Eesti sõdur XX sajandil

Olaf Mertelsmann

Paljudes riikides on nii lihtsakoelise patriotismi staadium tänaseks juba läbitud.Eesti raamatupoodides on suur nõudlus militaarajaloo järele, eriti siis, kui seal on palju fotosid ja muid pilte. Kõnealune teos rahuldab just sääraseid vajadusi, sisaldades fotosid Eesti sõduritest mitmetes XX sajandi armeedes ning piltide kirjeldust nii eesti kui ka inglise keeles, s.o sinna juurde kuuluvat lugu. Täiskasvanute militarismi poole kaldu pildiraamat? Nii hull asi siiski ei ole. Autori teened seisnevad selles, et ta on leidnud paljudest arhiividest, muuseumidest ja erakogudest Eesti sõdurite fotosid ja need kõik üheskoos avaldanud. Mõningad ülesvõtted on juba tuntud, kuid enamik mitte. Eestikeelsed kirjeldused on pikemad  ja põhjalikumad kui ingliskeelsed. Viimaste puhul on igal juhul segavaks faktoriks väiksemad ja suuremad keelelised apsud.

Pealkirja valik ei ole minu arvates eriti õnnestunud. Raamatut pealkirjaga „Sakslane – sõdur” või „Venelane – sõdur” ei suuda ma igatahes ette kujutada. Häirivaks muutub tekstiosa patriootiline alatoon, mida on tõenäoliselt mõjutanud kahekümnendate ja kolmekümnendate Eesti militaarse suunitlusega ajakirjad: „Aga milline ta siis ikkagi oli – Eesti sõjamees? Vapper ja visa, kanget eesti jonni täis, kui oli vaja oma, Eesti asja ajada. Vähenõudlik, aga leidlik, kui olud enamat ei võimaldanud. Iseseisev ja algatusvõimeline,  kui käsk tuli täita. Väärikas ja sirgeseljaline, aga kaval, kui oli vaja ellu jääda. Truu kaaslane, kui pidi sõprade eest seisma. Ja vahepeal hulljulge …” (lk 5). See kõlab kui satiir – räägib Ivan Orav. Autor on mõelnud seda aga tõsiselt. Omaenda rahva ja sõdurite idealiseerimise eesmärgil võiks sama teksti adapteeritud vormis igal pool kasutada.

Paljudes riikides on siiski nii lihtsakoelise patriotismi staadium tänaseks juba läbitud. Valestimõistmise vältimiseks pean ütlema, et mul ei ole midagi ausa patriotismi vastu. Pildiallkirjad annavad mõningast infot, neil kujutatud sõdurid saavad nime ja oma loo, vajaka jääb aga ajaloolistest seostest. Nii  leiame tihedalt teineteise kõrvalt nii punaarmeelasi kui ka Saksa poolel võidelnud politseipataljonide liikmeid ja saame aimu nende ordenitest, kangelastegudest ja teenistusastmetest, kuid siiski liiga vähe üldisest kontekstist. Fotode valik on tendentslik. Surma kohtame vaid ühel korral, „loomulikult” on tegemist kommunismi ohvriga, muidu need Eesti sõdurid piltidel ei sure. Tekst viitab siiski igaühe elutee kulgemisele. Peaaegu kõik ülesvõtted sobisid ilma probleemideta saatmiseks oma perele koju, paljud fotod on ka lavastatud. Nii saame ilustatud pildi sõdurielust ja sõjast. Kindlasti on olemas ka realistlikumaid pilte, sest on ju  ka väga häid Esimest ja Teist maailmasõda käsitlevaid pildikogumikke, kus vaikitud vähesest. Euroopa XX sajandi sõdurielu juurde ei kuulu ainult ilusad fotod ja ordenid, vaid eriti just sõja ajal ka viletsus, kehv söök, kahjurputukad, suguhaigused, prostitutsioon, vägivald, vägistamised, haavatasaamised, sõjakuriteod, hukkamised ja lõpetuseks vahel ka üsna brutaalne surm. Kõike seda kogesid ka Eesti sõdurid ning see on kindlasti kuidagimoodi fotodel jäädvustatud. Kui tahetakse kujutada Eesti sõdurit XX sajandil, tuleks esitleda ka asja ebameeldivamaid külgi, kuna need on osa Euroopa sõjakogemusest. 

Nagu öeldud, on see väga tore, et kõik need fotod on arhiividest üles leitud ja avaldatud, aga raamatu sõnum meenutab mulle siiski väga Esimese maailmasõja eelset aega. Tollal oli eurooplastel seljataga peaaegu nelikümmend aastat väldanud propaganda sõdurieksistentsi ilust ja vajalikkusest ning oodati rüütellikku, kiiret ja puhast sõda. Ning siis kõngeti haledalt mürkgaasi tõttu, kuulipildujatule all või lähivõitluses tääkidega lõhki kistud kõhuga neli aastat jutti Flandrias ja mujal. Et mind õigesti mõistetaks, pean oluliseks toonitada, et kuna me ei ela perfektses maailmas, siis on meil hädasti vaja sõjavägesid  ja sõdureid, kelle varustus ja väljaõpe oleks võimalikult hea. Ning müts maha selle ameti ees. Kuid vaja on realistlikku pilti ja mitte ilustatut, nagu vahendab meile see pildikogu. Miks peaksime valetama noortele inimestele, kes tahavad elukutselisteks sõduriteks hakata? Me peame neile ka ütlema: „Sa võid ka surra väga jubedat surma, see on osa sinu valitud ametist ja sõdurielul on muu hulgas väga negatiivseid külgi.” Suur osa kujutatud Eesti sõdureid riskeeris oma eluga võõraste valitsejate nimel nagu tsaar, Hitler või Stalin. Ka selle koha pealt ootaks lugeja Merike Jürjo omast asjatundlikumat kommentaari. 

Kas tõesti oli vaja tingimata käsitleda ka ainukest tõendatult Buuride sõjas võidelnud eestlast, tundub küsitavana. Kokkuvõttes on tegemist pildiraamatuga, mille tekstid ei ole just alati kompetentsed nende lugejate jaoks, kes tõesti Eesti militaarajaloo vastu huvi tunnevad. Siit ei tasu oodata sügavamat pilguheitmist või hoopistükkis realistlikku pilti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming