Eestlased Piiteri teel

Helle Michelson

Helle Michelsoni intiimne ja ajalooline sissevaade Jaani kiriku muundumistesse ja piiterlaste tegevusse.  1949. aasta augustikuu lõpupäevil lõgistasid öise rongi rattad Leningradi poole. Rohke reisirahva keskel kügeles pingil heledapäine sinisilmne keskkooli lõpetanud tüdruk, pakiriiulil toitu ja riideid pungil roheline pappkohver. See oli temale esimene üksi ette võetud reis Venemaale. Varasemad sõidud olid viinud koos teiste omasugustega õige kaugelegi, näiteks naftalinna Bakuusse, ujumisvõistlustele.  Mina, tollal perekonnanimega Roosma, see olingi ja sõitsin õppima Leningradi Lesgafti-nimelise  Kehakultuuri Instituudi treenerite kooli. Selle tollal uskumatult julge ettevõtmise algataja oli rinnuli- ja liblikujuja, tulevane Nõukogude Liidu teeneline treener ja paari olümpiaraamatu autor Peet Soosaar, kes seal ees oli. Minust päev hiljem jõudis Moskvast võistlustelt Neevalinna juba tuntud ujuja Anne Reintam, hilisem 17-kordne NL medaliomanik seliliujumises ja see minu hea sõbranna oligi peamine põhjus, miks ma Piiteri tee jalge alla võtsin. Tema nimelt kuulutas häälekalt, et ta võib ju sinna Leningradi õppima minna, aga ainult koos minuga! Väike omakasu oli seal ka mängus: tema vene keel oli üpris napp, minul siiski veidi parem, nii et mul tuli mõnedki tema eksamid tõlkida ja, mis salata, ka oma teadmised mängu panna. Igal juhul, kui me selle kooli lõpetasime, rääkis juhataja: „Keelega olid nad hädas, aga küll õppisid!” Leningradi Balti jaamas istusin taksosse, vist mingisse sõjaeelsesse lääne mudelisse, mis  viis mind üle mõnegi kanali, ikkagi Põhjamaa Veneetsia, ühel suuremal platsil kostis sohver vasakule näidates, et seal on Marinka, siis tegelikult Kirovi-nimeline. Ooperi- ja Balletiteater, nüüd Maria teater, paremal konservatoorium. Samas keeras ta vasakule, Dekabristide tänavale ja jäi seisma maja number 35 ees. Olin jõudnud oma esimesse alma mater’isse. Seadnud end ühiselamus sisse, läksin uut linnaruumi uurima, seda kõigepealt toidupoe asjus: üks neist oli Teatriväljakul, teine meist mõni maja edasi „prohodnajast”, pääslast paremal, sinna sammud ka seadsin. Kohe jäi pilk peatuma üle tänava seisval, teistest erineva olekuga hoonel. Maja tänavapoolses otsas oli kõrge katuseviilu all fassaadist eenduv, rohkete akendega poolkaarekujuline moodustis, mis meenutas mingil moel meie sõjaeelsete Voldemar Johansoni projekteeritud koolimajade varutrepikodasid; selline oli ka minu esimesel koolil, Elfriede Lenderi  gümnaasiumil Kreutzwaldi tänavas.       

Kui nüüd, juba meie ajal, 1990ndate lõpul, hakati rääkima Peterburi Jaani kiriku taastamisest Dekabristide tänaval – see oli antud esialgu vaid kogudusele kasutamiseks –, manasin silme ette sealseid maju, aga midagi kirikulaadset ei meenunud, eelkirjeldatud hoone aga küll. Veelgi suuremasse segadusse sattusin, kui nägin esimest värvipilti kirikust: see oli telliskivipunane hoone, minu silmis oli ta aga määrdunud hall. Selles asjas jõudsin selgusele  ilmunud kirjutisi uurides, nimelt olevat see endine kirik 1949. aastal üle krohvitud. Ent see kõik oli pisiasi.       

Neoromaani stiilis kirik, mis oli rajatud väga arvuka, koguni 60 000 inimeseni küündiva Peterburi eesti kogukonna toel ja eestvõtmisel ning pühitsetud sisse 1860. aastal, seega 150 aastat tagasi, oli revolutsioonini eesti kultuuri ja vaimu keskus, kusjuures kiriku kõrvale rajati veel teisigi hooneid: vanadekodu, kool, üüri- ja teenistusmaja, ikka et eestlust hoida ja kodakondseid aidata.       

Nõukogude valitsus talitas selle pühakojaga nagu paljude teistegi samasugustega nende riigistamise ja ümberehitamisega: torn tõmmati  koos ristiga maha, kõrge kirikulööv jagati vahelagedega korrusteks, ehitati trepikoda, kogu välispilt muudeti, jumalavaim maeti ladude ja töökodade tolmukorra alla.     

Oleme siin oma väikesel maalapil mõtelnud ja kurtnud, seda õigusega, et miks me küll oleme sattunud ajaloo tõmbetuulte kätte,  aga pilku tagasi heites, isegi mitte väga kaugele, võib leida mõndagi lohutavat. Mitte kuskilt mujalt väljaspool Eestit pole meie rahvas ammutanud nii palju tarkust ja oskust ennast kehtestada kui Peterburist (Leningradist). Majanduslik suhtlus Venemaa uue pealinnaga algas varsti päras selle asustamisest 1703. aastal. Veelgi tihedamat seost võimaldas 1870. aastal avatud Tallinna-Peterburi raudteeliin. Eesti kogukonnale panid aluse eeskätt 25aastase  teenistusaja lõpetanud soldatid, kellest paljud Peterburi pidama jäid ja seal pere lõid, edasi ka majateenijad ning guvernandid, sest aadelkond kasvas uues pealinnas jõudsasti ning eestlaste korraarmastust hinnati. Mõisnike võimu alt vabaneda ihkavad talupojad ja suurlinnade tehnikaarengu ning majandustõusu ära kasutanud töölised andsid migratsioonile kõva lisa. Sellest see kurikuulus Piiteri proletariaat kujunema hakkaski. Eestlaste väljaränne  hoogustus eriti XIX sajandi teisel poolel. Kultuurielule panid aluse eesti koolid, luteri kirik mitmete kogudustega ja kõiksugused seltsid. Eestist tulnud õpetajad juhatasid laulukoore, orkestreid ja näiteringe, telliti ka eesti lehti ning raamatuid.         

Hingekarjasteks olid väljapaistvad isiksused, näiteks pühendas 21 aastat koguduse teenimisele tuntud ühiskonnategelane ja rahvaluulekoguja Jakob Hurt. Korraldati ka veel nii vaimuliku kui klassikalise muusika kontserte.         

*       

Peterburis tõstatus pärast Veebruarirevolutsiooni esimest korda rahvusküsimus. Kõiki eestlaste organisatsioone kutsuti üles osalema  suurel ühisdemonstratsioonil 26. märtsil 1917. Kolonnid kogunesid kiriku juurde Ofitserskaja tänaval, mis on seesama nõukogudeaegne, aga ka praegune Dekabristide tänav. Nii Peterburist kui ligikaudsetest linnadest tuli kohale ligi 40 000 inimest. Kolmandik neist oli täies varustuses sõdurid ja ohvitserid, oli ka koolilapsi, töölisi, ametnikke, haritlasi jt, kes marssisid lippude lehvides (hulgas ka sinimustvalged) ja poliitilisi loosungeid kandes pasunakooride  saatel läbi linna Tauria palee ette, kus asus ajutine valitsus. Marseillaise, isamaa hümn ja rahvalikud laulud kajasid pealinna majaseintelt vastu. Linnarahvas elas rongkäigule elavalt kaasa, sest midagi niisugust polnud nad varem näinud. Palee ees loeti ette Eesti autonoomia proklamatsioon, mis neli päeva hiljem ka rahuldati, muidugi Vene riigi koosseisus. Täieliku iseseisvuse nõudmiseks puudus veel poliitiline valmisolek. Jaani kiriku organist ja  koorijuht Mihkel Lüdig oli koostanud ligi 500 lauljast koori ning koos puhkpilliorkestritega kanti palee ees ette Eesti tulevane hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Eesti esimene üldlaulupidu oli siis juba poole sajandi vanune, nii et kogemus oli endal võtta.     

Tolleaegse eesti kogukonna paiknemise linnas võib jagada põhiliselt kolmele asualale. Kõigepealt Vassili saar, mis oli ja on jäänud tänaseni teadus-, kultuuri- ja finantskeskuseks Peterburi ülikooli, teaduste akadeemia, kunstide akadeemia, mäeinstituudi ja teiste õppeasutustega, kus eesti arvukad, nii toonased  kui Leningradi-aegsed tudengid teadmisi on ammutanud. Teine paikkond kandis siis nime Kolomna, algselt vaene ääremaa, mis kujunes XX sajandi alguseks linlikult välja ehitatuna kunstnikele, muusikutele, näitlejatele jt oluliseks areaaliks eeskätt tänu Maria teatrile ja konservatooriumile, s.t Teatriväljaku ning Ofitserskaja tänava ümbrusele. Sobivamat kohta eesti kirikule, mis omakorda seda paikkonda usulis-kultuuriliselt rikastas, oleks olnud raske  leida. Praeguseks on selle vastu, Lesgafti staadioni tänavapoolsesse otsa ehitatud uus Maria teatri kontserdisaal, ja seda just varem kirikule kuulunud maatükile, nagu olen kuulnud väidetavat. Ent kaudselt võib tasakaalustuseks pidada instituudi omandusse antud, Moika kanalile avanevat väheldast aadlipaleed teises otsas, mida just minu seal õppimise ajal taastati ja kus mul õnnestus ka tantsupidudel käia. Paleesid oli sinna kanalite äärde kerkinud  teisigi, ka kuulus Jussupovi oma, samuti Moika kaldal, kus Rasputin tapeti ja uputati. Siis ma seda muidugi ei teadnud, ja kuna see palee oli muudetud Õpetajate Majaks, sai seal samuti mõnigi kord jalga keerutamas käidud. Nii et õndsal nõukogude ajal sai lustitud monarhistliku Vene varemetel.         

Eestlaste jalajälgi on see linnaosa täis. Mitte ainult Peterburis elanud ja tegutsenud rahvuskaaslaste vaid ka Eestist tulnud üliõpilaste omi. Et sealsamas paiknev Peterburi Rimski-Korsakovinimeline konservatoorium oli demokraatlik  õppeasutus, kus muude rahvaste noori lahkelt vastu võeti, tuleks kõigepealt meenutada seal õppinud arvukaid eesti muusika alustugesid. Raimo Pullat on ühes oma teoses käsitlenud meie haritlaskonna kujunemist Peterburis ning lugenud üles, koos mõningase iseloomustusega, suurnimesid erinevatest valdkondadest. Muusikutest näiteks Rudolf Tobias, Artur Kapp, Heino Eller, Artur Lemba, Miina Härma, Mihkel Lüdig, Mart Saar, Aino Tamm, Karl Ots jne, jne. Leningradi  aegsetega on asi lihtsam: Neeme Järvi, Eri Klas, metsasarvemängija Uve Uustalu, viiuldaja Lemmo Erendi, laulja Helju Koppa jt. Nii mõnegi eestlase nimi on jäänud tähistama tolle kandi paiku. Dekabristide tänava lõpus üle Moika asub Madise saar, Matissov ostrov, kus ühiselamus elasid mitmed meieaegsed tehnikatudengid, ka suur ajaloohuviline ja koduloolane Hanno Tamm, kes nii selle kui järgneva fakti mulle hiljaaegu teatavaks tegi. Kolm aastat hiljem, sõites II  võõrkeelte instituuti (mu teine ülikool) Statšeki prospektil, keerasin Dekabristide tänavalt lõuna suunas, kus sattusin varsti Gaza prospektile, mis eesti keeles peaks olema Haasa prospekt, sest tegu oli eesti soost Peterburi revolutsionääriga. Siis ma neid asju jällegi ei teadnud.   

Edasi aga tulid Narva väravad, kõrval Gorkinimeline kultuuripalee, kus toimusid meie laulu- ja tantsuharjutused. Sinna ümbrusse oli tekkinud kolmas eestlaste asuala, sest sadama lähedus võimaldas meremeestel ja töölistel elatist teenida. Edasi Eesti suunas mööda Statšekit liikudes tuli vastu Kirovi väljak, bolševikust  riigimehe monumendiga – leningradlased hoolisid temast väga, ent Stalini käsul ta kui konkurent kõrvaldati. 

Kohe oli ka minu instituut ühiselamuga, kus mina olin tollal ainuke Baltimaade tudeng,  ning trammipeatus edasi üldtuntud Kirovi, varem Putilovi tehased, mille töölised olid revolutsioonis tähtsat rolli mänginud. Jääb veel mainida peatus-paar kaugemal paiknevat konservatooriumi ühiselamut, kuhu „meie poisid” Neeme ja Uve, kellega muidu ka elavalt suhtlesime – oli ju Neeme Järvi meie koori juht –, vahel kodunt saadud toidupakkidest osa saama kutsusid. Kuigi kool oli venekeelne, käis meil tänu eesti tudengite suurele  arvule vabaajasuhtlus enamasti eesti keeles. Nimelt just eelkirjeldatud suunal rajati Leningradis 1955. aastal esimene metrooliin, Lenini väljak – Avtovo, jaamad ikka veel pompoosses stalinlikus stiilis.       

*     

Kui eespool oli juttu Piiteris õppinud muusikutest, siis, lasknud pilgul üle käia kunstnike nimekirjast,  on pilt veelgi „masendavam”: vist kõik, kes on pintslit käes hoidnud, on seda teinud ka Peterburis. Mõned kõigile tuntud nimed, isegi piinlik seda veel üle korrata: Johann Köler, Kristjan ja Paul Raud, Günther Reindorff, Nikolai Triik, August Weizenberg, Jaan Koort, Ants Laikmaa jne. Samuti skulptor Amandus Adamson, kelle tööd on jäänud kaunistama Peterburi: Nevskil Singeri kompanii peamaja, praeguse Dom Knigi pronksreljeefid, Jelissejevi kaubamaja fassaadi  skulptuurid ja Troitski silla obeliskid. Ka suurem osa tollastest arstidest käis oma akadeemilist teed sama rada pidi. Mainin siin ära ühe esimese eesti soost meditsiinidoktori Philipp Karelli, Aleksander II ihuarsti, kellest Jaan Kross on kirjutanud näidendi „Doktor Karelli raske öö”.       

Samuti oli väga arvukalt haridustegelasi. Kuna Eestis oli inseneriõppes erialade valik väike, oli jällegi Piiter see, mis selle korvas, aga ega juristide ning teadlaste hulkki väike olnud. Kui nüüd lõpuks jõuda riiklikult kõige otsustavamate õppe- ja tegevussuundade juurde, siis enamik meie juhtivatest sõjaväelastest, mitmes auastmes ohvitseridest, kes lõid Eesti sõjaväe ja viisid selle Vabadussõjas  võidule, oli ettevalmistuse saanud Peterburis. Samuti peame suure tänuga meenutama neid hilisemaid riigitegelasi, kelle targa ja oskusliku tegutsemise tulemusel sai loodud Eesti Vabariik, eesotsas Johan Laidoneri, Jüri Uluotsa, Jaan Teemanti, Otto Strandmani jt. Ei tea, kas mõnel teisel tärkaval riigil on olnud enda kõrvalt võtta sedavõrd kõikehõlmavat haridushälli? Pärast kodusõda, 1922. aastal, hakati kirikuvarasid võõrandama, krahh tabas nii eesti  kogudusi kui teisi. Kümnendi lõpul usuvastane tegevus hoogustus ja Jaani kirik suleti ning hoone anti üle Eesti haridusmajale. Kohe sai alguse üha tugevnev repressioonilaine, mis puudutas enamikku eestlasigi. Pastor August Masing vahistati ja hukati, ega teisedki hingekarjased kergelt pääsenud. Kõik see raputas paigast eesti kogukonna tegevuse, jalgealune Jaani kiriku näol oli kadunud.   

1930ndate algul alustati kiriku ümberehitamist: hävitati torn, tehti korruste vahelaed, aknaavad muudeti, fassaadi külge ehitati poolringikujuline trepikoda. Kogu hoone välimus kaotas stiilsuse, Kolomna linnaosa tähtis arter,  Dekabristide (Ofitserskaja) tänav kaotas oma arhitektuuriväärtuslikema dominandi. Aga et loodus ei armasta tühja kohta, hakkasid eesti noored kohe varsti pärast II maailmasõja lõppu Leningradi kõrgkoole uuesti avastama. Kõigepealt oli ahvatlev sealne väga lai erialade valik, eriti tehnika vallas. Õppeasutusi võis seal ikkagi kokku lugeda saja ringis. Muide, tsaariajal oli neid peaaegu sama palju! Ja eks suurlinnadel ole ikka mingi salapärane külgetõmme,  kuigi, jah, meil oli tollal tegu omamoodi julgustükiga, sest vene keele oskus oli enamikul allpool arvestust, ka reisimise komme, isegi liidu piires, polnud veel eriti valdav.         

Üheks oluliseks põhjuseks oli aga, et meie paljude perede poliitiline ebasoosing ei võimaldanud siin Eesti NSVs õpinguid kõrgkoolis jätkata. Toona me sellest seal isegi omavahel rääkida ei julgenud: nii nagu oli meie rahvalt võetud meie ajalugu, nii võtsime me endalt  selle ise, instinktiivselt! Meie üliõpilaste arvukus suurenes aastatega kiiresti ja ei ole ilmselt vale väita, et nii rohket väljaspool Eestit õppivat tudengite kooslust, kui seda oli Leningradis 1950ndatest alates, pole olnud ega tule enam. Kahjuks puudub sellekohane statistika, sest peale riikliku suunamise oli teist sama palju, kes läksid sinna omal käel. Ajapikku võis neid tulijaid olla kindlasti neljakohalise numbri jagu. Nagu eestlastele omane, läks kohe lahti  ühistegevus. Et meile kui natsionalismile viitavale seltskonnale pidudeks sööklaruume anda ei soovitud, siis me lavastasime pulmad, mis jäidki meie traditsioonide hulka aastateks. Ühinesime ka veel teiste Baltikumi tudengitega Balticumi seltsiks, kus muudele üritustele lisaks tegutses veel laulukoor ja rahvatantsutrupp, ja Piiteri tänavatele ilmusid esimesed tudengiteklid kirsipunasest sametist valge kokardi ja igale maale erinevat värvi randitriibuga.     

*     

Meie veel küllaltki osavõturohked üritused toimuvad järjepidevalt nüüd Tallinnas, seda varsti juba pool sajandit! Nimetame me end piiterlasteks. Nagu Peterburist, nii ka Leningradist jõudis Eestisse tagasi vägagi arvestatav teadmiste pagas, mis on aidanud meie elu hoida ja edasi arendada.     

1993. aastal taastati Peterburi Jaani kiriku kogudus, alustati kirikule kuulunud hoonete  tagastamise vaevalist teed. 1997. aastal anti viimaks kogudusele kirikuhoone kasutamisõigus, aga kuna puudusid vahendid valve korraldamiseks, maja rüüstati ja lõhuti. Jüri Trei eestvedamisel saadi pärast keerulist asjaajamist 1999. aastal luba taastamistööde alustamiseks tulevase pühakoja, kontserdisaali ja kultuurikeskuse tarvis. Entusiastlikult tuldi appi nii Peterburist, Eestist kui Soomestki. Lõbus on lugeda, et sõna „talgud” on venekeelses tekstis leidnud vasteks  „subotnik”, laupäevak – töötegemise traditsioonid pole alati samad. Esimene jumalateenistus toimus alakorruse korrastatud ruumis novembris 2000, 70 aastat pärast kiriku sulgemist. Peterburi eestlaste hing hõiskas, oldi jõutud koju! Kiriku taastamise käigus kuulutati välja toetuskampaania. Meie, piiterlased, ei saanud muidugi jääda pealtvaatajaks. Urve Haidak meie seltsingust saatis välja selgitavad meilid, võttis ühendust Eesti Kontserdiga, meist räägiti ajakirjanduses. 

Toetajaid tuli 150, nii suuremate  kui väiksemate summadega, kokku 75 000 krooniga, Eestist pärit ja Tallinna toomkirikusse maetud Johann von Krusensterni järeltulijad Peterburist nende hulgas. Legendaarse Vene meresõitja uljas kuju seisab Piiteris Neeva kaldal ajalootorme trotsides. Kokku võttes piisas sellest summast kirikutorni kullatud risti tarvis! Ja nüüd, Peterburi Jaani kiriku avamise eel on piiterlased kutsutud selle pidulikule avamisele. 18. veebruari kargel varasel hommikutunnil  keerab buss Vene kultuurikeskuse eest nina Peterburi poole, sees kasukatesse, soojadesse üleriietesse pakitud, mõnedki kirsipunaseid tekleid kandvad üle keskea daamid ja härrad. On alanud meie, piiterlaste suur sõit oma tudengimaale avama pidulikult Peterburi Jaani kirikut. Kokkuhoidvad ja tegusad, nagu me oleme olnud, läheb jutt kohe ja paratamatult meie õpingute linnale, tookordsele Leningradile, aga nii kui mõni aeg sõidetud, võtab meie  ajaloohing Hanno Tamm kätte mikrofoni ning viib meid ajas tagasi Põhjasõja-järgsesse, eesti kogukonna kujunemise algaega Peterburis ja ka selle edenemisse. Kooliõppus, millele ettekandja on pühendunud talle omase innu ja kiindumusega, võtab koos vaheaegadega enda alla suure lõigu reisiajast.     

Kui Neevalinna saabudes mina oma rebasekarva naaritsakasukaga koos tohtrist prouaga, kel seljas hõberebasetükkidest kasukas, Moskva prospektil metroosse istusime, et kursusekaaslaste poole sõita, jahmusin – olime tuhmmustas seltskonnas kui valged varesed. Mõtlesin, et kuidas ma need päevad seal sellisena vastu  panen! Kui ma aga järgmisel kargel ja päikeselisel päeval Nevski prospektil jalutasin, oli pilt igati teine, seal olin üks nendest. Suurtes linnades vist asi kipub nii olemagi, sest näiteks Pariisi metroos on riiete kõrval tihti ka naha- ja silmavärv tume, aga Champs-Elyséel kõnnid juba hoopis teise tundega.   

Teatavasti oli Peeter Suur toonud Euroopast palju ameti- ja teadjamehi, ning et nad ennast seal Peetrilinnas hästi tunneksid ja ka juured  alla kasvataksid, andis ta loa rajada bütsantslikõigeusklikule alale teiste konfessioonide kirikuid, eeskätt luteri omi. Nüüd mööda Nevskit Admiraliteedi poole kõndides mõtlesin, et astun tänava ääres paiknevatest pühakodadest läbi, õpinguaastail polnud seda teinud, aga praeguse kirikuteemaga seoses oleks see ju kena. Esimene neist oli sinakas toonis kaunis ehitis. Ukse kõrvalt lugesin, et armeenia kirik. Sees vasakul nurgas seisis tosinkond inimest,  püha isa õnnistas kaht tursket meest, teadagi, mis ma mõtlesin. Viimaks küsisin brünetilt daamilt enda kõrval, et mis talitusega on tegu. Ta vastas: täiskasvanute ristimine. Jumalale tänu. Teine, lausa tänavafrondil asuv katoliku kirik oli varem minusugusele küll tundmatu, kuid igale möödujale meeldejääv. Kolmas, vähese taandega valge saksa kirik andis aga mulle põhjuse, miks ma neist üldse juttu teen. Teadsin, et saksa kogukond oli olnud Piiteris  üks arvukamaid, nende kirikuis on eestlastelegi jumalateenistust peetud. Küsisin laua taga istuvalt proualt luba pühakoda vaadata. Ta naeratas nukralt ja vastas, et selleks pean minema kolmandale korrusele!? Esimesel korrusel, näitusesaalis, saavat ma vaadata kunstnike väljapanekut. Samas astus sisse üks seal eksponeeritud tööde autor, kunstnikuhärra, kellel ta palus mind saata.       

Läksime läbi nagu mingi keldri, kus nii- ja naapidi rasked betoonseinad olid täis abstraktseid maalinguid, luterlasest ameeriklase Matt Lambi töö, ja paar astet kõrgemal avanes tõesti midagi saalitaolist, seintel pildid, üks sein jällegi  kaldu. Nähes minu hämmingut, teatas kunstnik, et oleme endises basseinivannis! Siis mulle meenus, et kirikuid oli ju ehitatud ümber ujulateks. Sirge seina kohal olevat olnud vettehüppetorn, kaldu seina taga laste bassein – minul ujujana oli sellises „basseinis” igatahes kõhe. Kuulnud, et olen Tallinnast tulnud eesti kiriku avamisele, kostis härra, et ta on huviga jälginud kiriku ehitamist, kuna elab selle kõrval. Ja veel teatas ta uhkusega, et üks tema kaugeid  sugulasi on kuulus eesti kunstnik. Kes siis? Eduard Viiralt! Tema, Dmitri Grišini vanaisa olevat suure eesti graafiku nõbu, nii kirjutas ta mulle paberile, lisades ka telefoninumbri. Kolmandal korrusel, kust sai vaadata alla avarasse kirikuruumi, olid seintel suured pilditahvlid näitamaks represseeritud saksa perekondade elu Siberis ja mujal.   

*   

Aga Jaani kirikut Dekabristide tänaval nr 54 ootas järgmisel päeval ees uhke ja pidulik avatseremoonia! Meie ajakirjandus ja televisioon on seda sündmust õnneks laialt kajastanud. Mina võiksin toimunule ehk vaid mõne tagasihoidliku kõrvalpilgu lisada. Teadsime, et avatseremoonia toimub kõrgel tasemel, Peterburi raadio teatas sellest mitmeid kordi, lubas nii  meie presidendi kui nende kuberneri Valentina Matvijenko osalemist. President oli kohal, kuberner mitte, tervitas vist üks tema asetäitjaist. Jumalateenistusest võttis osa kümme vaimulikku eesotsas EE LK peapiiskopi Andres Põdraga.   

Juta Lember on saali kujundanud põhjamaiselt kargeks, helgeks ja rahulikuks. Sellises nii jumalikus kui maises paistes tõid avaloona kostvad Arvo Pärdi „Fratres’e” tintinnabuli stiilis helid külmavärinad üle selja. Võimas oli, kui paremalt rõdult lõi Kuno Areng vasemal rõdul seisva rahvusmeeskoori vägevad hääled valla. Ja kui hea akustika selles pühas saalis oli!   

Meile, piiterlastele, oli kõik seal toimuv tähtsamast tähtsam, olime ju otsesed järjepidevust kandvad osalejad. Meie hulgas olid aukohal  ning pilkude objektiks need, kel peas Balticumi vennaskonna kirsipunased teklid, aga kolmel meist ka rahad rinnas, nii Eesti kui muude riikide omad. Sellest pidulikust talitusest osa saades jõudis meieni eriti selgelt tõdemus, et need rahad pole meile rinda toonud miski muu kui seesama kunagine teekond Peterburi (Leningradi). Ja meie kolm, Hanno Tamm, Ago Vilo ja siinkirjutaja, oleme ainsana osalenud kõikidel, meie 47 aastalõpupeol Tallinnas. Nüüd on meil  oodata veel vaid Peterburi Visaduse ordenit! Saime muidugi lähemalt suhelda ka sealsete eestlastega. Oleme juba head tuttavad Peterburi Eesti Seltsi esinaise Viiu Fjodorovaga, kes tihti Tallinna vahet käib ja meie üritustest osa võtab, rõõmustame, et meie president teda tubli töö eest nüüdsama ordeniga autasustas. Minul tuli tänada ka juba meie head tuttavat, Eesti Raadiole sealseid uudiseid jaganud ja nüüd giidina Piiteri ilu ja võlu vahendavat  Boriss Gorbunovi tema avaldatud „Peterburi teatmiku” eest, kust olen käesoleva artikli tarvis teadmisi volilt ammutanud.       

Teenistusel esines väike kohalik segakoor  Kaja, naistel seljas omavalmistatud rahvariided. Väga armas oli tutvuda teose „Eesti Jaani kirik Peterburis” autori, kolmandat põlve piiterlase Veronika Mahtinaga, kel samuti rahvarõivas üll. Eessõnas öeldakse: „Jaani koguduse ja kiriku taastamine on tänase eesti diasporaa üks olulisemaid ülesandeid. Loodame, et käesolev teos saab üheks „müürikiviks” Peterburi eesti Jaani kiriku taastamise töös …”. Ja nii see tõepoolest on, sest just see, küll väheldane,  kuid asjalik raamat tegi mulle piiterluse olemuse kõige paremini selgeks. Külaliste hulgas oli ka tuntud ajalookirjutaja Raimo Pullat, kelle monumentaalsest, faktidest pungil teosest „Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917” olen värisevi käsi ühtteist välja sõelunud.     

President Toomas Hendrik Ilves, olles oma esinemisel teinud ülevaate Peterburi eesti kogukonna kujunemisest ja Jaani kiriku tähtsusest, mainis, et temagi vanaisa Peeter Rebane on XIX sajandi algusest kuni Eesti iseseisvumiseni elanud ja töötanud Peterburis, sealt ka oma naise Aleksandra võtnud.     

Nüüd, kodus, vaadanud televisioonis ära saated „Jaani torn Peetri linnas” ja „Peterburi Jaani kiriku avakontsert”, tunnen ahistust hinges, kuivõrd enesestmõistetavalt me selles majas olime ja kõndisime, tajumata, mida seal iga telliskivigi jutustada võiks, eriti need, mis omal ajal kukkusid välja erinevas suuruses. Nii president kui kõik teised tänasid eeskätt koguduse  suurt hinge ja vaprat eestvedajat, ikka ja jälle publiku ette kutsutud sihvakat, moekas mustas kleidis daami Külli Sulge. Tema õlul oli asjaajamine linnavalitsusega, liikumine ühest lootusetust olukorrast teise kuni omandiõiguseni välja, mis pidi küll juba käeulatuses olema. Teine nimi, mis neis ruumides ühtesoodu kõlas, oli Aivar Mäe, ilma kelleta hoonet Dekabristide 54 sellisena lihtsalt ei seisaks. Ta ise tunnistab oma algset poisikeselikku uljust, aga ka maamehelikku  tarkust ja visadust tegu lõpule viia, Vene keeruliste ja harjumatute tavade kiuste. Annaks Jumal meile veel teisigi niisuguseid mehi! Ent meie, Peterburi Eesti Selts, Jaani kiriku kogudus, Neevalinnas õppinud tudengid, piiterlased, ja teised Peterburi Jaani kiriku taasavamise tseremooniast osasaanud hüüame suure vaeva nägijaile: „Hosianna!”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming