Eesti vajab ka kolkateadust

TIIT KÄNDLER

Kas keegi on suuteline hindama, mida tähendab üks teadlane maakonnalinnale?Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva riigi ise­enestest mõistetav osis.Mitte keegi ei tule meile ütlema, mida me peame peale hakkama oma maavarade või oma raudteedega või oma hariduse edendamise ja tervise hoidmisega. Lõppude lõpuks peame ju ise selle välja mõtlema. Et seda kõike välja mõtelda, on vaja teada, mis maailmas toimub, mis teadusmaailmas toimub. Keegi ei tule meile seda ütlema, mis on parasjagu teadusmaailmas ringlevatest ideedest maha käimas, mis esile tõusmas.

Tippnõu tuleb iseendalt
Raha võib olla rohkem või vähem kallis, kuid tipmist nõu me selle eest ei saa. Seda teab igaüks, kel on vähegi arvutitega pistmist olnud. Sind võidakse abistada, ja see ongi vältimatu, kuid sa pead ka ise üht ja teist teadma, et mõista, mida see abi sulle lõppude lõpuks kaela toob või kaelast võtab. „Igaüks on teadlane!”, mis on minu korraldatud teaduse suvekoolide moto, võib olla tobe, aga indiviidi seisukohast ei ole seda mitte. Sest igaüks, olgu vana või noor, rikas või vaene, peab lahendama probleeme, mis on talle uudsed. Tal pole sellest suurt lugu, kas need probleemid on juba kuskil lahendatud või ei – keskkond on erinev, ja see annab lahendusele oma näo.
Ehk nagu füüsikateoreetik ütleb: andke mulle algtingimused ja ääretingimused, siis hakkame ülesannet lahendama. Kui lahendus käes, siis vaatame, kuidas see eksperimendiga, meie näitel eluga, kokku sobib. Üllataval ja mõistetamatul moel sobib paljudel juhtudel. Ja suudab ka midagi ennustada. Kõige suuremast ehk universumi kiirenevast paisumisest kõige pisemani ehk Higgsi bosonini välja.
Nõnda on teaduse rahastamise kannapööre, kus teadlastena nähakse vaid väheseid „maailmatasemel” töörühmi, Eesti riigile kaheldava väärtusega ja teisalt ka lootusetu ettevõtmine. Maailm ei ole lineaarne, seda ju teadusrahastajad teavad, ja kui me üha enam avastame, kuidas matemaatilisest kaosest ilmub välja reaalne kord nagu vana aja punasest valgusest üle ujutatud fotopimiku ilmutusvannis lebavalt fotopaberilt esmalt tumeda ülikonnaga isa, seejärel lillelise kleidiga ema ja lõpuks valge kleidikesega õde, nõnda ilmub teadusilmutisse pistetud teadlastest ja nende seadmetest välja järk-järgult see pilt maailmast, mida me oma maailmanurgast näha võime.
On iseäralik see riik, kes ühelt poolt tunnustab loodusliku mitmekesisuse hädavajalikkust, püüdes kõigest hingest elu sees hoida meie looduses kunagi iseseisvalt hakkama saanud jõekarpidel või euroopa naaritsatel ning sportliku kirega maha nottides ja välja juurides kõik, mis tundub vähegi võõras ja meie koduõuele ohtlik, olgu need šaakalid või võõrhirved, teiselt poolt laseb aga kõige kaduva teed minna sellel paljususel, isepäral ja omaenesest tekkinud teadmisel, mis meil võtta on.
Ma ei kirjuta siinkohal Eesti teaduskirevast maastikust, läheme lugeja lahkel kaasabil veidi kaugemale – kuid ainult näiliselt kaugemale – sellest tegevusest, mida me oleme pähe võtnud nimetada teaduseks.

Paigamuuseumid on teaduse lätted
Ma räägin siin Eesti muuseumidest. Väikestest, tihti ühe inimese algatatud, teiste siiamaani ülal hoitud paikadest, kuhu on aegade jooksul tekkinud oma universumid, mis, kus vähem, kus rohkem, kiirgavad ümbruskonda teadmise kiiri. Inimene elab, tema ümber koguneb üha enam asju, vahel hävitab ta need ise, tavaliselt aga jääb hulk asju tast maha, kui tuleb nende ja lähedaste keskelt minna teispoolsusesse. Ja hetkega kaotavad asjad, või vähemasti suur osa asjadest, mis elus inimesele oli osa tema inimeseks olemisest, oma tähenduse. See pole ju mingi avastus, aga tasub ometi mitte ainult et üle korrata, vaid püüda seda ka tunnetada. Nõnda jõuame veidi edasi, Eesti väikese muuseumini, olgu see väike suurem, maakonna oma või pisem, küla oma, või talu oma või talutoa oma – suurusel pole olulisust selles faasiruumis, kui tahate pidulikku sõna.
Ühe mõtte ajel, üht lugu või õigemini lugude pesakondi taga ajades oleme kahekesi sõbratariga üle-eelmisel ja eelmisel aastal mööda üht Eesti sihti sõitnud enam kui muidu – ehkki ka varem pole just vähe mööda Eesti kohamaastikke reisinud, unes või ilmsi.  Oleme põhjalikumalt kui varem sõitnud läbi Kõrvemaa ja Pandivere ja Alutaguse, siin- ja sealpool maanteed, all- ja pealpool maanteed, autoga ja rattaga ja jala. Oleme kohtunud suurepäraste inimestega, kes on avastanud uusi kultusekive, korras hoidnud ja üles ehitanud vanu raudteejaamu ja tuuleveskeid, külakoole ja alevimuuseume. Keegi neist ei kurtnud muud kui seda, et olgu rahaga kuis on, aga seda mõistmist, seda head pilku pealinna poolt näeb vähe.
Me oleme pidanud pärandiaastal kuulama Paide muuseumi kurba lugu, kust ainus teadustöötaja koondati. Kas keegi on suuteline hindama, mida tähendab üks teadlane maakonnalinnale? Mina küll ei ole, sestap ei ole ka suuteline sõnades ilmutama oma kurbust. Ma olen näinud Iisaku muuseumi suurepäraseid teematubasid ja poluvernikute asualadelt leitud esemeid, Anne Nugamaa tööd poluvernikute keele ja kultuuri jäädvustamisel kuni Kaidma lohukivi leidmiseni välja. Ma olen imetlenud Aravete Kurisoo mõisas oleva, nüüdseks lahkunud Valter Kreisbergi 1986. aastal asutatud külamuuseumi rahva agarust laste harimisel, sattunud peale ühele loomulikule õppekäigukesele kunagisse klassituppa. Ma olen nautinud mõnetoalise Lohusuu kooli muuseumi ehedaid asju ja õpetaja … lihtsat filosoofiat – lastele tuleb ju hoida ja näidata, kuidas elati, kui siin elu veel kees. Ma olen imetlenud perenaise Liivike Harjo meelekindlust Struve meridiaanikaare kõrval Võivere tuuleveski taastamisel teadusmuuseumiks. Ma olen imenud enesesse Vadi külarahva taastatud koolimajas Heino Kiige tuba ja Avinurme elulaadikeskuse moodsamaid nippe oma põlise riistakultuuri näitamiseks. Ma olen kadestanud Aegviidu jaamahoone taastaja ja museaalide kokkukoguja Tõnis Randla energiat, millist isegi siin jaamas lõpp-peatuse tegevad porgandrongid ei suuda saavutada.
Pole ühtegi teist paika maamuna peal, kus sellised hindamatud kogud, olgu nende arv ja suhteline väärtus Tallinnas laua taga arvuti ees või sees istuvale ametnikule kui tahes väärtusetu, omandaksid selle tohutu suure tähenduse nagu seal, kus need parasjagu on.
Mõni paik ei ole ametlikuks muuseumiks saanud, nii nagu näiteks Avanduse mõis, Eesti pikim ja meie teadust maailma teadusega enim siduv paik.

Mahamagatud maailmateadus
Avanduse mõisas tehti maailma teadusajalugu. Seal puutus meie kuulsamaid teadlasi Karl Ernst von Baer mõisa omaniku, Peterburi Teaduste Akadeemia presidendi, geograafi ja maailmaränduri Friedrich Benjamin von Lütke sõbrana kokku maailmarändur Ferdinand von Wrangelliga Roela mõisast, ning muidugi ka astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve tegevusega geodeetilise kaare baaspikkuse mõõtmisel. Baer, Lütke, Wrangell ja Struve asutasid üheskoos 1845. aastal Vene Geograafia Seltsi. Maailma ühe vanima geograafiaseltsi. Selle Maa avastajate seltsi asutajaks olid ka Eesti baltisakslased Alexander Theodor von Middendorff Hellenurme mõisast, Adam Johann von Krusenstern Kiltsi mõisast ja Gregor von Helmersen Kammeri mõisast.
Imepärane, et ühe maailma vanima geograafiaseltsi asutasid Eestist pärit teadlased ja maadeuurijad, kes oma muude tegemiste seas uurisid eestlaste tervist, panid aluse siinsele looduskaitsele, mõõtsid ära maakera, edendasid meie ehituskunsti ja pargikultuuri. Saame siis kindlalt ütelda, et Simuna oli tol ajal, XIX sajandi esimesel neljandikul üks maailma uurimise nabadest.
Kas eestlased teadsid seda ehk teisiti, kas nende teadlaste tegevus on mõjutanud Eesti kultuuri? Muidugi teadsid ja muidugi on. Struve mõõtelatte kandsid ja loodisid või vähemasti olid 1827. aastal loodimise juues kohalikud talumehedki. Simunas tegutses Eesti vanimaid kihelkonnakoole. Ning Simuna kihelkonna rahvas ehitas oma kiriku laiemaks, et sakslased ja eestlased ühele jutlusele ära mahuks. See annab tunnistust meelekindlusest ja teadmishuvist.
Kuidas oleme nüüd jõudmas nõndasugusesse kohta oma ajaloos, et asjamehed meie teaduse monumente kui mitte halvustavad, siis vähemasti ei pea tarvilikuks hinnata, saati siis toetada? Kuis oleme jõudnud nõnda kaugele, et hindame kõike vaid selle järgi, mitmendal kohal ollakse maailmas? Kui teadus pole esikohal, siis pole seda vajagi.
Vabandage väga, aga mitte ükski Eesti teadusala , kui hea ta ka ei ole, ei jõua eales esikohale maailmas. Kas pole meil selle kohta piisavalt näiteid? Ernst Öpik avastas aasta enne Edwin Hubble’it, et Andromeeda pole täht, vaid galaktika. Ja veel palju muudki. Astronoomiast kirjutavad anglo-ameerika teaduskirjanikud seda ei usu. Nii nagu ei usu, et Jaan Einasto ja tema kolleegid said aimu tumeainest meie Galaktika kroonis veidi enne ameeriklasi, nii nagu ka universumi ülistruktuurist. Kui sa ei ole olnud Ameerika „postdokk”, siis ei ole sa õige loodusteadlane, kuid kui sa ei jäägi elama ja töötama Ameerikasse, siis võid leiutada mida tahes, esimeste sekka sind ikkagi ei võeta.
Nõnda ka kultuuri uurimises. Lugegem äsja lahkunud Aili Aarelaiu suurepärast lugu 17. jaanuari Sirbist: „Minu endagi tegevust ei mõõdeta enam mingite kolkalike näitajatega ega eesti keeli kirjutatu alusel; oluline on vaid nn 1.1 taseme ajakirjades ja nende kirjutiste viidatavuse kajastaja h-indeks. Peen värk, kindlasti kohe, kuigi globaalne teadusavalikkus suudab mind kui mingi Ida-Euroopa tähtsusetu maa esindajat vaevu identifitseerida.”
Keegi teine ei võta meie teadust tõsiselt ammuilma siis, kui me ei võta seda tõsiselt ise. See tähendab oma maa täitmist teadusega, olgu see maailma taustal nii tühisena tunduv kui tahes. Kuni me rõõmust segasena eksponeerime meremuuseumis Titanicu hauapanuseid, selle asemel et teha korralikke väljapanekuid meie endi maadeavastajatest ja loodusseaduste avastajatest, võime oma nn tippteadust rahastada palju tahame, kuid Eestile ei ole sel mõtet enam, kui mõnede tarkade inimeste palgaraha kergitamine. Millel kahtlemata ka on oma mõte sees, kuid üksikud singulaarsused lamedal kodumaa teaduspinnal kalduvad kas hajuma või ühinema muu maailma laiemapõhjaliste singulaarsustega.
Eesti vajab nagu õhku ka kolkateadust, mis tõstab kolka harukordseks kolkaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming