Eesti tee – tõlketeadustele ja mitmekesisusele kasvulava loomine

URMAS NÕMMIK

Humanitaarteadused ja kunstid on seoses Gunnar Oki ametliku aruandega, või õigupoolest nende valdkondade puudumisega sealt, avalikkuses õnneks jutuks tulnud. On tõsi, et humanitaarteaduste ja kunstide põli Eestis on kehv. Kehv muidugi seepärast, et humanitaaria ei allu turuloogikale, aga just seda loogikat on tahetud kõrghariduses ja teaduses haruldase järjekindlusega juurutada. Ka praeguse konjunktuuri olukorras oleks palju loota seda, et rahva ühise raha raiskamine lõputul humanitaaria turul kuulutataks lõpuks ometi kuritegelikuks, aga ega me, humanitaarid ja kunstiinimesed, vait ka jää. Nimelt on meie töö rääkida, võrrelda, kritiseerida ka siis, kui meid on nii vähe.

Eirates poliitilises diskursuses maad võtnud omadussõnade „mõistlik“ ja „ebamõistlik“ väärkasutust, kirjutan siin ühest päris mõistlikust tõsiasjast. Eesti rahvas mängib oma tulevikuga nagu väikelaps tikkudega, õhus on keelele ja kultuurile pöördumatu kahju tekitamise oht. Tasapisi on hakatud küll rääkima rahvusteadustest, mis olevat – ja ongi – meie rahva eksistentsile olulised ja mille edendamist saavat – ja saabki – põhjendada põhiseadusega. Ümberjagamist on kahtlemata toimunud ja mõni otsustaja on ka rahul, aga sisuline tulemus puudub. Unustatakse ära rahvusteaduste teine pool – rahvuse ja rahva võime suhelda teiste rahvuste ja rahvastega.

Sellega jõuan oma hea kolleegi Marju Lepajõe lühida ja tervemõistusliku tõdemuseni: kultuur – see on tõlkimine. Tõepoolest, siin maailmas ei sünni midagi ilma kontaktita teise elusolendiga. Selline kontakt nõuab alati tõlkimist ja tõlgendamist. Lihtsalt öelduna: kui keelt ei oska, rääkida ei saa. Ka märgikeelt on tarvis tõlkida, ka seda ei mõista igaüks. Seega ei ole rahvusteadust ilma vahendamise ja tõlkimiseta. Ime küll, isegi ühtki loodusteadust ei ole ilma vahendamise ja tõlkimiseta. Üleüldse ei ole siis midagi muud, kui ainult üks tohuvabohu – kes ei usu, võib lugeda Piibli esimesi ridu: ilma tõlkijate ehk inimesteta ei olnud enne loomist mitte midagi.

Seega on meie ühiskonna täiskasvanuks saamiseks ja püsimiseks vaja tõlketeaduste riiklikku defineerimist ja edutamist sel lihtsal põhjusel, et me ei jääks umbes kahekümne aasta pärast muu maailmaga suheldes kurttummaks, ja pimedaks pealekauba. Pean siin silmas tõlketeadusi kõige laiemas mõttes. Mõtlen kõikvõimalikke, ka kõige eksootilisemaid filoloogia harusid, kirjandusteadust, filosoofiat, semiootikat, teoloogiat, ajalugu, religiooniuuringuid jpm. Kasu, mida nende erialade najal ja põues tekkiv võimekus ühiskonnale pakub, on hindamatu ja mõõdetamatu – mitte õhkõrn või tabamatu, vaid nii määratult suur, et seda ei saa mõõta. Kahju, mida nende erialade kiratsemine või lausa kadumine toob, on samuti – paraku – hindamatu ja mõõdetamatu. Üksteisemõistmise puudumine viib teadagi milleni – konflikti ja hävitamiseni.

Ideaalis tähendab tõlketeaduste riiklik defineerimine ka moraalset ja sisulist panustamist. Neile, kes ei tea, mida „moraalne“ ja „sisuline“ tähendavad, võib öelda, et moraalne tähendab raportite koostamisel ja strateegiate planeerimisel tõlketeaduste (loe: humanitaaria ja kunstide) käsitlemist teistest või enamikust teistest teadusdistsipliinidest lahus, sisuline aga tähendab seda, et Eesti riik ja rahvas leiavad tõlketeaduste edendamiseks raha. Jah, humanitaarid tõepoolest seda soovivadki, et nad oleksid planeerijate ja otsustajate silmis olemas.

Riiklik moraalne ja rahaline otsustavus seoses tõlketeadustega peab jõudma ka ülikoolidesse. Seal on alanud struktuurireformid, mille ideaaliks on kindlustada õppetööks eraldatud pisku efektiivne kasutamine ja ülalt alla otsustusskeemiga tasalülitada vastuvaidlemine. Iseasi, kas see alati õnnestub. Sellise tendentsi hulka kuulub sünergia sildi all üha suuremate ja seega üldisemate loengukursuste pidamine ning üha üldisemate õppekavade loomine. Toimub see muidugi spetsialiseerumise hääbumise hinnaga. Püüdes näiteks järjekindlalt läbi suruda õppegrupi avamise miinimumi (15 üliõpilast) printsiipi, võivad meie väikse rahvaarvu tingimustes õige paljud väiksemad erialad, selleks et mitte kaua piinelda, harakiri juba praegu sooritada.

Tõlketeaduste riiklik defineerimine peab tähendama mitmekesisuse võimaldamist. Nagu öeldud, on ellujäämise küsimus, kas meil paarikümne aasta pärast on inimesi, kes suudavad meid maailmaga ühenduses hoida ja välismaailma meile vahendada. Maailm on kirju, seepärast tuleb teha kõik, et meil oleks ka kõige eksootilisemate filoloogiliste distsipliinide jaoks inimesi. Seega tuleb vastupidiselt viimaste aastate poliitilisele tendentsile võtta suund väikese eelistamisele. Küllap on meie väikeses riigis võimalik ka paindlik individuaalõpe, küllap on võimalik väiksemate baasfinantseerimine, individuaalgrandid, mis eeldavad mitte artiklite treimist, vaid kvaliteetset tõlkimist ja tõlgendamist. Küllap on võimalik näiteks teaduste akadeemia kaudu ja koostöös ülikoolidega luua mehhanism õpetlasestipendiumideks, mida võib võrrelda kirjanike-kunstnike loomestipendiumidega. Küllap on veel palju võimalik, kui oleks ainult tahtmist …

Ja veel. Kõrghariduspoliitikutel on nii riigi kui ka avalik-õiguslike ülikoolide tasemel õigus, kui nad tõdevad, et maailm meie ümber muutub ja me ei tohi rongist maha jääda. Aga poliitikud eksivad, kui arvavad, et me peame järgima kõige õnnetumate reformidega tuntust koguvaid suur- ja väikeriike. Eesti humanitaarteadlased kuuluvad laia rahvusvahelisse suhtlusringkonda ja teavad väga hästi oma kolleegide kannatusi. Niisiis: Eesti tee võiks olla just tõlketeadustele ja mitmekesisusele hea kasvulava loomine. Kui seda vabadust meie kõrgharidus- ja teadussfääris tunnustataks, oleks kahekümne aasta pärast Eesti vähemalt Euroopas see koht, kuhu tuleksid kokku kõikvõimalike erialade esindajad, teadlased ja üliõpilased, sest mujal on selleks ajaks humanitaaria surnuks reformitud, aga hakatud ka kaotusest aru saama. Eesti suurim ekspordiartikkel oleks siis tõlkimise kultuur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming