Eestikeelseid filosoofiaraamatuid oodates

Riigipalgal kunstnike ja kirjanike kõrval võiks olla ka paar palgalist filosoofi.

LEO LUKS, MARGUS OTT

Möödunud aastal ilmus kaks algupärast eestikeelset filosoofiamonograafiat – Margus Oti „Vägi“ ja Leo Luksi „Nihilism ja kirjandus“.

Margus Ott

Margus Ott

Leo Luks

Leo Luks: Kui heidame pilgu 25 aasta pikkusele taasiseseisvusajale, tuleb tõdeda, et kogu selle aja jooksul on kutselised (filosoofias kraade kaitsnud) filosoofid üllitanud kokku kolm eestikeelset monograafiat – peale mainitute veel Andrus Tooli raamat Diltheyst!1 Miks on neid raamatuid seni nii vähe?

Margus Ott: Siin on korraga kaks küsimust, üks puudutab kutselisi filosoofe (miks nad raamatuid ei kirjuta), teine monograafiaid (olgu nende autoriks kes tahes).

Mis algupärast eestikeelset filosoofilist kirjavara puudutab, siis küllap seda tuleb juurde. Nõukogude ajal ei saanud Eestis filosoofiat põhierialana õppida, lisaks olid suured kitsendused tsensuuri ja kirjanduse kättesaadavuse tõttu. Taasiseseisvumisajal aga on ülikoolides taastatud filosoofiaõpe, pole tsensuuri ning kirjandus on vabalt kättesaadav. Filosoofiatõlgete osas on toimunud plahvatus, viimase veerandsajandi jooksul on neid avaldatud mitu korda rohkem kui kogu varasema ajaloo jooksul. Eestikeelse filosoofilise kirjanduse osas on praegu kahtlemata enneolematu õitsenguaeg, millele Avatud Eesti Fond ja kulka on tublisti kaasa aidanud. See on huumus, kust võrsuvad algupärandid. Sinu nimetatud akadeemiliste filosoofide kolm algupärast eestikeelset monograafiat pole tühja koha peal: on eestlaste kirjutatud võõrkeelseid monograafiaid, on eestikeelseid artiklikogumikke, on eestikeelseid monograafiaid, mis pole ilmunud paberi peal või mille autoriks pole ülikoolis filosoofialoenguid andev õpetlane, nt Anti Saare „Tähendus ehk tähesadu“. Mis puudutab kogumikke, siis eks olegi tavaline, et raamatu ideid esitatakse enne artiklites, ettekannetes, loengutes. Nende sünteesimine suuremaks tervikuks annab kahtlemata palju juurde.

Luks: Sinu vastus avas juba kaks põhilist filosoofilise kirjutamise pingevälja, mida tuleks kindlasti käsitleda: monograafia vs. artiklid ning eesti keel vs. võõrkeeled. Alustame esimesest. Oleks ennatlik ilma diskussioonita eeldada, et monograafia on ainus tõsiseltvõetav filosofeerimise vorm. Tänapäeval vohab artiklite kirjutamine, iga teaduseluga kursis olev lugeja teab, et levinud moeks on doktoritööde kaitsmine artikliseeria põhjal. Ka Eesti ülikoolides on enamik filosoofiaalastest doktoritöödest sel moel kaitstud, sh ka minu töö. Meil on päris mitmeid noori doktoreid, kes publitseerivad regulaarselt rahvusvahelistes ajakirjades. Kuid ometi ei ole ka monograafiad maailmast kadunud. Mulle tundub, et iga filosoof, kellele mõtlemine on kutsumus, mitte pelgalt elukutse, peaks jõudma punkti, kus tema mõttevoog vajab esituseks mahukamat monograafia vormi. Kas nõustud sellega või oleme globaalselt sisenemas uude, fragmentaarse mõtlemise ajajärku, kus monograafia muutub reliktiks?

Ott: Tõepoolest ei ole monograafia ehk omaette raamat ainus filosoofilise mõtlemise vorm, ehkki kui hakata järele mõtlema, siis suur osa filosoofiapärimuse kesksetest tekstidest on olnud omaette raamatud. Teksti vorm ja pikkus mõjutab oluliselt teksti sisu ja ülesehitust ning mingeid eeliseid pikk tekst ilmselt annab: sellega luuakse suurem tervik, mille sees saab kokku tuua peenemaid detaile, nüansse, aspekte, mis kõik üksteisega resoneerima hakkavad. Artiklikogumiku häda on, et sageli korratakse ennast ja teisalt jääb piisavalt eksplitseerimata, kuidas on teemad omavahel seotud. Ilmselt on igal ajastul oma moevorme, küll aga võivad teatud tegurid, näiteks ülikoolikorraldus, soodustada ühtesid või teisi vorme. Praegusel ajal soodustatakse teatud vormis artikleid ega soodustata monograafiaid ja esseesid – esimeste kirjutamiseks pole aega ja teine läheb „muu loomingu“ alla.

Luks: Kas viimase 25 aasta laiahaardelise tõlkevaramu toel ikka hakkab filosoofiamonograafiaid riburada tulema? Oma karjäärikõlblikkuse tõestamiseks tuleb kirjutada artikleid ning monograafia koostamise mahukaks tööks selle kõrvalt aega ei jää. Erandiks on need noored, kes saavad postdoktorantuuri – sellega kaasneb enamasti raamatu kirjutamise kohustus, kuid mõistagi tulevad need teosed võõrkeelsed. Teiseks: tundub, et ka karjäärifilosoofide vastandpoolus, EHI koolkonna isemõtlejad ei suuda oma loomingut monograafiaks korrastada või siis ei taha lihtsalt avaldada. Tuginen siin hiljuti nähtud filmile „Puhta mõtte ruum“?

Ott: Igal akadeemilise elu korraldusvormil on omad head ja vead. Eestis aetakse näpuga järge „üks-ühtedes“. Selle hea külg on, et see objektiveeritud ja distantseeritud vorm kahandab onupojapoliitika- ja kolgastumisohtu. On vaja avaldada rahvusvahelistes ajakirjades. Artiklitootmine akadeemilises maailmas kajastab üleüldist elu kiirenemist ning akadeemia selles mõttes sarnanebki üha rohkem tootmisharuga, kus kasutatakse ka vastavaid mõisteid: konkurent, teenus, klient jne. Kiirenemisel on jällegi head küljed: inimesed üle maailma lävivad intensiivsemalt, vahetavad ideid ja produtseerivad uusi teadmisi. Aga sellel on ka omad halvad küljed, mis annavad võib-olla tunda eriti just filosoofias: mõte ei saa ainult tormata, vaid tal peab olema ka võimalus rahuneda, et paremini integreeruda pinnaalusega ning sealt hämarusest ootamatuid elukaid välja tuua. Mõni seda soodustav meede on juba olemas. Näiteks võimaldatakse õppejõududele vaba semestrit, mille jooksul saab, vähemasti idee järgi, niimoodi settida. Aga meetmeid võiks ehk veel olla. Filosoofia ei pruugiks tingimata ülikoolidegagi seotud olla. Riigi palgal olevate kunstnike ja kirjanike kõrval võiks olla ka paar palgalist filosoofi. Kolme aastaga saaks pikema raamatu valmis kirjutada küll. Miks ülepea filosoofiline refleksioon vajalik on, on muidugi juba omaette teema.2

EHI isemõtlejatega on omaette lugu. Esiteks ma olen kindel, et neilt tuleb veel monograafiaid ja/või kogumikke. Aga teiseks on seal olnud ka halvavat perfektsionismi. Mina olen sealt seltskonnast kõige vähem täiuslik ja seepärast sain ka kõige enne teose avaldatud, ehkki 40aastaselt raamat avaldada ei ole just ka kuigi noorelt. Su mainitud filmi peategelasel on tõepoolest suures koguses tekste, millel on oma eripärane fragmentaarne stiil, nii et arhitektoonilise tervikmonograafia kirjutamine oleks juba põhimõtteliselt sellega vastuolus. Ehkki ma ikkagi arvan, et alati on võimalik leida sobiv vorm. Mõni teine jälle kirjutab vähe, aga kui kirjutab, siis pärleid. Peale selle on Eestis filosoofe, kes eelistavad suulist vormi, millel on omad olulised eelised, kuna mõtet saab kalibreerida täpselt vastavaks olukorrale ja vestluskaaslas(t)ele.

Luks: Jõuame teise vastanduseni. Tekib õigustatud küsimus: kui mõtleja juba on sellisel tasemel, et tahab ja jõuab monograafia kirjutada, siis miks peaks ta seda eesti keeles tegema, kui inglise keeles kirjutades on potentsiaalseteks lugejateks kogu maailma filosoofid. Miks sa ei kirjutanud „Väge“ kogu maailmale?

Ott: Ma ei poolda ei lausalist ingliskeelestumist, kuna see jätab kasutamata hulga ressursse, mis tulenevad meie konkreetsest kontekstist siin Eestis ja siinsetes keeltes (eesti, vene, võro, kihnu, ukraina, soome jne), ega ka tölplikku kolklust, mis ennast maailma nabaks kuulutab ja muust maailmast teadmatuses olles (halvas mõttes) jalgrattaid leiutab. On vaja olla nii kontekstitundlik kui ka lävida üle planeedi ja üle universumi. Üks oluline kontekstuaalne tegur on keel. Ei ole olemas mingit universaalset mõtet, mis juhtumisi väljenduks ühes või teises keeles.

Konkreetne keel juba kujundab seda mõtte kujunemist ennast ning kui mõtlemises on midagi üleüldist, siis pigem tuleb see kaudselt välja sellistest erinevatest geneesidest, peale keele on siin muidugi ka muid kontekstuaalseid tegureid. Selles mõttes inimkond vaesestuks, kui kogu mõtlemine käiks peaasjalikult ühes keeles. Praegu ma seda ohtu ei näe, sest peale ühendamis- ja ühtlustustendentside toimivad alati eristustegurid. Ja selles mõttes on olukord praegu ideaalne: filosoofiat tehakse eri keeltes – hiina, jaapani, saksa, vene, prantsuse, eesti jne –, aga järjest enam oskavad filosoofid üle maailma ka inglise keelt, nii et nad saavad otse üksteisega suhelda. Lingua franca on väga vajalik. See just võimaldab veelgi rikastada lokaalseid pärimusi, kuna ühiskeele vahendusel saab teha ülekandeid ja ristsiirdamisi üle maakera. Üks ei sega teist ega kolmandat.

Luks: Mainisid filosoofilise tõlkekirjanduse õitseaega ning oled ka ise tõlkinud eesti keelde lääne filosoofia alustekste. Ühelt poolt rõõmustan kehva keelteoskajana iga olulise tõlketeose üle, kuid kas ei peitu meie praeguses olukorras oht, et meie mõtlemiskultuur kaldubki liialt tõlkimise poole. Pean silmas seda, mis, nagu näha, ei ole sind küll kammitsenud, et potentsiaalselt võimekad ja originaalsed eesti mõtlejad peavadki leivateenimiseks üha tõlkeid treima, sest monograafiate kirjutamist ei tasustata tõlgetega võrreldaval määral.

Ott: Kui väga on vaja, küllap siis kirjutatakse ikka. Üldkultuurilises plaanis tõlked ja algupärandid kindlasti toetavad üksteist: tõlked loovad sõnavara ja harjumusi, algupärandid tekitavad huvi uute tõlgete vastu. Nii tõlkimine kui ka isekirjutamine on motoorne tegevus, sama näpuliikumine, nii et kes on palju tõlkinud, sellel on näpud harjunud ka ise kirjutama – kui on vastavat tungi. Eks seegi on luksus, kui leiba saab teenida filosoofiliste tekstide tõlkimisega. Peaaegu võiks see Eestis ehk isegi võimalik olla, aga üldiselt ollakse vaesuse tõttu sunnitud vist pigem midagi muud tegema. Ka individuaalses plaanis võiks tõlkimine ja algupärandid üksteist toetada. Tõlkimine võiks isegi kuuluda filosoofia õppeprogrammi, sest see sunnib teksti põhjalikumalt lugema, üksipulgi lahti võtma, üles sulatama ning oma keeles ümber ütlema, mis harjutab eneseväljendust. Kui me lähemalt vaatame, siis tõlkimise, laenamise ja isemõtlemise piirid on hägusad: tõlkides oled ikkagi sunnitud ka ise mõtlema ja ütlema ning kirjutades vältimatult laenad teistelt, tõlgid, kombineerid eri allikatest pärit ideid.

Luks: Mind on pannud mõtlema see, et kutselistest filosoofidest viljakamalt on filosoofilise haardega raamatuid kirjutanud teiste erialade inimesed, hobifilosoofid. Ennekõike mõtlen siin kirjandusteadlasi: nt Jaan ja Rein Undusk, Jaak Tomberg, Epp Annus, Arne Merilai, Hasso Krull, Jaanus Adamson. Ning sama tendents ilmneb eriomase eesti filosoofia otsingutel, kuigi sajandivahetusel peeti ka filosoofide seas paar selleteemalist konverentsi ja üllitati mõned kogumikud,3 on mahukamate teosteni jõutud väljastpoolt akadeemilist filosoofiat: pean silmas Jaan Kaplinski „Paralleele ja parallelisme“ ning Madis Kõivu „Was ist des Esten Philosophie?“.

Ott: Äkki hobifilosoofid armastavadki tarkust rohkem kui professionaalid? Päris rangelt võttes pole minagi professionaal, olen küll andnud filosoofiakursusi, aga pole kunagi filosoofiakateedris koha peal olnud.

Luks: Mainisid vestluse algul nõukogude taaka. Siiski tuleb mainida, et Nõukogude Eestis avaldasid filosoofid muu hulgas eestikeelseid monograafiaid – kas ja mis nendest on ajaproovile vastu pidanud, on eraldi teema. Küsisin võrdlusmomendi huvides andmeid oma tuttavatelt filosoofidelt Lätist ja Leedust. Mõlemalt poolt laekus vastus, et täpselt kokku lugeda ei jõua, kuid kutseliste filosoofide omakeelsete monograafiate arv küünib viimase veerandsajandi vältel umbes 100 kanti. Äkki pole naabritel küll nii palju 1.1-artikleid ühe filosoofi kohta kui meil, äkki neil pole isegi rahvusülikoolis ingliskeelset filosoofia magistriõppekava, aga filosoofide panus omakultuuri tundub ka rahvaarvu erinevusi arvestades olevat märksa kaalukam.

Ott: Seda peaks veidi lähemalt uurima, kuidas neid rahastatakse ning mis sorti tekstid need on. Ma oletan, et seal hulgas on doktoritööd. Sel juhul saaks öelda, et Lätis ja Leedus kirjutatakse rohkem emakeelseid doktoritöid. Huvitav, kas nad on avaldanud ka venekeelseid filosoofiaalaseid algupärandeid? Kuna lätlasi ja leedukaid on rohkem kui eestlasi, siis on seal lugejaskond ka natuke suurem ja on rohkem mõtet emakeeles kirjutada. Kuskilt lugesin ka, et eesti teadus ongi rahvusvahelisem kui lõunanaabritel, mis võiks rääkida meie kasuks. Teisalt on neil äkki teadus vähem projektipõhine? Projektipõhisus soodustab kiiret tekstiproduktsiooni ja just artikleid. Äkki on lõunanaabritel ka mingeid aktiivseid meetmeid, millega nad kohalikus keeles monograafiaid soodustavad? Milliste meetmetega sinu meelest saaks neid soodustada? Mul tuleb pähe kolm asja: teadusrahastuses võiks jagada grante raamatu kirjutamiseks, võiks organiseerida metseenide otsimise filosoofide raamatukirjutamise toetamiseks, võiks olla kolmeaastane riiklik stipendium filosoofilise teose kirjutamiseks.

Luks: Nende küsimuste ammendav käsitlemine nõuab mahukat uuringut. Peetud vestluste põhjal tean nii palju, et Leedus hinnatakse tõesti akadeemilise edukuse mõõtmisel monograafiaid rohkem kui Eestis. Seevastu Lätis pidavat raamatute kirjutamine olema filosoofide vabatahtlik lõbu. Ning tõesti ilmuvat vähemalt Lätis ka venekeelseid algupärandeid, osakaaluga ca 10% üldarvust. Sinu ettepanekut jagada filosoofidele riiklikke stipendiume võiks hinnata kontekstis, kui pikka ja visa võitlust nõudis hästi organiseerunud kutseliitudele kirjaniku- ja kunstnikupalga kehtestamine. Selles raamistikus tundub mulle sinu igati vahva ja vajalik idee unistusena teiselt planeedilt.

Meie viimastest teemaarendustest on jäänud mulje, justkui oleks filosoofiaraamatute (mitte)ilmumine determineeritud väliste asjaolude poolt. Ajalugu näitab, et kaalukaid filosoofiaraamatuid on võrsunud igasugustest tingimustest, mitte üksnes poputamise tulemusel.

Ott: Ma ei nimetaks seda poputamiseks, vaid võimaluste loomiseks. Tänini on üksjagu levinud romantiline arusaam, et loovisik peab nälgima, et luua. Tõenäoliselt jääks hulk andeid niimoodi teeotsastki eemale. Peaks püüdma luua tingimusi nii teeotsale saamiseks kui ka teed mööda edasi käimiseks, sealhulgas ekslemiseks, kuivõrd tee tekib käies. Kuigi õigus on ka Bukowskil: kui saad, ära kirjuta!

1 Andrus Tool, „Objektiivsuse teema Wilheld Dilthey vaimuteadustefilosoofias. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014. Olgu öeldud, et piiri tõmbamine monograafiate ning teiste filosoofiaraamatute vahele jääb pisut tinglikuks. Nii olen monograafiatest välja arvanud kogu õppekirjanduse, kuigi ka mõni trükitud loengukursus võib olla väga sügav ja originaalne (Tõnu Luik, Filosoofiast kõnelda). Samuti võib mõni artiklikogumik evida väga suurt sisulist järjepidevust ja koherentsust, olles nõnda monograafia poole teel (nt Eero Loone, Tanel Mätlik, Valdar Parve Konflikt, konsensus, moraal: uurimusi pluralistliku diskursuse filosoofiast). Samuti pole sisse arvatud monograafilisi magistritöid, kuna neid ei ole avalikult trükitud – ometi on need ülikoolide raamatukogudes kättesaadavad ning on võimalik, et nii mõnigi väärib avaldamist.

2 Õige pisut kirjutasin selle kohta artiklis „Õpetlastest“, Sirp 6. XI 2015 ja ka „Väe“ sissejuhatuses.

3 Eesti filosoofia: mis see on? Tallinn : SE & JS, 2002; Tõtt-öelda, Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar