Eestlane on varmas toapoiss

Mihkel Mutt: „Elukohavahetus, oma vanadest juurtest lahtirebimine on saanud uueks normaalsuseks. Uus globaalskvottimine võiks olla düstoopiate aines.“

VALLE-STEN MAISTE

Äsja Eesti ja Euroopa kriise lahkava romaani avaldanud Mihkel Mutt koos abikaasa Tiina Tammetaluga suvel Kadrioru roosiaias.

Äsja Eesti ja Euroopa kriise lahkava romaani avaldanud Mihkel Mutt koos abikaasa Tiina Tammetaluga suvel Kadrioru roosiaias.

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Oled viimastel aastatel vahetuma ühiskondliku mõjuga žurnalistika hüljanud, pühendudes püsivama väärtusega kirjandusele. Miks sa ei viitsi enam Postimehe lugejaid välis- ja päevapoliitiliselt harida?

Mihkel Mutt: Mu viimaste aastate Loomingu-esseed on igaüks 6–8 arvamusloo mahus. Selge, et nii saab teemat arendada. Teiselt poolt – mis on näiteks luule üks võlusid? Mõnekümne täpselt valitud sõnaga saavutatakse sama võimas elamus kui kümnete proosalehekülgedega. Mõni napi joonega linoollõige või gravüür võib minna hinge rohkem kui pannoomaal. Lühidusenõue on väljakutse, vajadus oma töövahendeid timmida. Samas on muidugi selge, et luuletus ja gravüür eeldavad üsna spetsiifilist publikut.

Siiski, peamine on üks teine asi. Mis oli eelmise aasta kõmukaim slogan? Fakti surm! Sellele eelnes ja kestab arvamuse surm. Arvamusi tuleb tohutult. Inimene summib nende keskel nagu vildis, vatis või udus, tal pole hingamis- ega mõtlemisruumi. Üheväärselt on kõrvuti kõlupea edvistav vaimupuhitis ning vastutustundliku targa autori süvenenud analüüs. Pole nii lolli lugu, mida mõni autori semu ei kiidaks, ja nii head, mille kohal mõni sapiprits jalga ei tõstaks. Ma vist ei keelaks seda kõike ära, sest tean, kuhu keelamine viib, ainult küsin endalt: miks peaksin seda kaasa tegema?

Samuti olen jõudnud arusaamisele, et iga kirjutava inimese ees on karm valik. Kas ta tahab trotsida elu muutumist – antud juhul kõige lühenemist ja kiirenemist –, endaks jääda, mida austan, või et teda ikkagi loetaks. Viimasel puhul ei pääse ta kompromissist, peab kirjutama nii esseesid kui ka arvamuslugusid. Kardan, et see on minugi saatus. Nagu Cymbeline’i sõnad: „Aeg võtkem vastu, nii kuis ta meid otsib.“

Siiski võime täheldada ka vastupidist tendentsi. Nõukogude ajal oli su proosas enam eraelulist, põlv- ja kildkondliku ainest jne. Su viimaste kümnendite romaanides domineerivad aga ühiskondlikud ja poliitilised teemad. 

Orwell võis avaldada romaani „1984“, Winston Smith poleks seda mingil juhul teha saanud. Poliitikat on totalitarismi ajal võimatu ausalt käsitleda. Seevastu eraelust sai nõukogude ajal suhteliselt vabalt kirjutada, v.a mõned teemad, nt seksuaalne orientatsioon. Muidugi aeti toona varjatult ka poliitikaasja. Eelkõige puudutas see rahvuslikku allesjäämist. Kirjanduses on selle väljapaistvaim näide muidugi Jaan Kross, kelle kangelased tegelevad kõik identiteediprobleemiga. Kas jääda (saada) eestlaseks või kellekski teiseks? Muide, mu äsja ilmunud romaanis „Eesti ümberlõikaja“ on tegelane, kes tahab enese britiks kujundada.

Oled mõnedki romaanid kirjutanud varjamatult vahetule isiklikule kogemusele tuginedes, seekordne on valminud osalt vist kaudsemate allikate vahendusel loodud ettekujutuse toel. Või kuulud sa mingitesse eurosaadikute ja -ametnike või kolkaelanike salaringi?

Elu muutumine on teisendanud ka kirjanikutöö tehnilist külge. Sekundaarsete allikate osakaal suureneb. „Eesti ümberlõikaja“ tegevus toimub Alam-Kolkakülas, s.t ääremaa alevis ja Brüsseli peakorteri kuluaarides. Kõik suured organisatsioonid ja rahvusvahelised kehandid funktsioneerivad põhimõtteliselt ühtemoodi, olgu selleks PEN-klubi või NATO, kirjandusfestival „HeadRead“ või Euroopa Liit. Tundes mõnda neist ei ole eriti raske teistegi kuluaare maalida. Mulle piisas France24 pooletunnisest intervjuust Martin Schultzi ja Jean-Claude Junkeriga, et mõista, millega tegemist.

Inimesed pihivad praegu ennastunustavalt, võtavad end vaimses mõttes alasti, kui ainult publikut oleks. Kirjanik võib leida sotsiaalmeediast palju, mida varem kuulis ainult kõrtsis või muidu kitsamas ringis. Kuigi tõsisele kirjanikule pole nii tähtis pihtimise sisu, mis on reeglina korduv ja tühine. Teda huvitab inimene selles „pihtimisasendis“ – mis on teda selleni viinud ja mis on selle taga. Selle adumiseks on vaja kogemust ja läbinägelikkust. Ma pole kuulunud tagatubadesse ega loožidesse, vaevalt saab selleks pidada Haapsalu linnavolikogu, kus olin tosin aastat tagasi. Aga ma olen kirglik koduloolane ning eluuurija. Sõidan kruusateedel nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Söandan väita, et mu tegelased on suhteliselt tõetruud.

Tegelastele sa armu ei anna, need annavad ainest ainult lõõpimiseks.

See pole lõõp, vaid grotesk. Ma nii tunnen kui ka tunnen kaasa, mõistan ega mõista hukka, kui klassikut parafraseerida. „Eesti ümberlõikajas“ on mitu tegelast mulle endale sümpaatsed. Tahaksin, et inimesed saaksid lugedes naerda, ka enda üle, aga nii, et neis tekiks eluisu. Kui ma kellegi üle tõega irvitan, siis ikka eurožargooni patravate juurtetute, sootute ja üldse kõigeta kloonide üle.

Kuidas rahvuslus ja Euroopa, mis ju paratamatult tähendab paljurahvuselist kooslust, peaksid omavahel harmoneeruma? 

Rahvustega on natuke nagu utoopiate loomisega. Esimeste kadumist ja teiste õnnestavat vajalikkust võib tõestada, aga praktika ei tule järele. Inimesel on juur niihästi loomariigist, poliitilisest ajaloost, kollektiivsest ja isiklikust alateadvusest jne pärit harudega. Kui see ära lõigata, siis saabki klooni või homunkuluse. Nood kutsuvad üles kõiki endasarnaseks muutuma, aga pikas perspektiivis neil edu pole. Täpselt niisamuti, nagu mehed jäävad meesteks ja naised naisteks, kuigi nende vahepeale jääv ala kindlasti laieneb.

Suureneb ka nende hulk, kellele rahvus pole prioriteet. Näiteks hipsterid, ja neid on kümneid alaliike. Hipsterid on minu meelest midagi Wellsi „Ajamasina“ eloide ja „Kääbiku“ haldjarahva vahepealset. Natuke kummaline on nende äärmine hõivatus sellega, mis Hannah Arendti järgi on animal laborans’i põhitunnus, s.t omaenda bioloogiline taastootmine, õigemini selle peenhäälestus. Kõik see tervise-, keskkonna-, brändi- jne teadlikkus paneb kontrasti mõttes õhkama ühe tõelise skeemamunga järele! Aga kuna hipsterid on rahumeelsed – olgu peale.

Tegelikult pidasid vist silmas rahvusriike? Rahvuste ja riikide piirid ei kattu, mistõttu tekivad vähemused. Sellest johtuvad probleemid ilmnevad veelgi teravamalt Aafrikas, kus omal ajal piire joonlauaga veeti. Arvan, et Euroopal on pärast Balkanit piisavalt palju valusaid õppetunde, et niisugused asjad ei enam korduks. Üldse saaks Euroopa omavahel hakkama, kui kõrval poleks kaht suurt pehmet totalitaariat, Venet ja Türgit. Osal rahvusriikidel on nendega isiklikud vanad arved ja hirmud. See pingestab nende suhteid maadega, kel sääraseid suhteid pole jne. Siis muidugi need uued sissesoovijate järjekorrad piiri taga. Näen Euroopas asendustegevust. Kuna niihästi südametunnistus kui ka poliitkorrektsus ei luba teistest ilmajagudest tulnute vastu protesteerida, siis elatakse frustratsioon välja poola torumehe kallal. Kuigi on ilmne, et nad toovad näiteks Ühendkuningriigi majandusele kasu. Ei, vanad ja uued Euroopa riigid saaksid omavahel siiski kuidagi kaubale.

Millised on eestluse ja Euroopa ees seisvad suurimad ohud, mis ebameeldivas arengus on olnud paratamatu, mida oleme ise valesti teinud?

On ainult üks suur oht: Eestit ei peeta enam prioriteetseks. Eesti pole mõne silmis enam päris, millega tasub end siduda ja mille nimel pingutada, vaid midagi suvekodu, rahvuspargi, hõimupäevade ja trahviroodu vahepealset. Kõik muu tuleneb sellest suhtumisest. Milleks vahetada kõdunevas majas tapeete või lampe?

Enda valestitegemiste kohta võib ainult seda öelda, et keegi meid otseselt millekski ei sundinud. Muidugi oli meis kõigis palju naiivset usku. Tuleb arvestata ka ajastu tuuli. Siis usuti rohkem kui praegu turumajanduse imetegevat väge: à la kui tiigis vesi tõuseb, siis kerkivad ka kõik paadid. Nüüd saadakse rohkem aru, et turg loob küll rikkust, aga jaotama peavad seda inimesed.

Kui kellelegi häbi-häbi teha, siis ikka meid viie rikkaima riigi hulka lubanud reformaritest populistidele, keda paljud uskuma jäid. Neile pidi ometi teada olema, et Eesti absoluutne tipp on jõuda kahekümne piirimaile. Ikkagi, miks me „ei läinud edasi kõik koos“ nagu Põhjalas? Miks on Eestis nii vähe solidaarust? Ajalugu, ajalugu … Kindlasti oli külaelus ka solidaarsust, aga sageli seisti valiku ees, kas nälgida ise või lasta naabril nälgida, olla küüditatud või küüditada ise.

Skandinaavia talupoegkond on poolteistsada aastat või kauemgi olnud vaba ja mõnel pool koguni esindatud riigivõimu juures.

Vaba talupoegkond on midagi olemuslikult sarnast tugeva keskklassiga tänapäeval, mõlemad on segment rahvast, mis koosneb vastutustundlikest inimestest. Kuigi orjaöö on hüperbool, ei olnud eestlased üle poole tuhande aasta otsuste, mis neid kõige rohkem puudutasid, tegemise juures. Mõisate tippajal oli ligi kümnendik eestlastest mõisaga tööalaselt seotud – mitte teopäevi tegemas, vaid mitmesugustes ametites. See on umbes võrdne kompartei liikmete arvuga Eesti NSVs. Neil kahel pole muud ühist, kui et näeme, kuidas pehme kollaboratsionism, kaasaminek võõraste ülemustega on meil geenides. Opmanlus, kilterlus, kupjatöö olid lihtsaimad võimalused oma elujärge parandada. Seda mentaliteeti näeb natuke ka praegu seoses Brüsseliga. Eestlane on varmas toapoiss, tubli poesell. Minevik heidab pikki varje. Vahel tahaksin küll südametäiega vanduda: kuradile need seletused, asi pole niivõrd selles, miks me niisugused oleme, vaid kuidas end natuke muuta. Me ei saa midagi parata, et meie minevik on olnud selline, aga tuleb vaadata, kuidas pihku kätte sattunud kaartidega siiski võimalikult hea partii teha.

Kas Eesti ja Euroopa probleemid, millest värskes raamatus kirjutad, ei ole tingitud paljuski parempoolsete ja neokonservatiivsete poliitikute tegevusest, kelle toetajate sekka oled kaua ja veendunult kuulunud? Kas Eestist ei minda ära osalt seetõttu, et oleme üks ebasolidaarsemaid ja enam kihistunud ühiskondi ELis, ja kas pagulaste tulek pole otseselt neokonservatiivide Lähis-Idas korda saadetud õuduste ja lolluste tagajärg?

Enamikul asjadel on subjektiivne ja objektiivne külg. Blair ja 95 protsenti otsustajatest uskus toona neile esitatud luureandmeid, selles ma ei kahtle. Objektiivselt nõustun, et ettevõtmine tervikuna ebaõnnestus. Aga kust pidime teadma, et Ameerikal ja liitlastel puudub plaan, kuidas pärast sõjalise operatsiooni lõppu Iraagis jätkata? Tõenäone, et kui seal poleks puhkenud kaos ja kodusõda, vaid inimestel oleks olnud rahu ja leiba, siis oleks nurin niihästi Iraagis kui ka mujal tunduvalt väiksem. Siiski on Iraagist ka kasu, sest see oli tohutu silmadeavaja. Pärast seda oli selge, et demokraatiat on võimatu eksportida sinna, kus puudub vastav pinnas.

Kujutlen, et osaliselt läkski asi viltu seepärast, et USA hindas Iraagi ühiskonda valesti. Võib-olla ta pidas seda samasuguseks nagu näiteks Eesti, Läti või Slovakkia. Muide, kui Ameerika oleks meid Moskva käest vabastanud, kas me siis ka protesteeriksime? Ta ei arvestanud, kui suurt rolli mängib ajalugu, kultuur, religioon, meelelaad ja üldse minevikutaak, samuti ei arvestatud trotsi nn valge mehe vastu. Iraagi ebaõnnestumine oli teatavas mõttes mõistuslikkuse ja ratsionaalsuse lüüasaamine. Mõistuse järgi, arvestuste kohaselt pidanuksid iraaklased demokraatiat embama, aga ei emmanud. Iraagi suurim tagasilöök on aga Süüria, kus inim- ja muude ressursside kaod on juba kordades suuremad kui Iraagis. On väga tõenäone, et USA oleks Süürias tugevalt sekkunud ja sõda oleks ammu läbi, aga ta ei teinud seda, sest oli Iraagis näpud kõrvetanud. Nii et jah, Euroopa praegune põgenikekriis on osalt Iraagi invasiooni tagajärg.

Ajaloost siiski õpitakse. Ka negatiivne kogemus on kogemus, ehkki kooliraha on liiga ränk. Võtame NSV Liidu. Pärast selle kokkuvarisemist ei hakka enam keegi helget tulevikku ehitama, utoopiatega on lõpp. Või Natsi-Saksamaa. Nägime, kuidas kõrge kultuuri ja tsivilisatsiooniga ühiskonnas võivad tekkida praod, millest purskab instinktide tume laava. Sellest õppetund, et ka tulevikus ei saa seda kunagi täielikult välistada. Või näide lähemast minevikust ja vähem verine. Rootsi on avasüli võtnud vastu tohutult migrante. Õppetund seisneb selles, et kui isegi väga rikkas ja väga tolerantses ühiskonnas tekib migrantidega probleeme, siis on selge, et vaesemates ja vähem õnnelikes ühiskondades tekib neid seda rohkem ja kiiremini.

Iraagi õppetund näitas, et inimesi kannustavad ängid, trotsid, hirmud ja muu ebaratsionaalne. Sellele lisandus hiljaaegu õppetund Trumpi võidust, mida mõistuse järgi võttes ei oleks pidanud juhtuma. Üle pika aja on mul nüüd olnud võimalus Jaan Kaplinskiga nõustuda! Need mõlemad on minu silmis – tõsi, väga kaudselt, rohkem üldmetodoloogiliselt – argumendid selle kasuks, et rahvused ei kao kuhugi, sest needki põhinevad suurel määral inimese ebaratsionaalsel algel. Muide, seda aimab ka sõites kruusateedel läbi „külade ja kõrtside“.

Veel tuleb järgmist öelda. Kuigi lõviosa põgenikke tuleb praegu vist Süüriast, tuleb neid ometi ka mujalt. Ainult üks fakt: mööduva aasta kümne kuuga maabus Itaalias 170 000 Aafrikast pärit migranti. Nii kaugele ei maksa neokon’ide karvase käe mõju ka kujutleda! Enamgi veel, mul on kahtlus, et kui ka Aleppo ja muu oleks olemata, siis tuldaks sealtkandistki intensiivsemalt kui praegu. Midagi on terves maailma ses suhtes muutunud, globaliseerumine kiireneb. Elukohavahetus, oma vanadest juurtest lahtirebimine on saanud uueks normaalsuseks. Selles põimuvad nii psüühilised ja majanduslikud tegurid kui ka infotehnoloogilised ja logistilised võimalused. Sel protsessil on head ja vead. Kujutlen paarikümnemiljonilist kooslust, kes tuleb lihtsalt teiste inimeste koju ja hakkab seal oma poodi pidama! Uus globaalskvottimine võiks olla düstoopiate aines.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming