Eesti välispoliitika: viletsus, ei mingit hiilgust

Mart Helme

Praeguse poliitilise süsteemi ja parteidevahelise kartelli juhtimisel ootab Eestit hääbumine ja lahustumine. Üksnes eksistentsiaalne sise- ja välispoliitiline kriis värskendaks Eesti läppuva veega tiiki. ?Kes meeldida tahab, peab roomama?? need Juhan Liivi surematud read on mind viimastel aastatel kummitanud, kui vaatan, kuidas Eesti laias maailmas oma asju ajab. Sest pole mingit kahtlust: Eesti on XXI sajandi algul oma välis- ja kaitsepoliitikas teinud panuse selgelt ja üheselt sellele, et teised (USA ja Euroopa Liit) võtaksid meie riikliku ja rahvusliku püsimajäämise oma mureks. Peamiseks vahendiks selle saavutamisel peetakse käitumisviisi, mida rahvakeeles lihtsalt ja keerutamata nimetatakse pugemiseks.

See poliitika ? kui seda võib nii üldse nimetada ? tähendab, et Eesti esindajad väldivad ükskõik mis küsimuses vastuollu sattumist nendega, kelle armulikkusele parasjagu apelleeritakse, olgu tegemist Euroopa Komisjoni, USA presidendi või isegi maailma poliitikas nii tagasihoidlike (kuid oma huve alati rangelt silmas pidavate) tegijatega nagu Soome või Rootsi valitsus. See käitumisviis tähendab ka, et Eesti püüab pead liiva alla peita suhetes järjest agressiivsema Venemaaga ja ajada ikka veel ammu aegunud positiivse hõlvamise taktikat. Et vaid sõbrad Läänest ei arvaks, nagu oleksime meie siin Maarjamaal kuidagi süüdi, et Balti küsimus ärritajana Vene-Lääne suhteid edasi pingestab. Enamgi veel, häbiväärselt sageli püüavad meie esindajad teha nägu, nagu ei puudutaks meie probleemid Venemaaga tegelikult üldse kedagi teist ? eelkõige muidugi Lätit ?, unustades ajaloolise ja saatusliku tõsiasja, et kõik, mis puudutab Lätit, puudutab paratamatult ka meid ja vastupidi.

 

Rõõm vastutusest loobumise üle

 

Praktikas ei tähenda kogu see igasuunaline positiivne hõlvamine kahjuks muud, kui et oleme oma välispoliitikas kaotanud igasuguse initsiatiivi ja nõustume peaaegu et rõõmuga, kui suured üle meie peade meisse puutuvaid küsimusi arutavad ja meile tagantjärele üksnes oma otsuste ametlikust osast teada annavad. Ometi oleme nüüd ju Toompea kabinettidest tulevate enesekindlate väidete kohaselt nn laua taga, räägime kaasa ja kujundame otsuseid!

Paraku. Needsamad enesekindlad väited reedavad kõige halastamatumal kombel põhjused, miks Eesti on jõudnud oma välispoliitikaga sedavõrd nukrasse seisu. Peamisi märksõnu on siin kolm.

 

Esmalt poliitiline korrektsus

 

Juba 90ndate teisel poolel sai meie välispoliitikas johtuvalt vajadusest (ja tahtmisest) teistele meeldida normiks, et ebamugavatest asjadest ei räägitud otse. Näiteid: halvad suhted Venemaaga nimetati positiivseks hõlvamiseks ja kohalike venelaste probleem integratsiooniks. Loomulikult tähendas see ka, et ükski lojaalne riigiametnik või edasipüüdlik poliitik ei tohtinud isegi unes näha Euroopa Liidu või NATO varjukülgi. Neist rääkimine tähendas automaatselt inimese tembeldamist ehtsovetlikul kombel Eesti ametliku kursi vastaseks, kellele tuleb lihtsalt ust näidata. Selle poliitika kõige otsesema tagajärjena maitseb Eesti maksumaksja peagi mõru suhkrutrahvi (mille eest ennastsalgavalt tööd teinud euroläbirääkijad, poliitikutest rääkimata, muidugi ei vastuta).

 

Tuulenuusutamine, mitte lojaalsus

 

Poliitilisest korrektsusest kasvas iseenesestmõistetavalt välja allakäigutrepi järgmine aste: ametnike tuulenuusutamine, mida ei saa kuidagi samastada lojaalsusega. Töökoha ja sissetulekute säilitamise, väliskomandeeringute (mis on üks sissetulekute alaliike) ja karjääriredelil trügimise nimel polnud (ja polegi) tänases Eestis muud võimalust kui rääkida ja teha vaid seda, mida parasjagu korrektseks peetakse.

Muide, tuulenuusutamine on kõikide riigikordade juhtaparat?ikutele alati meelt mööda olnud. Karjäärile programmeeritud ja ettearvatavalt käituvat ametnikkonda on märksa lihtsam juhtida kui isemõtlejaid. Ka tähendab reaametnike massi tasalülitamine seda, et konkreetse ametkonna sees haarab juhtohjad enda kätte kitsas ring tippametnikke, kes üldreeglina tulevad toime ka kõige vintskemate ministrite ümber sõrme keeramisega.

Siit järgnebki kolmas märksõna, ebakompetentsus. Sagedasti vahetuvad ministrid, kes tavaliselt pole ka oma valdkonna spetsialistid, on sisuliselt täielikus sõltuvuses tippametnikest. Tegelikult on poliitikute usaldamatus tippametnike vastu ka üks põhjusi, miks meil on ministeeriume püütud politiseerida ning ministrite kõrvale loodud abiministri ja nõunike kohad. Sel moel on loodetud poliitilist tahet oma heaolu loogikast lähtuvatele ametnikele peale suruda. Siiani pole see eriti õnnestunud. Põhjus on lihtne: nõunikud on tavaliselt ebakompetentsed nagu nende ministridki ega pälvi sarnaselt nendega ametnike lugupidamist. Tulemus on see, et meie ministrid piirduvad rahvusvahelistel kogunemistel spetsialistide poolt ettevalmistatud paberitelt ametnike, mitte poliitikute (!) seisukohtade ettelugemisega või hoiavad oma suu igaks juhuks hoopis kinni. Vaikimine on ju kuld ? vähemalt sisepoliitikasse konverteeritult.

 

Mida ette võtta?

 

Pessimistina näen kujunenud olukorras õigupoolest ainult üht võimalust ummikust välja tulla: see on tõeliselt eksistentsiaalne sise- või välispoliitiline kriis, mis meie praeguse EKP rajoonikomitee instruktorite tasemel poliitilise kartelli minema pühib ja toob ajaloo näitelavale niisugused jõud ja inimesed, kes suudavad ja julgevad langetada otsuseid ka väljaspool poliitilise korrektsuse ja isikliku (või parteilise) kasu paradigmat. On naiivne loota, et seisva vee kvaliteeti saaks teisiti parandada. Elik uskuda, et targad pead töötavad Eestile järgmiseks aastakümneks välja uued strateegilised eesmärgid, saavutavad neile üldrahvaliku konsensuse ja asuvad neid siis eestlasliku jonniga ellu rakendama. Olukorras, kus kogu meie nn poliitiline eliit on nii psühholoogiliselt kui mentaalselt juba nõustunud rahvusriikluse muutumisega kulissiks, mille taustal tegeleda häbenematult poliitilise lehmakauplemise ja eurorahade jagamisega, on niisugused lootused utoopia ja luul. Oleks juba aeg, et rahvas endale aru annaks: praeguse poliitilise süsteemi ja sellest vältimatult sündiva parteidevahelise kartelli juhtimisel ootab Eestit paratamatult hääbumine ja lahustumine, muutumine üksnes geograafiliseks mõisteks.

Ja siinkohal aksioom: jõulist, riigi huvide kaitsmisele suunatud välispoliitikat pole võimalik teostada ilma jõulise rahvusliku sisepoliitikata. See omakorda pole võimalik ilma tugevate ja omakasupüüdmatute juhtideta, keda rahvas peab oma kangelasteks. Niisugused kangelased sünnivad aga üksnes kriisides. Sest meenutagem ka Juhan Liivi luuletuse lõpuosa:

?Vaid külmalt elugi pakub ka ?

Tal enesel katsutaks meeldida.?

Eesti, mis püüab vaid meeldida, mitte kokkupõrkeid kartmata enda eest seista, ei vääri teiste lugupidamist. Ja ilmselt ei vääri niisugune Eesti ka püsimist. Igatahes jäävad seesuguse Eesti püsimiseks väheseks meie vereohvrid Iraagis, meie upsakus suhtlemisel saatusekaaslaste lätlaste ja leedulastega ning meie lipitsemine Brüsselis ja Washingtonis. Ärme unustame, et nõrgana ja teiste peale lootes võib Eesti tõesti püsida vaid seni, kuni püsib suurriikidevaheline geopoliitiline konsensus Ida-Euroopas. Selle muutumisel (mis juhtub varem või hiljem) on Eestil lootust vaid siis, kui oleme jätkuvalt tõestanud, et oleme valmis ja võimelised enda eest seisma ka kriisides ? ja sedakaudu ära teeninud nii sõprade kui vaenlaste lugupidamise.

Lugupidamise, mitte silmakirjaliku õlalepatsutamise ja meie ennasthävitavatele otsustele järelekiitmise nagu praegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming