Eestlane ja esimese Eesti Vabariigi etnograafia

Juba algusest peale oli eesti etnoloogiateadusel juures tuntav ideoloogiline komponent teenida nii teadust kui ka rahvust.

Aimar Ventsel

Loen huviga eestikeelset meediat täitvaid arvamusi selle kohta, mis või kes eestlane on või ei ole. Arvamusi tõesti jagub, ehkki arvamuste paljusus võiks isegi suurem olla. Eestlase ja eestluse olemuse üle on kirjutatud-räägitud palju ning seda isegi enne kui eestlased ise sellest massiliselt kirjutama hakkasid.1 Rahvuse olemuse üle armastavad kirjutada erineva taustaga inimesed, ent distsiplinaarses mõttes on jäme ots üldjuhul kirjanike, filosoofide ja ajaloolaste käes. On olemas aga veel üks kategooria inimesi, kes enne teist ilmasõda sel teemal sõna võtsid. Need olid etnograafid-etnoloogid, kes tegelesid vahetult eesti rahvakultuuri uurimise ja talletamisega ning juba tänu sellele oli neil olemas väga kindel arvamus, mis loom see eestlane on või olema peaks.

Johtuvalt elukutselisest huvist olen ma viimaseil aastail lugenud sõja­eelsete eesti etnoloogide töid ja nüüdseks võib öelda, et teatud ühisjooned on välja koorunud küll. Eesti rahvuslikul etnograafial-etnoloogiateadusel on olnud ajalooliselt kaks keskust: Tartu Ülikool ja Eesti Rahva Muuseum. Esimeses sai eestikeelse etnoloogiateadusega tegelemine alguse 1920. aastail, kui Tartu Ülikool viidi üle eestikeelsele õppele ning ERMi kohta võib sama väita, ehkki viimane asutati juba 1909. aastal. Nimelt käib teaduslikkuse juurde ka kogutud materjali mõtestamine ja see sai ERMis tuule tiibadesse eelkõige eestikeelse teaduse raames, varem tegeleti vaid vanavara kogumisega.

Tartu Ülikool ja ERM olid eesti rahvapärimuse ning kultuuri uurimisel tihedalt seotud, kasvõi juba seeläbi, et töötajaskond – alates direktoritest – tegutses erinevatel ajaperioodidel või isegi samaaegselt mõlemas asutuses. Teatud eestluse olemuse fikseerimiseks võib pidada 1927. aastal ERMis toimunud esinduslikku rahvakultuuri näitust, mille eesmärk oli näidata, et rahvakultuur oli Eestis aluseks ka rahvuskultuurile. Nagu ikka taoliste väljanäitustega, demonstreeris ka 1927. aasta näitus eestlaste kultuuri kui staatilist, aga see-eest unikaalset fenomeni, ignoreerides sajandite jooksul asetleidnud muutusi ja laene. Peale kõige muu vaatasid näituse korraldajad mööda juba tol ajal Eestis eksisteerinud kultuurilisest kirevusest. Näitusesse olid lülitatud väikesed rannarootslaste ja ingerisoomlaste kohta käivad väljapanekud, ent kõik teised Eestis elavad etnilised rühmad (näiteks venelased, mustlased, juudid, baltisakslased, tatarlased jne) jäeti välja.2

Helmi Reimann-Neggo arvamust mööda suri rahvakunst välja siis, kui riiete valmistamisel hakati loodusvärvide asemel kasutama poevärve. Pildil tantsijad Toompea lossi ees 24. veebruaril 2018. aastal.

Piia Ruber

Selleks ajaks eksisteeris Eesti Vabariigis juba esinduslik eestlastest etnograafide-etnoloogide grupp, kes jõudumööda kattis oma uurimistöödes enam-vähem kõik vaimse ja materiaalse kultuuri valdkonnad. Eesti etnoloogia järgis oma rõhuasetuselt trende, mis olid tol ajal Põhjamaades ning Ida- ja Kesk-Euroopas valitsevad ja oli oma ajastu raamides täiesti arvestava tasemega. Seega pole ime, et Põhjamaade Muuseum Stockholmis või ka Skanseni vabaõhumuuseum sarnanevad (õigemini hiljuti sarnanesid) väga analoogiliste asutustega Eestis – aluskontseptsioon oli ju sama! Kui lugeda tolle aja teadlaste töid, siis on märgatav ka saksa teaduse mõju, eriti Oskar Looritsa puhul.3 Kui vaadata asjale rahvuslikkuse seisukohast, siis tol ajal valitses etnoloogide seas kõikjal arusaam, et see õige ning autentne rahvakultuur on vana. Mida vanem, seda rikkumata ja ehedam. Seega pole ka ime, et etnoloogid tegelesid tol ajal vanavara kogumisega, millele kolmekümnendail aastail lisandus veel mõiste rahvakultuur.

Juba algusest peale oli eesti etnoloogiateadusel juures tuntav ideoloogiline komponent. Eesti etnoloogia rajaja, soome teadlane Ilmari Manninen ise väitis, et ERMil on kaks rolli: teenida nii teadust kui ka rahvust. Kuna ERM talletas ja eksponeeris vanavara, siis sai just tema kanda rahvuse defineerimise ning mõtestamise ülesanne, kusjuures eriti oluline oli see just Pätsi ajal, mil ERMi ametlikuks rolliks oligi „rahvusliku ühtsuse konsolideerimine ja tugevdamine“. „Väga iseloomulik on nende kahe rolli kokkusaamine näiteks Helmi Kurriku töödes. Kurrik uuris eestlaste rahva­rõivaid, kuid samas lõi ta tegelikult rahvarõivaste geograafia, kanoniseerides piirkondlikud erinevused ning püüdes luua igale maanurgale iseloomulikud rahvarõivad.

Külaelu heroiseerimine

Lähtuvalt ajastu vaimust ja vanavara kultusest suhtusid paljud esimese vabariigi etnoloogid kaasaegsesse eesti kultuuri või õigemini selle olemasolusse skeptiliselt. Paljud arvasid, et tõeline eesti kultuur on pääsmatult hävinud. Nii kirjutas Matthias Johann Eisen oma „Eesti mütoloogias“, et eestlase essents säilis pikka aega kristluse-eelsetes uskumustes, ent „vennastekoguduste liikumine tappis paganluse, mida ei suutnud hävitada ristiusk kuni sinnamaani“.5

Suhteliselt radikaalsel seisukohal oli teine etnoloog, käsitöö uurimisele spetsialiseerunud Helmi Reimann-Neggo. Tema arvamust mööda suri rahvakunst välja poevärvide kasutuseletulekuga riiete ja vaipade valmistamisel loodusvärvide asemel. Piret Õunapuu, kes on Reimann-Neggo artiklikogu toimetaja, lisab omalt poolt kommentaariks: „Nii varajasse aega ei söanda ükski hilisem uurija rahvakunsti hääbumist arvata“. Miks rahvakunst? Helmi Reimann-Neggo nimelt arvas, et eestlastele on südamelähedasemad loodusvärvid, mis otseselt harmoniseeruvad ka eesti kultuuriga.6

Selles suhtes on folklorist ja etnograaf Oskar Loorits vähem radikaalsel positsioonil. Heroiseerides oma raamatus „Eestluse elujõust“ muistset külaühiskonda, jõuab ta pessimistlikule järeldusele eesti kultuuri peatsest välja­suremisest. „Faktilised teadmised ja tehnilised oskused paisuvad kiiremalt – mõtlemise oskus püsib enam paigal. Liiati veel Eestis, kus muistne küla­kultuur alles meie päevil hääbub, peale sajanditepikkust vägivaldset tarretust.“ Ka Gustav Ränk kirjutas oma tähtteoses „Vana-Eesti rahvas ja kultuur“, et „Eesti kultuur on talupojakultuur.“7 Teisalt, Ränk ei olnud nii fundamentalistlik kui mitmed kolleegid, väites, et rahvakultuur on mitmekesine ja koosneb erinevatest, ka laenatud, elementidest. Selle kõrval paistab Ferdinand Linnus, teine sõjaeelne eesti etnoloogia korüfee, suisa hereetik. Tema nimelt julges väita et kaasaegne eesti kultuur on segu küla- ja linnakultuurist.

Vastandamine indogermaanlastele ja läänele

Peale külaromantika kultuse oli varasemate etnoloogistaatusega eesti mõtlejate eestluse definitsioonis eestlaste vastandamine läänele ja indogermaanlastele. Nagu kirjutas Eisen: „Kogu usund tunnistab meie rahva suureks luuletajaks. Rahva ilmavaade annab ta kõrgest luulelennust tunnistust. … Luulelend manab luulekujude liikumise välja, nagu seda unenägu suudab ette tuua.“8 Helmi Reimann-Neggo defineerib oma tähtessees „Mõttemõlgutused“ eestlase olemuse: „Ehk olid meie esiisade esiisad mongoollased. Kui ma mõtlen mongoollasest, mõtlen ma inimesest, kelle hing magab ääretu ükskõiksuse rammetuses.“

Uku Masing, ehkki mitte etnoloog, üritas mitmetes kirjutistes etnoloogidele vastata ning üldiselt tuleb eestlase kuvand Masingu teostes tihti välja läbi kriitika teiste teooriatele. Näiteks: „Ikka oleme rakendanud oma usundi seletamiseks läänes üldkehtivaks saanud teooriaid.“ Millegipärast on Masingul eriti hambus Loorits, kelle suhtes tal on nii kriitikat kui ka näpuotsaga kiitust ette näidata: „Loorits on preanimist, ehkki nimetab ennast animistiks … Kuid viimsel ajal siingi on suudetud hakata nägema kaugemale ning just Looritsa tööde kaudu võime väita juba julgesti, et meil on säilinud materjali, mis on iidne ja kui mitte puhtalt eestiline, siis ometi taoline, millega võime arvestada, kui eestlaste muistse usundiga või maailma­kujuteluga.“9

Seega leiab Masing, et eestlus kaasaegsete eesti intellektuaalide versioonis pole see õige eestlus, vaid välismaiste ideede kopeerimine. Näiteks: „Rahvuslus, millest praegu kõneldakse sageli, pole vist sugugi vahendiks meie eestlasiks tegemisele, on seda sama vähe kui nooreestlaste hüüdsõna. … Ainult üks asi protesteerib praegu. Meie esivanemail ja maastikulisest ning klimaatilisest õhkkonnast pärit tunne … Sellepärast ma aastaid juba olen rääkinud suundumusest kuskile itta, ükskõik kuhu.“10

Eestlane kui passiiv-staatiline demokraat

Hoolimata Masingu kriitikast, pidas ka Loorits eestlasi idarahvaks. Nii kirjutab ta „Eesti rahvausundi maailmavaates“: „Ida ja lääne arusaamade peamiseks eraldajaks peetaksegi just suhtumist ruumi ja aja mõistesse. Lääs tahab aega ja ruumi allutada, ida taotleb nendega uhtumist või nendesse hajumist.“11 Seda mõtet laiendab ta raamatus „Eestluse elujõust“, väites, et „Germaanlaste usundile nii iseloomustav on valdavaks arenenud riigiidee kõikjal.“ Ning väidab, et eestlastel kui soome-ugri rahval on asjast hoopis teine arusaam. Siin toob Loorits ära pikad seletused, kuidas eestlaste arusaam hingest ja väest eristab neid lääne ja eriti germaani rahvastest. Sama teeb muide ka Eisen. Ta toob oma peatükis „Esivanemate ohverdamised“ rohkeid paralleele samojeedide ja teiste soome-ugri rahvastega, olles samas kriitiline saksa soost ajaloolaste suhtes, kelle käsitlus muistsetest eestlastest oli teistsugune. Nimelt üritasid baltisaksa ajaloolased näidata Muinas-Eestit teokraatliku feodaalühiskonnana.

Teine ühisjoon sõjaeelse eestlase-eestluse kontseptsioonis on pilt eestlasest kui rahulikust, suisa passiivsest ning egalitaarsest ja demokraatlikust rahvast. Nii kirjutab Helmi Reimann-Neggo: „Oli umbes rahvasterändamise aeg, kui meie alandlik, passiivne vaimulaad sai sugutatud kõige sõjakama, härrandlikuma rahvuse poolt, mida Euroopa kandis – muistsed germaanlased. Meie õppisime tundma naeru ja sõjariistade muusikat … Võtke kätte Balti ajalugu. Kas on seal ühtegi tegu. Ühtegi väljaarenenud isiku kuju, mis meie (eesti) vaimule võõras, meile mitte-eestilik paistaks? Seal on seesama jonn, seesama visadus oma väiklastest püüetest kinnipidamises, seesama isiklikkus ja intrigeerimise himu, mida oleme harjunud pidama puhas-eestilisteks omadusteks. Muistne balti vaim on niisama kaine, asjalik, praktiline, tõsine ja puine kui iial õige eesti vaim.“ Siin paneb autor baltid ja soomeugrilased ühte patta, asi, mis pärastsõjaaegses teaduses oleks võimatu.

Rohkelt on eestluse essentsist kirjutanud Masing, kelle jaoks rikkumata eestlane on läänest tulnud ideedest puutumata ideaalsubjekt. „Rikkumata eestlane ei usu kunagi eetika süsteeme, mis läänes aga endastmõistetavad … Eestlane kasvab igas suunas ja sellepärast meie ideaaliks ongi inimene, kes kõigiti oleks täiuslik, kes endasse mahutaks terve maailma, kuna indogermaani ideaal on olla ühel alal, ühes sihis ületamatult täiuslik, teha ainsaks see, mis ta ise on.“ Eestlase rahuarmastava loomuse seob Masing keele iseloomuga, õigemini väljendavat keel rahvuse iseloomu. „Pole palju keeli, mis nõnda toetuksid vokaalidele… Me ei võta end kokku, et väljendada end, selleks pole vaja pingutust et olla arusaadav. Oleme flegmaatilisemad ja ükskõiksemad.“ Kuidas minna üle keelelt iseloomule? Masingu jaoks on see lihtne. „Kuna oleme ürgdemokraadid, siis on meile käsud vastumeelt, olgu nad millised tahes.“, kirjutab ta rõhutades eestlase „anarhistlikku demokraatsust“. Ning ikka ja jälle jääb Masingule risti-põiki ette Loorits: „Looritsa eesti vana usundi iseloomustus võib olla teataval määral Looritsa enda usund. Kuid ühes asjas on tal õigus: oleme loomult demokraadid, kui mitte anarhistid selle sõna algses tähenduses.“

Kokkuvõtteks

Kui lugeda sõjaeelsete teadlaste töid, siis võib varem või hiljem jõuda huvitavate leidudeni. Nii üritasid Loorits ja Ränk oma arusaami eestlastest ja nende naaberrahvaist rakendada praktikas. 1930. aastate algul toimus Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi kongress rahvusliku kasvatuse ja julgeoleku teemal. Seal esinesid ka ülalmainitud etnoloogid rahvusvähemuste teemalise ettekandega, väljendades mõtet et „strateegilisest seisukohast tuleb meil eriti tähelepanu juhtida Vene piiri rahvussuhetele, kuna ju sealne asustusvööde on loomulikuks barjääriks vastu rahutust ida.“ Autorid nendivad, et „Setu rahvas peitub veel väärtusi, mida meie praegu oletada ei oska“, näiteks vitaalsus või soomeugrilikkus, ent siiski näevad nad mitte-eestlastes ohtu riikluse julgeolekule. „Mis puutub aga setudesse ja ka piiriäärsetesse venelastesse üldse, siis on need pimeda massina kergesti alluvad kihutajate ässitusele.“12

Kui lugeda kaasaegseid eesti rahvusromantikuid (nt Lauri Vahtre, Mihkel Mutt, Valdur Mikita), siis nende kirjutistes paistavad selgelt silma samad möödunud sajandi alguse eestla(u)se mõtestamises silma torganud jooned. Kusagilt paistavad metsarahva ja talupoja kõrvad, sinna juurde avatuse, sõbralikkuse ja egalitaarsuse romantiseerimine. Teine iseloomulik joon on keel-põses vastandumine hüpoteetilisele läänele ja paralleelselt enese arvamine sellesse kultuuriruumi. Selles osas leiutavad tänapäeva kirjutajad teatud mõttes jalgratast. Umbes sada aastat vanad ideed kasutatakse ajakohastatult ära. Ja nende ideede praktiline edasiarendus kipub kohati sarnane olema. Nii nagu Looritsale ja Rängale olid Eestis elavad mitte-eestlased ülimalt kahtlased, nii kipub see paljudel juhtudel ka tänapäeval nii olema. Vahe on muidugi selles, et vahepeal on setudest saanud ürgeestlase arhetüübid, see on aga juba teine lugu.

1 Karl Ernst von Baer, Eestlaste endeemilistest haigustest. – Loomingu Raamatukogu 33/1976.

Oskar Loorits, Eestluse elujõud. – Tõrvik 1992.

2 Marleen Metslaid, Between the Folk and Scholar­ship: Ethnological Practice in Estonia in the 1920s and 1930s. – University of Tartu Press 2016.

3 Marleen Metslaid, Between the Folk and Scholar­ship: Ethnological Practice in Estonia in the 1920s and 1930s. – University of Tartu Press 2016.

Ants Viires, Muunduv rahvakultuur. Etnograafilisi uurimusi. – Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut 1993. Anti Selart, Germanofoobist ökoprohvetiks. Oskar Loorits ja rikutud eestlased. – Vikerkaar 7-8, 2017, lk 138-157.

4 Marleen Metslaid, Between the Folk and Scholar­ship: Ethnological Practice in Estonia in the 1920s and 1930s. – University of Tartu Press 2016.

5 Matthias Johann Eisen, Eesti mütoloogia. – Tallinna Raamatutrükikoda 1995.

6 Helmi Reiman-Neggo, Kolm suurt õnne. – Ilmamaa,2013.

7 Gustav Ränk, Vana-Eesti rahvas ja kultuur. – Ilmamaa 1996.

8 Matthias Johann Eisen, Eesti mütoloogia. – Tallinna Raamatutrükikoda 1995.

9 Uku Masing, Eesti usund. – Ilmamaa 1995.

10 Uku Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisu­kohalt. – Ilmamaa 2008.

11 Oskar Loorits, Eesti rahvausundi maailmavaade. – Eesti Kirjanduse Selts 1932.

12 Oskar Loorits, ja Gustav Ränk, Vähemusrahvuste olukord Eestis ja riiklik julgeolek. Eesti rahva tulevik: II rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised / peatoimetaja H. Madissoon. (A. Lüüs, H.M., A. Peerandi ed), pp. 109-112. – „Tuleviku“ kirjastus 1935.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming