saa ju olla nii masendav, kui 100 000 eestlast käis „Märkamisajal”. Kuumad 90ndad ...ehk plahvatusohtlikult nostalgilised lood meie lähiminevikust. Koostatud Delfi kogutud mälestuste põhjal. Delfi, Eesti Päevaleht, 2008.

Tunnistan, et ammu pole ükski raamat mind sel moel jahmatanud. Iseenesest on ettevõtmine mõistagi tore. Pidevas identiteedikriisis eestlastele on mälestuste kogumine ikka olnud päästerõngaks ja kui Enno Tammer juba hiljaaegu samalaadse netiküsitluse põhjal kaks nõukogude aja meenutusvalimikku on koostanud, võis arvata, et keegi ka sihipärasemalt üleminekuaastad uuesti ette võtab. Selle eest tänu ja lootkem, et selletaolisi kogusid lisandub veel.

Ja ikkagi, see raamat jahmatas mind – kuigi ei üllatanud (aga kui miski ületab mitmekordselt su eelarvamused, siis seda enam see ju rabab). Mitte niivõrd oma tehnilise lohakuse poolest (miska mälestuste ilmsed faktivead on parandamata, piltide seos sisuga on kohati üsna pinnapealne ja neil lehekülgedel võib kohata ka tegelasi nagu Jaanika Sillamaa, Enelin Meius ja Elmar Liitma, kuigi teisal leidub ka samade korrektseid nimekujusid). Toimetamatus on ju väga „90ndad”, nagu ka häguselt pruunid pildid. Ja kujundus on isegi liiga hea, meenutades pigem 1980ndaid – mitte nood, vaid just 1990ndad olid disaini nadiir. Ei, vormi lohakus on Eesti trükise kõva keskmine. Ikka sisu oli see, mis põntsu pani.

 

Tühiasjavaimustus

Jahmatab meenutajate keskendumine asjadele, tränile, nännile. See ei ole pelk olmemuljetamine, see on eestlaste kargokultuse usutunnistus. Rassistlikule tavaeestlasele meeldib end eurooplaseks, põhjamaalaseks ja „valgeks inimeseks” pidada, aga me unustame, kui arutult vaimustusime välismaa tühiasjadest ja võimalustest välismaale tühiasju koguma minna („Georg Ots” ju oligi meie valge laev – algul „Georg Ots”, siis „Estonia”, nüüd Tallink). Enamik loodusrahvaid on targemad, või kui ei ole, on nad hukka saanud. Meie, ime küll, püsime – ilma et oleksime märkimisväärselt targemaks saanud.

„Kuumade 90ndate” põhiosa on jagatud rubriikideks: „…ja nii tulid 90ndad”, „…inimeste mured ja rõõmud”, „…äri ja majandus”, „…kultuur ja meelelahutus”, „…meedia ja ajakirjandus”, „…söök, jook ja olme”, „…kõik muu, mis meenutamist väärt”, „…kuidas eestlased välismaal käisid”, „…ja hakati rääkima mobiiltelefoniga” (ärge küsige, milleks see kärblasekaki iga alapealkirja ees, ju see siis ka kellelegi osa ajastu vaimust). Raamat sisaldab veel ka Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektori Pille Runneli heasüdamlikult muigavat eessõna „Vabadusel on mitu nägu”, valikulist kronoloogiat aastate 1988–2000 kohta ning nelja intervjuud, millest hiljem. Tegelikult pole mälulahtritel erilist vahet – ja mitte ainult seetõttu, et teemapüstitus juba loomuldasa kattub. Inimestel lihtsalt ei ole suurt midagi muud meenutada peale järjekordade, talongide, Donaldi nätsude ja pisivarguste; need on need vabaduse mitu nägu. Mõneti on erandiks vaid esimene ja viimane rubriik: „…ja nii tulid 90ndad” keskendub kummati pikettidele, Balti ketile ja putšile (viimasele läbi Margus Lepa ja Raimo Aasa silmade); telefonirubriik on jälle nii spetsiifiline, et kirjutajad süvenevad oma aparaatide marginumbrite loetlemisse.

Muu võtab aga oivaliselt kokku 1964. aastal sündinud Tiina meenutuse „Vaimne ärkamine” avalõik: „1990. aastaks oli Eesti rahvas juba ligi kaks aastat vaimselt ärganud ja kõigi normaalsete inimeste kapid olid täis kuhjatud pesuseepi, soola, tikke, pesupulbrit, aluspesu ja muud defitsiitset tarbekaupa. Kogused olid nii suured, et nende varusid võib leida majades asuvatest kappidest või pööningukohvritest veel tänaselgi päeval” (lk 42). Ja nii ta läheb. „Udupaberid” ja Barbie-nukud, laevadelt uhutud toidupakendite korjamine rannalt. Võõramaised šefluspered, kelle saadetistega teiste ees uhkustada. Soome margad ja valuutapoed. Viineriburgerid, banaanid ja pingviinijäätis. Talongihangeldamine ja neoonretuusid. Läikivad dressid ja nahktagid. Nabapluusid ja krõpsudega tossud. Elektronmängud ja piraatplaadid. Metallibisnis ja nelja triibuga Adidased. Ja Colgate’i hambapasta söömine (Kivirähk ja enne teda ju Mutt oma groteskse seebisöömise-kujundiga osutuvad kurbadeks realistideks). Ja nii palju alkoholi kui vähegi kätte saab.

Hea aeg äritsemiseks, hea aeg varastamiseks, hea aeg teiste jopedest väljatõstmiseks. Rahavahetuse aeg, rahakulutamise aeg. „Kuid tänapäevani on meeles see üllas tunne, kui mu lapsekäte vahel oli terve purgitäis raha” (lk 64).

 

Viinaharjuskid ja kangelased

Üks korduvaid teemasid on Soomes viina müümine (pea suvalistele ettejuhtujatele), mille eest siis paremal juhul osteti perele hädavajalikke tarbeasju, halvemal juhul kurat teab mida, „mida meil saada polnud”. Mõelda vaid – kui mõni idaeuroopa hulgus täna Tartus Võidu silla all sõjaväebinoklit müüa pakub, kutsutakse politsei… Me ju nii tsiviliseeritud siin.

Natukene leevendab lohutut muljet siiski mitmete meenutajate endi muhevil ülestunnistus oma saamatusest ja kohmakusest võõral maal ja teisenenud kultuuriruumis; ja eks siin-seal tuleb ka ikka asjadeülesemaid momente ette. Irooniline siiski, et Delfi ja Eesti Päevalehe üllitatud teoses on rubriik „Meedia ja ajakirjandus” kõige nirumahulisem, vaid kolm lehekülge. Nendel  mainitakse ära nii Põhjanaela/Põhjatähe seksikirjad, esimesed seebikad kui ka MTV – ent meedia ja kommunikatsiooni enese murrangust Internetti ei sõnagi. Ka mobiiltelefoni rubriigis saab marginumbrite vahelt üsna vähe aimu sellest, kuidas inimesed sellist suhtlusrevolutsiooni tegelikult tajusid.

Ilmsesti on väljaandjad ka ise tajunud, et pelgalt säherduste meenutustega õiget raamatut välja ei vea; nii on teose lõppu lisatud veel ka usutluste rubriik „…mida mäletavad kangelased”. Kangelasteks on Erika Salumäe, Jaanus Rahumägi, Tiiu Silves ja Jaagup Kreem (jah, Tiiu Silves, mitte Enelin Meiusi, nagu Kaarel Kressa Eesti Päevalehes kirjutas; aga tundub, et pealiskaudsemate jaoks ongi need kaks edunaist juba üheks müütiliseks kujuks sulanud). Tiitellehe pöördel on intervjuude läbiviijaiks märgitud Rein Sikk, Kärt Anvelt, Anneli Ammas ja Andris Feldmanis, kuid kuna intervjuude juurest tegijanimed puuduvad, ei teagi, keda kiita ja keda laita. Tiiu Silvese intervjuu jääb igatahes teistele selgelt alla. Silves annab küll intervjueerijale mitmeid põnevaid jutuotsi, mida too aga tuimas tähemärkide kokkuponnistamises järjekindlalt maha pillab. Küsitlejat ei huvita pikemalt Tiiu Silvese suhted Raissa Gorbatšovaga ega hoiakud Robert Lepiksoni ja Enelin Meiusi suhtes; tulemuseks varemgi teada olevat kordav lahja lehesaba. Oli Silves siis eelmeenutajatega samasugune tossu- ja dressieestlane, kel lihtsalt vedas rohkem – või midagi enamat? Ei saagi teada.

Teised intervjuud annavad tõesti raamatule juurde. Kreem pole ehk parim üldistaja, aga tänu oma rokkarielule mäletab mõndagi tavamuljeist erinevat toonasest olustikust; Rahumägi on järsult aus nii turvavaldkonna kolleegidest kõneldes kui veneara Soome valitsuse suhtes. Enim liigutab siiski Erika Salumäe jutt. Selgub, kui raske oli tal iseseisvunud riigis oma tippsportlasetööd jätkata, aga ometi ütles ta ära praktiliselt käes olnud Ameerika kodakondsusest, et maksku mis maksab Eesti riigile ja rahvale olümpiakuld välja võidelda. Ja ta võitis selle kulla. Napilt pääsenud Estonia hukust, hakkas ta poliitikuna tegelema sotsiaaltöö ja lastekodulastega, trotsides teiste poliitikute põlastust „madala valdkonna” pärast. Ja mida mäletab eestlane? Mitte olümpiakulda, vaid mullinätse; mitte „Estonia” katastroofi, vaid Soomes viina hangeldamist; mitte lastekodulapsi, vaid Barbie-nukke… Jah, kangelane on see, kes kõige kiuste ikka eestlasena suuremaid sihte seab.

Kas me oleme selle raamatu sisust ehmumise võrra targemad? Või mäletatakse kümne-viieteistkümne aasta pärast ka mitte Kanteri kulda, öölaulupidu ja Gruusia abistamist, vaid neid näidanud televiisori marki ja supermarketit, mille allahindluselt telekas saadi?

 

Teistsugused 90ndad

Ma ei püüa siin teha nägu, nagu toda välismaiste värviliste asjade maailma minu jaoks ei olnuks. Jah, ka mina ärisin koolipeol sakslasele komsomolimärgi ploki Wrigleysi nätsu vastu, ka meie perel oli Saksamaal šeflusperekond, kes saatis meile jahu, suhkrut ja kohvi (ning meie neile vastu Norma autosid ja kartongist vanalinna); kulutasin täikal taskuraha laevadel tasuta saadaval reklaamkataloogide peale, et oma monopolimängu uute firmasiltidega täiendada, ning mõningaid humanitaarabist saadud riideid kannan tänini. Aga see kõik ei olnud ju PEAMINE!

Oli ka BBC World Service, sealt kõiksugu muusika avastamine ja seeläbi inglise keele selgekssaamine, mis viimaks Inglismaale õppima viis. Oli Tulviste-aegne vaba vaimuga ülikool, veel vorstivabrikuks-kinnisvarabisniseks muutumata. Oli Erakkonna teke ja kogu uue kirjanduse buum. Oli tohutu tehnoloogiline hüpe, mis mõjutas nii eneseharimist kui suhete loomist. Olid tänaseks kadunud paigad linnaruumis, oli keldribänd ja filmiklubi. Tollest viimasest Margus Kiis siiski „Kuumades 90ndates” kirjutab, aga see on üks üsna irrutine jutt, mis pigem kuulub Vihiku „Putši ja plombiiri” sarja või Müürilehes käivitunud meenutuste seeriasse sajandivahetuse Tartu avangardist. Eks raamatuks saamas needki lood; ja lõppude lõpuks, mis keelab minulgi oma teistsuguseid 90ndaid Delfiga jagamast? Võtan plaani, nad ootavad endiselt lisa, 1990.delfi.ee.

Jah, muidugi ongi „Kuumade 90ndate” üldpilt mõjutatud sellest, et mälestuste kogujaks on Delfi, kuhu vaimsemate huvidega memuaristid eriti juttu vestma ei kipu. Jah, muidugi, ehk ei ole neid tsiteeritud inimesi selles kogumikus üldse nii palju, et nende põhjal tohiks teha üldistusi kogu rahva kohta. Aga ometi. Raamatu koostajaks on märgitud terane ja intelligentne Andris Feldmanis, kelle tutvusringkonnas pole kindlasti puudust nendest, kelle rõhuasetused olid 1990ndatel mujal kui neoonjopedel ja Žiguli tuunimisel. Oli siis nii raske neilt kogutule lisa küsida?

Küllap ka praegused mälestuste jagajad ise oleksid kirjutanud muud, kui frivoolse netikeskkonna asemel või sinna öeldule lisaks oleks tahetud meenutusi just raamatusse – mille kaal siiski endiselt on kultuuriruumis märksa suurem, ning ka esindatusel ajaloolisusele pürgivas raamatus on ikka veel olulisem väärtus kui esindatusel mingis meelelahutusportaalis. Jah, kindlasti paljudel on ka muud kui asjajuttu kirjutada. Rahva väärtushinnangute üldpilt ei saa ju olla nii masendav, kui 100 000 eestlast käis „Märkamisajal”. Või siiski on nii, nagu juba Mart Niineste poolt Eesti Päevalehes osundatud Villu Tamme laulusalmis, et Balti ketis seistud ja nüüd mikrouunit vaja?

Jällegi – mida eestlased käesolevast aastast hakkavad mäletama? Milliseid mälestusi õigupoolest meedias sugereeritakse, milliseid teemasid peetakse avalikus debatis oluliseks, kui pidu on läbi?

 

Eliiti ei saa eirata

Ma ei taha oma skepsisega mingil viisil toetada toda eesti rahva suhtes igasuguse lugupidamise ja autunde minetanud egomaniakki, kes öölaulupidu nii väiklaselt alavääristas; kuid tänavune, Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta näitavab, et laulik on rahvale nagu pasunat puhuv neeger Herluf Bidstrupi pildisarjas. Korraks kõlbab tema viisi järgi tantsu lüüa küll, ent kui neeger siis istub valgega samale pingile puhkama, lüüakse jultunule küüned turja ja pekstakse minema. Hiljutine mõnituskampaania kultuurkapitali toetust saanud loojate vastu põrus ju läbi ebapädevate tibiajakirjanike (ja ühe perssekukkunud luuletajast vanemtoimetaja) haledalt saamatu argumentatsiooni, mitte üldsuse ülevoolava kultuurisõbralikkuse tõttu.

Mõistmatusest ja tänamatusest sugenenud vimm haub sala edasi. Muusiku, näitleja ja kirjaniku tööst, ent ka kultuuri vahendaja ja mäletaja tööst ei oska nännikorjajad endistviisi väärilisel määral lugu pidada, see nagu polekski töö – seda näitab kas või kultuurivaldkonda (muuseume, raamatukogusid, teatreid) süstemaatiliselt hävitava valitsuse püsimine. Ja sel moel ei ole ka „Kuumad 90ndad” enam pelk rabistamisi koostatud meelelahutusteos, vaid katse piiritleda Eestile üliolulist ajalooperioodi, vaikides maha pea kõik selle perioodi kultuurieluga seonduva, justkui näidates, et „maksumaksja” on ka raskemail aegadel rahuldunud leiva, tsirkuse, viinatalongide ja Soome kilekotiga. Ah kunsti ka veel? Kuulake vanalt kassetilt Terminaatorit…

Ometi võlgneb Eesti rahvas ja riik oma olemasolu just vaimuinimestele, kes me oleme Eesti ainus tõeline eliit (mõistagi seab see ka meile suuri kohustusi – sealhulgas kohustuse mäletada, kõnelda ja kirjutada). Meist vaikida tähendab oma rahvust maha salata – ja me veel teame, mida see tähendab. Meie vastu töötamine tähendab riigi ja rahva vastu töötamist – ja ma ei imestaks, kui see oleks kellegi jaoks täiesti teadlik, tahtlik ja sihipärane tegevus (ka 1940. aasta juunipöörde eel ässitati põhjakihti kultuurieliidi vastu üles). Kultuuri eiramine meenutusraamatute koostamisel toidab eelarvekärbete krokodille ja nood munevad uusi vaimupõlgureid.

Ei tasu olla nii naiivne nagu Jürgen Rooste, et Koondamis-Laine asemele Palmarut kultuuriministriks tagasi tahta – Palmaru on siiski endiselt venestamispartei liige, mis sest, et näitas kohati üles rohkem isepäisust kui praegune kultuuriminister oma majanduskriisipartei suhtes. Kuniks kultuuriminister peab tööandjaks parteid ja selle „isakesi”, mitte kultuuriinimesi, tehakse otsuseid temast kõrgemal. Ikka ise peame ennast aitama ja ennast rahvale meelde tuletama.

See ei tähenda automaatselt vastuseisu riigiga. Kui riigil on raha kultuuri jaoks vähe, siis ennekõike ju saamatuse tõttu ennast riigina kehtestada, oma väärtusi kaitsta (ja kes neid väärtusi teadvustab kui mitte meie ise?). Krokodillipisarate valamise asemel pandagu end maksma, sõna otseses mõttes. Mitmeid eelarveauke saab ju lappida, kui konfiskeerida kogu vara Jüri Mõisalt, Tiit Vähilt ja teistelt nännikorjajate iidolitelt, kes oma ülbelt omakasupüüdliku vaikimisnõudega Venemaa inimõiguste rikkumiste osas õõnestavad Eesti riigi usaldusväärsust just nende seas, kes meie vabadusvõitlust endale eeskujuks seavad. Eesti riik ja rahvas ei või taluda neid, kes on valmis meie au maha müüma – seda enam, kui tegu on eksministritega. Kaob au, kaome ka me ise – siis ei aita enam metalli müümine ega Colgate’i söömine.

Ja vähim, mida me saame teha, on seada oma mälestused kargokultusele vastu. Ehk polegi seda nii vähe. Igasugune isiklik meenutamine ja meenutuste kogumine on ühtlasi võitlus ühise identiteedi ja eneseväärikuse pärast. Tuletagem tarbijarahvale meelde, et 1990ndad olid tõepoolest ka vaimselt kuumad. Ning kindlustagem, et ka need Eesti Vabariigi äsja alanud 90ndad tulevad kuumad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming